Mingi osa kulutaks endale ja lähedastele. Seejärel oleks vaja välja anda nii mõnedki raamatud. Midagi ilmselt investeeriks, toetaks teatud asutusi, osaleks heategevuses. Ideid jagub.
Annaks panga kohtusse ja jebiks niikaua nende ajusid,kuni saab.nad peaksid mu laenu kustutama! Praegu ma seda teha ei saa ,kuna puudub raha hea advokaadi palkamiseks.
Mitte midagi erilist ei teeks. Sahistaks sussi ja võtaks vabalt. Mingeid tõusiklikke losse ehitama ja hirm-imelikke kalleid sõiduvahendeid ja bling-blingi kokku ostma: milleks?
ideid on palju ja vist saaks ka kõik ellu viia - pm kindlustaks iseenda, oma laste ja õe-vendade tuleviku. kuid arvan, et poja tuleviku kindlustamine võib lõppeda mõne erihooldekodu loomisega. Või mõni päevakeskus...
Lihtsat, kuid mitte just vaest elu elava inimesena, ei oskaks ma suurt rahasummat mitte kuidagi selliselt kasutada või ära kinkida, ilma et sellst paksu pahandust ja inimestevahelist vaenu ei tuleks. Seega loobun juba ette võimalikust õnnest ja elan oma normaalset elu edasi.
kaoksin siit kuradi eesti riigist esimesel võimalusel, ostaks undale hubase maja kuskil soojemas ja vähem asustatus alal ja näitaks sealt eesti valitsusele keskmist sõrme
no, mis ma teeks, mis ma teeks ?? Kannaks selle papi KILEKOTTIDEGA usinasti nende PEDEORAVATE TAGATUPPA !!! Ja seda selleks, et nad oma ahnuses lämbuksid selle papimassi all.
Üksiküritajale on jackpot üsna võimatu ja tohutu joppamine. Tegelikult peaks mängima mingit süsteemi ja suurema hulga piletitega. Selleks on vaja kamba peale osta suurem ports pileteid ja mängida süsteemi või käia ise suurem raha välja, millest kahju pole kui kaotad. Tavaliselt lähevad suurvõidud Norrasse, Saksamaale jne. kus ilmselt nii tehaksegi.
teiseks, Eesti see võit ei tule kolmandaks, alustuseks maksaks oma laenu, aitas lähedasi mõistlikuse piirides (sest elu on näidanud, et kui liiga palju annad, kooritakse sul nahk koos karvadega). Kusjuures enda elu ja lähedaste elu saaks suhteliselt mõistliku rahaga joonde juba. Sealt jääks piisavalt üle, et annetada, investeerida ning lapse ja tulevaste lastelaste elu kindlustada.
Kaitseksin eesti riiki murjanite sissetungi vastu. prooviks selle rahaga hakata vastu el-ile ja nende totrustele. Katsuks muuta eesti inimeste elu paremaks. Kuid selleks on see liig väike summa.
Läheksin vabatahtlikuks (võibolla väike ölletootja pruulikotta), õpiks uusi asju- keeli, mägironimist, perele kodu mõnusas eesti maakohas võibolla hakkaksin kiirabi auto juhiks
1. Maksaks kõik laste laenud kinni. 2. Ostaks kõikidele normaalse elamine ja liikumisvahendid. 3. Läheks arsti juurde ja uuriks oma tervist. 4. Paneks hambad suhu. 5. Ja siis lihtsalt elaks lastelaste jaoks.
Laseks hambaimplantaadid panna,kogu suutäie. Mine tea,kas siis veel midagi järele jääkski...Muig. Aga edasi hangiks pisikese maja Pääsküla regiooni kanti. Tööl käiks seltskonna mõttes ja poole kohaga. Laste laenud maksaks kinni.Ühele lastekodulapsele kingiks korteri. Iga kuu käiks juuksuris. Ühele suurperele hakkaks aastaks sponsoriks, iga kuu mingi summa. Ühe vaese pere lapse koolitaks ülikooli,kui see vaid raha taga seisaks. JA ÜLEJÄÄNUGA LIHTSALT ELAKS, TÄPSELT NII NAGU TAHAKS, SAIARAHA POES EI LOEKS NAGU PRAEGU...
Esimese hooga ei teeks kohe mitte midagi vaid paneks kogu raha tähtajalisele hoiusele, nii 6 kuuks. Käiks rahulikult tööl edasi, loeks õhtul lastele unejuttu ja viiks juba alustatud korteri remondi lõpuni. Laenutaks raamatukogust majanduse ja rahandusega seotud raamatuid ja teeks endale selgeks kõikvõimalikud erinevad investeerimisvõimalused. Osaleks mõnel vastaval koolitusel, seda olen tegelikult pikalt mõelnud aga otsese vajaduseta on siiani edasi lükkunud. 6 kuuga ilmselt jõuaks mõttega ära harjuda, plaane teha, vajadused paika panna. 90 miljoni euroga on võimalik päris kaugele jõuda kui ei lange kohe kiusatusse hakata valimatult ja mõtlematult enda või lähedaste elujärge parandama. 6 kuu pärast on ka selge, kas keskmisest suurema kapitali omamisega seotud probleemistik on jõukohane enda vaimsele tasemele või tuleb palgata appi spetsialist(id). Ja siis alles hakkan vaikselt investeerima siia-sinna. Kindlustaks lastele võimaluse saada soovi korral maailmatasemel haridus, osa jätaks hoiusele reserviks ja suurema osa investeeriks erinevatesse ettevõtmistesse. Alles sellelt investeeritud osalt tagasisaadud tulult hakkaks mõtlema heategevuse peale. Sest elu on näidanud korduvalt ja näitab ka edaspidi, et valikuta raha siia-sinna loopimine ei muuda pikas perspektiivis midagi.
Minu unistus oleks rajada vanadekodu, mis oleks professionaalse ja empaatiavõimelise personaliga, et anda tagasi osake generatsioonile, tänu kelledele me ühiskond üldse kuskile jõudnud on. Hetkeline arusaam vanadekodust ja sellest, mis neile tegelikult vaja on, et oma elupäevade lõpul ka inimesena ja õnnelikult mööda saata, erineb totaalselt praegu kahjuks reaalsusest. Ja teise unistusena annaks raamatu trükki ( ilma, et peaks oma autoriõigused ja kasumi kirjastusele ja sponsoritele maha müüma) ja kirjutaks rahulikult filmi skripti lõpuni. Need on kõik asjad mida ma praegu teha ei jõua töö ja majapidamise kõrvalt, sest vaimsus vajab teatud vabadust ja puhanud olekut, et olla viljakalt loominguline.
Hakka Tuuli Roosma ja Andrei Hvostoviga punti, nad rühivad sinnapoole. Tuuli käib selle tarbeks juba med.koolis.Läheb vaja igasugust elutarkust selleks ajaks...
KOMMENTAARID (66)