300 telesaadet, mis on muutnud maailma (6)

Olen kõik need 10 aastat olnud selle telesarja produtsent. Kui esitasime 2004. aasta sügisel Euroopa sotsiaalfondi projektikonkursile rahataotluse käivitamaks erivajadustega inimeste probleeme kajastav telesaade, polnud meil aimugi, et sellest kasvab välja nii laialdane ja mõjukas ühiskondlik liikumine. Arvasime, et teeme ajakirjanikutööd, näitame eestimaalastele puuetega inimeste ja neid hooldavate perede probleemset elu ja ehk hakkab siis sotsiaalsüsteem paremini tööle. Eesti Televisioon oli aastatuhande vahetusel elanud üle tõsise majanduskriisi ja seal puudus võimalus uut sarja käivitada. Europrojektiga lootsime lisada saadetele veebilehe ja hädasolijate nõustamise.

Haridusmeedia OÜ saigi rahastuse ja tasapisi hakkas meie väikse, ent selle valdkonnaga sügavalt kursis oleva toimetuse ümber koonduma entusiastlikke omastehooldajaid, spetsialiste ja puuetega inimesi. Suureks toetajaks ja kaasamõtlejaks sai ka omaaegne Eesti puuetega inimeste liikumise käivitaja Mihkel Aitsam, kes alati vaatas saateid, helistas ja võttis ühendust saates nähtud inimestega, kui oskas neid aidata. 

Töö telgitagustes 

Infot ja inimeste muresid tuli aknast ja uksest laviinina. Tegelikult pakkus sotsiaalsüsteem ka omajagu lahendusi. Ent miks need lahendused inimeste jaoks ei töötanud?

Asusime koos oma saatekangelastega lahendusteid läbi mängima, et saada teada, kus on seadustes vead ja valdkonnaga tegelevate inimeste teadmistes tühikud. Suhtlesime omavalitsuste, riigiasutuste ja poliitikakujundajatega. Mitmel korral jõudsime arupärimistega õiguskantsleri ja rahvusvahelise õiguse asjatundjateni.

Lisaks "Puutepunktile" hakkasime sõna võtma üleriigilistes päevalehtedes. Meie hääl jõudis raadio- ja teleuudistesse. Eesti riigis "avastati" omastehooldajad, ainuüksi perede hoolde jäetud ülikeeruliste puuetega, aparaatide küljes elavad lapsed, halvatud keha vangistusse jäänud traumajärgsed patsiendid, autistid.

Meile sai selgeks, et teravate probleemide tõstatamisest üksi maailm veel ei muutu. Oli vaja, et puuetega inimesed ning nende pered, spetsialistid ja poliitikud hakkaksid astuma ühte jalga. 

Kasvud ja pungad 

Selleks asutasime 2011. aasta sügisel Puutepunktide ajakirja, kus analüüsitakse probleeme ja pakutakse lahendusi. 10 000-eksemplarilise tiraažiga ning annetuste toel valmiv värviline ja sügava sisuga ajakiri jõuab neljandat aastat kord kuus puuetega inimeste koju ning spetsialistide ja poliitikute töölauale (tasuta ajakirja saab tellida "Puutepunkti" veebilehel vedur.ee).

Ajakirja käivitades lubasime, et kolme kuni viie aastaga toob niisugune koostööplatvorm kaasa selle valdkonnaga seotud inimeste aktiviseerumise. Nii ongi läinud.

Edasi mõistsime, et teavitava telesarja ja hariva ajakirja kõrvale on vaja survegruppi, kes nõuaks poliitikutelt ja riigijuhtidelt tegusid. Selleks asutasime 2013. aasta sügisel „Puutepunkti” taha koondunud aktiivsete inimestega Eesti Hooldajate Liidu. Koos paljude teiste kodanikuorganisatsioonidega demonstreerisime terve möödunud aasta vältel, et puuetega inimesed, omastehooldajad ja professionaalsed abistajad soovivad muutusi. Ka poliitikud on praeguseks andnud selge sõnumi, et on muutusteks valmis.

Nüüd on vaja järjekindlat ja tarka tööd, et Eesti sotsiaalsüsteem uuele tasemele viia. Sellest ei võidaks üksnes väetid ja vaevatud, vaid ka kõik ülejäänud ühiskonnaliikmed, sest kett on nii tugev kui selle nõrgim lüli.

Kahjuks otsustas Eesti rahvusringhääling, kes on europrojekti järel finantseerinud "Puutepunkti" tootmist, sarja tellimise rahapuuduse tõttu lõpetada. 

Autor on "Puutepunkti" toimetuse ja Eesti Hooldajate Liidu juht.