Ma ei vaata iga sõitja ees olevat telekat, mida võib käima lülitada ja muudkui kanaleid valida-vahetada. Paljud teevadki nii, kasutavad aega tulusalt, hoiavad ennast kursis uudistega meilt ja mujalt, jälgivad pidevalt elu ja sündmusi kogu maailmas.
Mina eelistan aknast välja vaadata, jälgida elu siinsamas. Loendamatuid kordi nähtud, aga ikka on huvitav, pakub mõtteainet. Mis sellest, et enamasti tükivad pähe väga lihtsad mõtted väga lihtsatest asjadest.
Täitmata lubadus
Parajasti möödusime paigast, mille nimi on Kiruvere. No on alles kohanimi! Keda ja miks siin on kirutud või kirutakse aina? Ja tartlased nurisevad mingi Madruse tänava pärast. Kas Kapteni tänav oleks ilusam? Egas Tartu külje all paiknev Tõraveregi väga kaunilt kõla, aga näe, observatoorium tehti just sinna ning sama nimega ja üsna ruttu hakkas kõlama üle riigipiiridegi.
No nii, aitab jah, asume asja juurde. Miks seekordse kirjatüki ette võtsin? Võib-olla ma olen üks hea inimene (?), püüan bussijuhtidest aru saada ja elan neile kaasa. Juba minutit kümme liigub otse meie ees vagunisuurune halli värvi kaubaveok. Kõik see aeg on meie juht püüdnud oma bussiga hiigelpikast autost mööda pääseda, pole õnnestunud. Ikka ja aina on vastusõitvate autode rivi uuesti tihenenud ja meie buss endisele kohale tagasi tõmbunud. Olen kindel, et kaubaauto juht omakorda sooviks väga meile teed anda, aga ta ei saa, ruumi pole. On reede ja nagu nädalalõppudel tavaliselt ikka liigub sõidukeid mõlemas suunas eriti tihedalt. Aga jah, neid sõidab siin kõikidel päevadel väga palju, oma silmaga nähtud pilt.
Närveerin koos bussijuhiga, mulle võõra inimesega. Juhtub see, mis sageli varemgi. Nimelt jõuame lühikesele neljarealisele jupile, mis Mäo kandis kunagi valmis tehtud. Hurraa, tee on vaba, me põrutame mitmest veokist mööda ja meie kiirbuss saab oma ettenähtud kiiruse jälle sisse võtta. Kuniks? Jah, see neljarealine saab peagi otsa ja kõik algab uuesti.
Tagasisõidul olen – küllap koos paljude kaassõitjatega – iga kord kergemalt hinganud, kui oleme jõudnud pisut pikemale neljarealisele lõigule vahetult enne Tallinnat.
Miks kord alustatu pooleli jäeti? Ei riski aastaarvu nimetada, aga selgelt on meeles meie tänase Eesti vabariigi tookordsete juhtide kindel plaan ja lubadus Tallinna–Tartu maantee kiiremas korras neljarealiseks ehitada. Oli see kümme või vähem aastaid tagasi?
Kindel on, et liiklus sellel teel on tollest plaanipidamisest peale väga palju tihenenud. Arvata võib, et tiheneb veel ja tuntavamalt. Muide, mind küll häiris mõne päeva eest raadios enam-vähem etteheitena kõlanud märkus, et liiga paljudes sõiduautodes istub üksainus inimene ja et niisugune komme koormab maanteid. Ongi nii või? Aga too üksainus sõidab ju tööle. Kas ta peaks pere kaasa võtma? On ju teada, et enamiku maainimeste töökohad ei paikne tänapäeval paari versta, vaid paarikümne versta kaugusel. Ollakse õnnelik, kui sellinegi õnnestub leida. Ja leida just siin, oma kodumaal.
Mõttetu ja tarbetu teema, nii võib mõnigi arvata. Natuke nukker on, kui sedasi arvavad need, kelle käes on otsustamise võim ja vägi. Lugesin hiljuti lehest noore ametniku arvamust, et Eesti riik võiks ehk rikkamatelt suurema laenu võtta selleks, et paremini relvastuda ja kaitseks valmis olla. Ma ei taha nimetada selle kena noore inimese nime, kes sellise mõtte välja käis. Loodan, et talle on juba öeldud või on ta ise taibanud, et parim riigikaitse on hoolimine oma maast ja oma inimestest niiviisi, et siit ei mindaks aina ja aina ära mujale paremate olude ootuses ja lootuses. Relvad üksi ei kaitse kedagi, inimesi on ka vaja.
Kus on poliitikud?
Võib-olla olen keskmisest lohakam lehelugeja, aga igahommikune esimene tegevus on ikka veel kolm päevalehte läbi lapata, pealkirjad teemade järgi reastada, mõned lood pikkamisi ja pause pidades läbi lugeda-mõtelda. Eestimaa ajakirjanikud on endiselt tublid, tähelepanelikud ja julged. Aga poliitikud? Aeg-ajalt on tunne, et inimeste igapäevasele elule, riigi siseprobleemidele jagub meie oma tegelikel otsustajatel ajakirjanduseski aina vähem aega ja tahtmist. Vana kultuurriik Kreeka näiteks ei häbene sugugi endast vaesematelt abi vastu võtta. See on tarkus ja eks lollid olegi selleks, et targemad neid pügada saaksid.
Palun andeks, kui kedagi ülekohtuselt riivasin. Ei tahtnud seda. Ega ma muud tahtnudki, kui vaid meelde tuletada, et Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks tegemine on väga vajalik kõikidele Eestimaa elanikele, meid väisavatele välismaalastele ja ka riigikaitsele.
Muuseas, taliviljaorased on viimastel päevadel jõudsalt haljendama löönud. Seegi on riigikaitseks ülitähtis. Oma leib ju. Paljud kindlasti teavad, et Eestis tegutseb aktiivselt Rukki Selts. Olen varjamatult uhke, et olen üks selle seltsi liige.
Kommentaarid