Esietendusele ei saa ma Lottet lasta, sest ta norskab nagu vana mees! (2)

Samal ajal kui Madis lavastab, jalutab seitsmeaastane labrador Lotte muretult Vanemuise teatri väikse maja tumesiniste samettoolide vahel ringi. Või pikutab niisama kuskil tooliridade vahel. Erinevalt aga Sumera muusikast pole Verdi looming Lottele kuigivõrd koonumööda. "Eks Verdi oma ole vana muusika ka, loomad ja lapsed tajuvad kaasaegset muusikat palju paremini kui täiskasvanud, sest nad on vastuvõtlikud," kiidab "Aida" dirigent Erki Pehk Lotte peent maitset.

"Ta ju käis ka balletti vaatamas ega seganud üldse etendust."

Teenistuskoerast sai teatrikoer

Küll ei ole muusikasõbrast Lottel lootustki "Aida" esietenduse ajal saali pääseda.

"Esietendusele ei saa ma Lottet lasta, sest ta norskab nagu vana mees!" naerab Madis.

"Ta istub üleval valguspuldis koos valgustajatega."

Prooviski on olnud aeg-ajalt Lotte mehiseid norskeid kuulda. "Ta võib etendust ka vaadata täiesti rahulikult, aga liiga lava ligi ei tohi ta olla, sest vahel hakkab ta kõva häälega norskama," kirjeldab Erki.

"Kui pausikoha ajal kuuled, et keegi norskab, siis otsid saalist pilguga mõnd prillidega vanameest, kuid tuleb hoopis välja, et koer!"

Tegelikult õpetati leebe loomuga Lotte pimedate juhtkoeraks ning oma treeningute ajal elas ta Madise juures. Kuus kuud. "Juhtus aga nii, et ta vigastas oma käppa – rebestas põlvesideme ära – ja kanti teenistuskoerana maha," räägib Madis, kuidas teenistuskoerast teatrikoer sai.

"Küsiti, kas tahan endale kodukoeraks. Selleks ajaks olime temaga juba nii ära harjunud, et ei olekski tahtnud teda ära anda. Nii ta jäigi."

Samal kombel on Lottesse kiindunud Vanemuise teatri inimesed ja "Aida" külalisartistid. "Tema roll on see, et kõik saavad teda nunnutada," räägib Erki, kuidas kõik inimesed koera nähes näost õitsele löövad.

"Minu meelest on kõik temast vaimustuses," ütleb Madis.

"Et atmosfäär on kohe hoopis teine, kui koer tuleb hommikul teatrisse. Alates esimestest koristajatest, kes on majas, on kõik koerafännid. Keegi pole pahandanud, et kusagil samettoolide küljes koerakarvu oleks."

Musta kohvi Lotte ei joo!

Pahaseks saaksid ilmselt vaid need, kelle lõunasöögi Lotte möödaminnes pintslisse pistab. "Kui saaliuksed on kinni, siis ma lasen ta lihtsalt lahti ja püüan mitte mõelda selle peale, kus ta on ja mis ta teeb," kõneleb Madis, et proovi ajal sahmerdab Lotte omi asju ajada.

"Ainuke oht on see, et kui keegi jätab ukse lahti, läheb ta maja peale jalutama. Või siis sööb ta midagi ära. Aga kui eine oli laokil, ju siis polnud omanikul seda vaja."

Erki luksub naerust: "Mitte midagi ei tohi vedelema jätta, kõik sööb ära, mis vähegi toidu järele lõhnab!"

Madis itsitab: "Mis kohvisse puutub, siis Lottele tõesti meeldib koorekohv, musta ta ei joo!"

Nüüd naeravad mehed juba koos: "Siin on koer, kes kuulab Lepo Sumera muusikat ega joo musta kohvi!"