"See pole tavaline tantsupidu, see on pigem nagu trenn!" (1)

Mina, kes ma pidudel püsin põrandal viimase looni, olen ikka mõelnud, kas Tallinnas saaks maandada tantsukirge väljaspool ööklubi – mõnes kohas, kuhu ei minda napsisena kaaslast otsima, vaid just nimelt ennast tühjaks tantsima? Selgus, et niisugune koht on täiesti olemas ja enne mind on selle avastanud juba sajad inimesed.

"Ei saa praegu rohkem rahvast sisse lasta, maja on inimesi täis!" korraldavad turvamehed Tantsulaagri hooaja viimasel peol. "Oodake, kuni keegi väljub, ehk siis saab."

Uksed avatakse juba kell kümme õhtul, kuid päris küte ehk tantsuprogramm algab pärast keskööd. Nii poole ühe paiku hakkab teatriruumidesse kogunenud seltskond erutunud sipelgaperena teisele korrusele trügima. Mööda treppi litsuvad üles kümneid paare ketse, baleriinasid, poolsaapaid, sekka ka kõrgete kontsadega uhkeid kingi.

"Esimest korda siia sattunud ilmselt ei aima, et see pole tavaline tantsupidu, see on pigem nagu trenn, kuhu võib lausa mugavates tossudes tulla," muigab vana tantsulaagrihunt ja mõõdab pilguga paari liibuvas minikleidis ja kõrgetel kontsadel neidu.

Publik sissejuhatust ja soojendust ei vaja

Trenniriietes pole siiski keegi, pigem kannavad naised liibuvaid trikotaažist toppe ja alt laienevaid seelikuid, jalas on enamikul mugavad baleriinad. Muide, lõviosa publikust moodustavadki naised, vanuses nii 25–35. Võib isegi ütelda, et see on tõeline naistepidu. Mille motoks võib kõlada väljakutsuvalt, kuid konkreetselt: "No bullshit, just dancing!"

Mõnekümne sekundiga on suur saal rahvast täis ning minul tuleb leppida kohaga viimastes ridades ukse juures.

Esitantsijad, tantsuprofid Märt Agu, Oliver Soomets ja Linnateatri näitleja Maiken Schmidt on laval juba kuumade ladinarütmide keerises ning suuremat sissejuhatust ja soojendust publik ei vaja. Mõne sekundi pärast joonistavad sajad tagumikud nõtkelt kaheksaid.

Tantsulaagri hooaja viimase peo teemaks ongi latino ja põhiline artist, kelle muusika saatel end väsitatakse, on Shakira. Esitantsijad näitavad suurelt ekraanilt saali voolavate muusikavideote tantsuliigutused ette, innustunud publik katsub järele teha. "Märdile meeldivad kiired ja keerulised liigutused, keerutamised, kuid saalis on ruumi nii vähe, et neid ei olegi võimalik järele teha!" naerab üks pidulistest.

"Dansii ilustii, dansii ilustii"

Tõsi ta on. Saal on rahvast pungil, liikumisruumi ja ausalt öeldes ka õhku peaaegu polegi. Kes kampsuni selga unustas, kisub selle üsna kiiresti ära, seob puusadele ja tantsib, tantsib, tantsib.

Keegi ei häbene oma samme, keegi ei vaata kedagi. Tähtis on vaid enda liigutamine ja heameel sellest.

See on pidu, kuhu võib südamerahus üksinda tulla. Niikuinii on pilk kogu aeg lavale pööratud ja keha liigub lakkamatult.

"Dansiii ilustii, dansii ilusti," ergutab minu taga keegi tugeva aktsendiga noormees oma kaaslannat, keda ta suure hooga keerutab.

Ehkki suuresti tantsitakse üksinda, on ka paare, ning Märt Agu korraldab ühe loo ajal koguni tantsurongi läbi terve saali ja üle lava.

Kui rahvas on ennast juba higiseks karanud ja mõte liigub lonksu külma joogi poole, teevad esitantsijad pausi, et hinge tõmmata ja kostüüme vahetada.

Vast kolmandik pidulistest kasutab võimalust puhkehetkeks, suuremad tantsulõvid jätkavad aga ka esitantsijateta.

Tegelikult on see mõnus hetk, millal saal pole ülerahvastatud ning saab tantsida täpselt nii, nagu sinu enda fantaasia lubab. Nüüd on võimalik palju rohkem keerutada, ennast vabalt tunda. Mõned kogunevad ringidesse ja tantsivad väikeste seltskondadena.

Parajasti on programmis Antonio Banderase suuremad hitid ja suvekuum lambada. Kuid üsna pea on staartantsijad taas laval ning saal veelgi rohkem rahvast täis – kätemeri liikumas üles alla, jalad ette-taha ja puusad paremale-vasakule. Ja nii varajaste hommikutundideni välja.

Järgmine kord paneb keha käima juba uus tantsuteema.

Märt Agu: Tantsulaagris on esikohal tantsuhimu, mitte alkohol ja sugutung

Tantsulaagri üks esitantsija, koreograaf Märt Agu : "Ausalt öeldes ma ei tea isegi, miks ma nõustusin sellest tantsuüritusest osa võtma, kuid see hakkas mulle nii meeldima, et ma tahtsin kindlasti jätkata. Praeguseks olen ma siin osalenud aasta jagu, kord kuus.

Tantsulaager on ülimalt mõnus eneseväljenduslaad. Kui ma lähen näiteks tavalisse ööklubisse, siis seal on inimeste põhilised motiveerijad alkohol ja sugutung. Tantsulaagris – puhtalt tantsuhimu! Mulle väga meeldib selle üritustesarja formaat.

Vingemate pidude külastusrekord on olnud 600 inimest. Muusikavideod, mille järgi rahvast tantsitada, valime tavaliselt ise, kuid oleme foorumites ka inimestelt nõu küsinud, et peod veel paremaks teha. Seejärel paneme paika, mida keegi meist kolmest – minust, Maikenist ja Oliverist – ette kannab.

Kuna meie kõigi taust ja kogemused on erinevad, suudame pakkuda publikule mitmesuguseid šõunumbreid. Muidugi on laval ette tulnud ka improviseerimist. Näiteks kui me tantsisime Telliskivi loomelinnakus muusikalihitte, ei saanud Maiken kohale tulla ning tema asemel nõustus tantsu lööma Veronika Vallimäe.

Paar tundi enne üritust õpetasime Oliveriga talle ühte tangonumbrit ning lavale minnes sattus ta nii hoogu ja hakkas soleerima, meil ei jäänud Oliveriga muud üle, kui taustaks tantsida.

Tantsulaagri puhul ongi kõige olulisem emotsioon ja rõõm, mida sa tantsust saad."