"On öeldud, et kui näidata "Mandariine" Venemaal, lõpeb sõda ka Ukrainas." (6)

"Kuulsin sellest nimekirjast juba paar nädalat tagasi, aga ma pole seda võtnud väga tõsiselt," ütleb Eesti ja Gruusia koostöös valminud mängufilmi "Mandariinid" üks produtsentidest Ivo Felt.

"Ennekõike sellepärast, et meil on sellele filmile olemas Venemaal levitaja. Mis tähendab, et "Mandariinidele" on ostetud õigused Venemaal levitamiseks ning see leping sõlmiti pärast seda, kui see link ehk siis nimekiri netiavarustesse ilmus."

Faktide päritolu on ebaselge

Samuti on Feltil andmed, et film on lähiajal jõudmas ühele suurele Venemaal peetavale festivalile. Samas tunnistab produtsent, et kuigi levitaja on ostnud kõik õigused, ei tähenda see iseenesestmõistetavalt rohelist teed filmi kinodesse jõudmisel. "Võib ju olla veel mingeid põhjusi, miks see film Venemaale ei sobi."

Kas see tähendab, et enne levisse jõudmist võiks siiski tsensori käsi vahele astuda? "Ma ei tea seda," ütleb Ivo Felt.

"Kokkuvõttes on Venemaal kõik võimalik. Igasuguseid asju võib juhtuda. Ka seda, et filmil ei lähe kinodes hästi. Aga see on juba puhtalt levitaja asi, kas ta püüab sellega minna kinno, telesse või DVD-le. Kõik võimalused on olemas. Mina loodan muidugi, et kõik need lähevad käiku," on Felt optimist.

"On öeldud, et kui "Mandariine" Venemaal näidata, lõpeb ka sõda Ukrainas. Nii et kokkuvõtlikult öeldes jõuab film minu arvates pigem peagi Venemaal levisse, kui et seda keegi ära keelama hakkab. Pealegi ma usun, et levitaja pole sedavõrd rumal, et ta ostaks filmi, mida levitada ei saa," usub stuudio Allfilm produtsent Ivo Felt.

"Ma ei ole "Puhastuse" produtsendina küll kuulnud, et see oleks Venemaal ära keelatud ning ma ei näe selget põhjust, et selline asi võiks juhtuda," justkui kordab Felti mõtteid ja arvamusi Taska Filmi produtsent Kristian Taska.

"Kui see nüüd pole otseselt seotud hoiakutega Sofi Oksaneni teoste suhtes," tõdeb ta samas.

Sest üks kord on Taska produtsendina siiski tsensuuriga kokku puutunud. "Asi puudutas filmi "Nimed marmortahvlil". Vähemasti tollal toimis Hiinas süsteem, et kui levitaja või mingi telekanal on filmi välja valinud, peavad nad oma otsuse saatma edasi mingitele kõrgematele organitele kinnitamiseks. Aga nende tsensorilt tuli vastus, et nad ei lase seda filmi siiski oma turule," meenutab Taska.

"Mis aga puutub filmi "Nimed marmortahvlil" seotusse Venemaaga, siis ametlikku levisse seda seal ei ostetud, küll aga näidati mitmel festivalil, näiteks Smolenskis, kus minagi kohal olin. Aga võib-olla olid siis ajad teised."

Kokkuvõttes ütleb Taska, et üldiselt ei tasu selliseid nimekirju väga tõsiselt võtta. "Sest need võivad olla välja mõeldud."

Prantsusmaal laineid löönud filmi "Risttuules" produtsent Pille Rünk nendib samuti, et on selle nimekirjaga tuttav. "Aga kust need faktid on võetud, jääb täiesti ebaselgeks. Samas läheme kuu lõpus Peterburi filmipäevadele, kus 25. mai õhtul ka "Risttuules" ekraanile jõuab. Meil on rahvusvaheline müügiagent, kelle käes on kõik selle filmi levitamise õigused. Eks näis, mis saab pärast Peterburi," ei hakka Allfilmi produtsent Pille Rünk midagi ennustama.

Veebilehe Euromaidan Press kommentaarid:

• "Puhastus" (2012), režissöör Antti Jokinen.

Soome kirjaniku Sofi Oksaneni romaani põhjal vändatud film räägib kahest Eesti perest, kes on kannatanud nõukogude okupatsiooni all. Film on juba võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu, aga Venemaal on seda keelatud näidata.

• "Mandariinid" (2013), režissöör Zaza Urušadze.

Film, mis oli nomineeritud Oscarile parima välismaise filmi kategoorias, on Venemaal keelatud, sest see on aus jutustus sellest, mis juhtus 1992. aastal Gruusia-Abhaasia sõjas. See ei kohaldu praeguse Moskva poliitiliselt korrektse maatriksiga.

• "Risttuules" (2014), režissöör Martti Helde.

Film, mis on võitnud auhindu kogu Euroopas, jutustab loo eestlaste küüditamisest 1941. aasta juunis, mõni päev enne sakslaste invasiooni.