ÕNNETUSPAIK: Just siin kukkus Hardo Aasmäe üle trepikäsipuu ja maandus kolm korrust allpool. Elustamiskatsed tulemust ei andnud ja ta suri sündmuskohal. Foto: Laura Oks
Eesti uudised
13. mai 2015, 07:00

Hardo Aasmäe sõber: Hardo suri mu käte vahel ja nüüd peetakse mind mõrtsukaks…

Õnnetult kukkunud Aasmäe viimaseid hetki pealt näinud Indrek Meltsas räägib, mis tol saatuslikul õhtul tegelikult juhtus.

Indrek Meltsas oli tunnistajaks, kuidas sõber Hardo Aasmäe Tallinna südalinna korrusmaja kolmandalt korruselt üle trepikäsipuu alla surnuks kukkus. Kuigi Meltsas üritas enda sõnul Aasmäe elu päästa, peab ta nüüd võitlema süüdistustega, justkui lükanuks ta ise Aasmäe kindlasse surma.

Aasta algul käis Meltsas Aasmäe matusel. "Mu lähedal seisis üks tuntud laulja ja veel erudeeritud inimesi – põhijutt oli, et Aasmäe surm oli ikkagi mõrv. Igasugu KGB toimikud, VEB fond ja muud vandenõuteooriad. Tundsin end väga ebamugavalt," meenutab ta.

Toona oli teada, et Aasmäe (63) kukkus 29. detsembri õhtul Vabaduse väljaku lähedal hoone kolmandal korrusel trepist alla ja suri saadud vigastustesse. Ühed viimased, kes teda tol päeval nägid, olid head sõbrad – ajakirjanik Toomas Kümmel ning Balti Vene uuringute keskust juhtiv Vladimir Juškin. Ent surma hetkel oli Aasmäe kõrval keegi salapärane kolmas inimene, kelle nimi oli toona avalikkusele küsimärk. Tema oligi Indrek Meltsas.

Politsei kinnitas, et juhtum oli õnnetus, kuid küsimärgid jäid siiski õhku. Veel üleeilegi pealkirjastas ajaleht Pealinn oma artikli: "ÕNNETUS VÕI MÕRV? Kohtuarsti sõnul oleks Aasmäe nagu tanki alla jäänud."

Eksperdina esines pensionil olev endine kohtuarst Heino Mirme, kes ajalehe väitel kohtumeditsiinilise uuringu ühe aktiosaga tutvus. "Nõukogude ajal hüppas üks hull alla Viru hotelli 18. korruse kõrguselt ja tal oli vigastusi vähem [kui Aasmäel]," ütles Mirme.

Need sõnad teevad Meltsasele haiget ja kuigi ta pole uuringut näinud, peab ta Mirme võrdlusi liialduseks.

"Ma olin valel ajal vales kohas," nendib Meltsas Õhtulehega kohtudes.

See on esimene ja ilmselt ka viimane intervjuu, mille ta sel teemal annab.

Meltsas meenutab, et Aasmäe helistas talle saatuslikul õhtul kella poole kuue paiku. "Tundsin teda selleks ajaks 3-4 aastat. Olime head sõbrad ja ta kutsus istuma ja juttu ajama," räägib Meltsas.

Pärnu maantee 17 oli Aasmäel entsüklopeediakirjastuse aegadest kontor. Meltsas pakkunud välja, et ehk läheks hoopis pubisse, kuid Aasmäe jäi endale kindlaks. Aasmäel oli ka liitrine viin varuks. Koos võeti napsu ja arutati üle kolme tunni maailmaasjade üle.

Meltsas nimetab intervjuu käigus Aasmäed mitu korda lugupeetud härraks ja ütleb, et nii laia silmaringiga inimesega oli alati palju rääkida. "Mingeid konflikte meil kindlasti polnud," kinnitab ta.

Kukkus, parem külg ees, trepišahti

Kella 21 paiku asutati end minekule. Koos mindi koridori ja Aasmäe lukustas ukse. "Nõks oli näost kaame, vanem inimene ikkagi," ütleb Meltsas, kes pakkus Aasmäele, et ehk saadab ta isegi koju, ent too ei pidanud seda vajalikuks.

Koridoris ootas keerdtrepp. Aasmäe hoidis juba vasaku käega trepi käsipuust kinni, et hakata alla astuma, kuid hakkas end järsku ümber keerama, et Meltsasele midagi öelda. Ootamatult kaotas Aasmäe tasakaalu ning kukkus, parem külg ees, otse trepišahti. Trepikäsipuu on seal umbes 90 sentimeetri kõrgune.

Meltsas ei oskagi tagantjärele öelda, mis täpselt juhtus. Kas Aasmäe minestas? Kaotas lihtsalt tasakaalu?

"Vaatasin alla ja seal ta oli, pea kõrvale tekkis juba vereloik," meenutab Meltsas. Ta tormas alla ja helistas kiirabisse. "Ütlesin, et inimene kukkus trepist, aga sellega võib ju mõelda, et mis seal siis pole, väänas ehk jala välja. Helistasin kohe uuesti ja uurisin, kuidas pean edasi käituma," räägib Meltsas, kes enda sõnul püüdis Aasmäed elustada.

Aasmäel oli sel ajal veel pulssi tunda. Peagi saabus ka kiirabi ja ka nemad üritasid Aasmäed Meltsase sõnul umbes pool tundi elustada.

"Ta suri põhimõtteliselt minu käte vahel ja nüüd peetakse mind mõrtsukaks," ahastab Meltsas.

Politsei teda tol õhtul pikalt pinnima ei hakanud, ta viidi koju puhkama ja temaga räägiti järgmisel päeval. Ent ka siis tunnistaja, mitte kahtlustatavana. "Mult võeti kõik riided ära, tehti kõik uuringud, oli aru saada, et oli õnnetus," toonitab Meltsas.

Miks rääkida alles nüüd?

Tal on siiani valus juhtunust rääkida. Tegelikult vestles Meltsas esimest korda Õhtulehega juba jaanuaris, ent artiklit sellest ei sündinud. Ta leidis siis, et ei soovi Aasmäe perekonnale haiget teha. "Kas sina tahaksid, et sinu ema või isa surma korral räägitaks, et kukkus purjuspäi trepist alla," küsib ta.

"Ma ka loomulikult ei tahtnud. Kuna Aasmäe tütar ei soovinud minuga kohtuda, ei soovinud ma pere teadmata ka avalikkuses sõna võtta."

Praegu on Meltsas valmis rääkima, sest tema nimi on läbi käinud näiteks nii Tallinna TVst, Kesknädalast, Pealinnast ja Nihilisti veebisaidilt, rääkimata suust suhu levivatest linnalegendidest. Meediaväljaanded tema sõnul talt kommentaari ei ole küsinud. Kajastustes jäi kõlama hinnang, et just Meltsas võis Aasmäe trepist alla lükata. Nihilistis avaldati isegi tema mobiilinumber.

Metsas pöördus kohtusse, et Nihilistis ilmunud postitus eemaldataks, ent kohus ütles, et hagi tagamise taotluse rahuldamine võib piirata ajakirjandusvabadust ja võib põhjustada väljaandjale või artikli ettevalmistajale varalise kahju. Meltsas oleks saanud esitada ise tsiviilhagi, ent sellega kaasnevad kulud oleks olnud väga suured, seetõttu ta loobus.

"See oli õnnetus," kinnitab Meltsas veel kord Aasmäega juhtunu kohta ja loodab, et edaspidi kõneldakse ikka rohkem Aasmäe pärandist, mitte surma tagamaadest.

"Need, kes räägivad igasugu vandenõudest ja nimetavad end Aasmäe sõpradeks – need pole sõbrad," leiab ta.

Tütar: katsume edasi elada

Hardo Aasmäe tütar Õie-Mari Aasmäe loodab, et tulevikus räägitakse tema isa puhul ka millestki muust kui vaid tema surmast.

"Ma tean, et mu isa surm jättis meie hinge tühja koha, ma võitlen sellega iga päev ja tean, et see ei ole lihtne," nendib ta.

"Väga lihtne oleks kedagi süüdistada ja raske on uskuda, et sellise inimese viis meie seast õnnetus. Aga paraku ta nii on, ma olen käinud politseiga rääkimas ja toimiku läbi vaadanud, see oli üks rumalate juhuste jada, mis viis valusa õnnetuseni."

Ta lisab, et vandenõud ja artiklid teevad perekonna olemise ainult halvemaks ega lase neil meenutada ja elus hoida seda, mis on oluline. "Minu isa, kes ei elanud kunagi minevikus, vaid täitis oma rõõmsameelsuse ja tarkusega igapäevast olevikku. Katsume sellest ka lähtuda. Kuulake tema häält, vaadake tema rõõmsameelset olekut ja lugege, mis ta kirjutanud on," nendib Õie-Mari.

"Õnnetusi juhtub ja vastik ta on, aga katsume sellega elada ja mitte laskuda liigsetesse aruteludesse, nagu paps tavatses sellistes olukordades öelda."

Politsei hinnang: õnnetus, mitte kuritegu

Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude teenistuse vanem Rait Pikaro ütleb, et Hardo Aasmäe surmajuhtumi uurimine näitas, et see oli õnnetus.

"Politseinikud, eksperdid ja prokurör, kes sündmuskohal tööd tegid ning tunnistajalt ütlusi võtsid, ei kogunud ühtegi viidet ega tõendit võimaliku kuriteo kohta," toonitab ta.

"Ka surnukeha vaatlus ei andnud ühtegi juhtlõnga selleks, et tema surma võis põhjustada miski muu, kui õnnetult kukkumine või võinuks sellele eelneda näiteks rüselus kellegagi."

Pikaro märgib, et politseinikud kuulasid üle sündmuskohal olnud tunnistaja (Indrek Meltsas), kelle ütlused viidi kokku nii sündmuskohalt leitud tõendite kui ka teiste materjalidega. "Ka siin ei näinud uurijad midagi sellist, mis viitaks tunnistaja valeütlustele juhtunu kohta ning seeläbi annaks alust arvata, et surma võis põhjustada kuritegu."

Kriminaaluurimist ei alustatud, ent kas Aasmäe sugulased on palunud, et juhtunut uuritaks? "Politsei on kogutud andmeid täielikult jaganud lahkunu lähedastega, kes ei ole politseile juhtunu asjaolude kohta pretensioone esitanud," lausub Pikaro.