Jüri laadis Pildiaita 2015. aastal Tartus tehtud foto. Selliseid pilte ERM ootabkiFoto: Jüri/ERMi Pildiait
Inimesed
15. mai 2015, 17:00

Eesti Rahva Muuseum kogub kempsukultuuri: "Ootame fotosid, mille peal on WC-pott!" (14)

Mai algusest saab Eesti Rahva Muuseumi Pildiaita üles laadida fotosid kodustest tualettruumidest – olgu selleks eritellimusel tehtud kahhelplaatidega WC või lauda taga asuv kuivkäimlaputka.

Eestlane pole pisut tavatust soovist kohkunud ning fotosid lisandub iga päevaga juurde. Teadur-kuraator Liisi Jääts on rahul, kuid julgustab inimesi saatma mitte ainult maakodude kullakambrite pilte, vaid ka fotosid nendest WCdest, mida igapäevaselt kasutatakse. "Mõne päevaga on tulnud kenasti pilte. Samas on seal päris palju õuekemmerguid, meie soov oli saada rohkem tubaste tualettruumide fotosid.

Välikemmergutega on varem tegeletud nii meie muuseumis kui ka näiteks Madis Jürgen uuris seda teemat (Jürgen kogus 2004. aastal omanäolised peldikud kokku raamatuks "Hää koht", toim). Millegipärast tekib inimestel seos õuepealse putkaga. Ju on kevadine aeg, käiakse maakodudes ja nii need seosed tekivad. "

Kas kempsupiltide kogumine on tõesti vajalik?

"Argikultuuriga on selline lugu, et paljud pisikesed detailid - meie ruumid, riided, kuidas me sööme, kuidas me üksteist tervitame – kõik need on meie jaoks loomulikud asjad, mida ei oskagi tähele panna. Aga see on tervik tuhandetest väikestest detailidest, mis loob meie eripärase kultuuri, olgu selleks siis Eesti kultuur, mingi piirkonna kultuur või ajastule iseloomulik kultuur," selgitab Jääts.

"Ühtpidi on argielu meile nii loomulik, et me ei oskagi seda tähele panna ja teisalt seepärast see ongi nii tähtis. Paarikümne aasta pärast on asjad juba teisiti ja võib-olla hakkame alles fotode abil meelde tuletama, kuidas asjad olid.

ERMile on tähtis perioodiliselt tulla tagasi varem uuritud teemade juurde. Nii tekib ajaline perspektiiv – kuidas asjad on muutunud. WC-teema võtsimegi nüüd üles, sest seda on varem uuritud. 2002. aastal ilmus Heiki Pärdi uurimus eestlaste käimlakultuuri algusaegadest. Nüüd, kümmekond aastat hiljem tahaksime tulla uuele ringile ja vaadata, mis seis on kempsukultuuriga tänapäeval. "

Millal vetsundust üldse uurima ja jäädvustamisväärseks pidama hakati?

Jäätsi sõnul on see teema alati marginaalne olnud. Mõnes mõttes tabuteema, samas väga loomulik asi. Kempsumajandusega seotud esemeid pole muuseumid väga sihipäraselt kogunud. ERMi kogudes on hoiul näiteks baltisaksa pere valduses olnud puust ja valgest fajansist bidee, mis pärineb 20. sajandi algusest ja tsipake hilisemad laste tool-potid. Kirjapanekuid käimlakultuuri kohta leidub samas mõnevõrra rohkem.

Kas eestlane häbeneb?

"Praegune kultuurinorm on kindlasti palju häbelikum kui 20. sajandi alguses, siis ei häbenetud ka teiste ees häda ära teha. Hügieeni "avastamisest" saati peab kõik olema puhas ja lõhnastatud. Sellel alal oli suur hüpe taasiseseisvumise ajal. Hästi suur muutus toimus ka 1930ndatel, kui toimusid riiklikud hügieenikampaaniad. Siis hakati riiklikult soovitama, et inimesed, puhastage oma elamist, desinfitseerige moosipurke ja ehitage endale käimla. Sarnaseid kampaaniaid oli tol ajal kogu Euroopas."

Milliseid WC-fotosid ERM täpselt ootab?

Teadur loetleb: "Nagu juba öeldud, siis tubasemaid pilte. Iseloomuga foto on alati tore. Isikliku looga foto on väga hea. Mida rohkem on lisainfot, seda parem – mis koht see on, millal on kemps ehitatud või renoveeritud, millas pilt tehtud. Olulised detailid pildistaja jaoks – miks just see WC on tema jaoks lahe."

Mida piltnik veel meelde jätta võiks?

"Tualettruumid on tavaliselt sellised pikliku kujuga ja tehniliselt on raske pildistada nii, et kogu ruum jääks peale. Seepärast eelistaks kaadrit, kus on pott peal. See on kõige olulisem asi," muheleb Jääts. "Kui saab kogu ruumi, on muidugi ideaalne. Ja saatke ka oma tuunitud ja disainitud WC-de pilte."

Parimad pildid kolivad püsinäitusele

Valitud fotosid on plaanis kasutada uues muuseumimajas püsinäitusel, mis käsitleb inimese ja keskkonna suhteid. Teadur selgitab, et näitust alles plaanitakse, kuid praegu on koostajad välja valinud viis teemat – näiteks haigused ja epideemiad, inimene ja merekeskkond, sõjad ja looduskeskkond.

Kempsukultuur seostub alateemaga, mis räägib sõnnikust. Selgeks peaks saama sõnniku nii head kui halvad küljed. Sõnnikuväetiseta poleks toitu, samas on paljud laastavad haigused levinud just roojaga.

"Mõtlesimegi lisada galerii sellest, millised on tänapäeva WCd,"ütleb Jääts.