Eesti ühiskond ei ole ligi veerandsaja aastaga suutnud toime tulla migratsioonipumbana töötanud nõukogude süsteemi pärandiga, mis jättis siia ligi sada tuhat tänaseks Venemaa kodakondsusega elanikku ning teist sama palju määratlemata kodakondsusega isikut. Nüüd tahab Euroopa Komisjon et Eesti võtaks kvootide alusel vastu täiendavalt vähemalt 326 sisserändajat, kes asuvad väljaspool Euroopa Liitu põgenikelaagrites. Ei saa välistada, et sellele arvule võib lisanduda veel proportsionaalne osa neist põgenikest, kes on juba Euroopa Liidu lõunaossa välja jõudnud.
Sellise plaaniga ei saa automaatselt ja asjaolusid kaalumata ning ettevalmistusi tegemata nõus olla. Ühelt poolt oleks Eestil justkui käes aeg hakata maksma kunagist tänuvõlga nende Euroopa riikide ees, kes pakkusid Teise maailmasõja ajal surma ja hävingu eest põgenenud eestlastele peavarju, uut algust ja uut kodumaad. Praegusel juhul ei ole paraku aga sugugi selge, kas Itaalia rannikule jõudnuist kõik ikka pagevad sõja jalust, või otsivad lihtsalt paremat elu. Elatustaseme erinevuse tõttu jääb Euroopa Liit pikka aega ihaldusväärseks sihtkohaks. Suurem valmisolek uusi põgenikke majutada toob paratamatult kaasa põgenikelaine suurenemise.
Seepärast peaks Euroopa Liit suunama oma esmased jõupingutused pagulaste kodumaal olukorra stabiliseerimisele. Praegu näeme, et Eestile Soomest või Lätist-Leedust märgatavalt rohkem põgenikke "eraldav" Euroopa Komisjon pole oma kavades arvesse võtnud ei Eesti suurt mittekodanike hulka ning sellest tulenevaid pingeid ühiskonna sidususes, ega ka seda, kas pagulasi vastuvõtvais riikides kultuuriliselt märksa teistsuguse taustaga põgenikega hakkamasaamise kogemust ja kompetentsi on või mitte.
Valitsusel seisab ees suur multi-kulti teemaline selgitustöö, sest nii palavat teemat vaevalt õnnestub Eesti ühiskonnale kohemaid söödavaks muuta. Liig palav puder võib aga ilma ühiskondliku konsensuseta ka paja juures seisjaid kõrvetada.
Kommentaarid