"Lapsed peaksid lihtsalt sündima suurest armastusest, mis siin ikka plaanida!" (82)

Eva Teppo (48) toob välja, et laste sõbrad on kiitnud nende lahket ja abivalmis iseloomu. "See on üks näitaja, mille põhjal ma saan aru, et neile on hulgakesi koos kasvamisest palju kasu olnud. Perekonnas kujuneb inimese isiksus, arenevad tema parimad omadused. Kui edasi mõelda, siis veel suuremad võimalused positiivsete iseloomujoonte arenguks on suures peres, kui seal on muidugi harmoonilised suhted."

Sirgudes kolmelapselises peres koos viis aastat vanema õe ja kümme aastat noorema vennaga, ei osanud Eva tüdrukuna sellest unistada, et ühel päeval on ta tõeliselt suure pere ema. "Absoluutselt mitte. Lapsed huvituvad ikka millestki muust, siis ei kujutanud ma seda üldse ette. Elu on lihtsalt niimoodi läinud. Me oleme selle asja sees olles aru saanud, et on väga võimas elada paljude lastega," räägib Eva, kes on olnud 31 aastat abielus Keila muusikakooli direktori Andres Teppoga. "Laps annab tema kasvatamiseks kulunud vaeva tagasi mõõtmatuid kordi suurema rõõmuna," kinnitab kuue poja ja kahe tütre ema. Juuni algul on perre sündimas veel üks pisipoiss. 

Tütrega samal ajal lapseootel 

Ehkki Eva ja Andrese kaks vanemat last on juba abielus ja ise hiljuti lapsevanemaks saanud – poeg Johannesel (29) on 10kuune tütar Edith, tütar Idal (27) sündis kuu aja eest poeg Carlo –, võtsid nad uudise väikevelje tulekust väga rõõmsasti vastu. "Minule oli uus ja huvitav kogemus, et me saime tütrega ühel ajal last kanda. Kuna tütar on hästi avatud ja hea suhtleja, küsis ta minu käest nõu ja muljetas väga palju," ütleb Eva.

Kui küsida, kas seitsmes vend jääbki pere pesamunaks või on nad kaasaga mõelnud, et perelisa võiks veelgi tulla, kostab naine, et ei plaani ega välista midagi. "Kuna lapse tulek on midagi nii võimsat, siis usaldan ma mingeid suuremaid jõude kui pelka kainet arvestuslikku plaanimist. Lapsed peaksid lihtsalt sündima suurest armastusest, mis seal ikka plaanida!" arvab Eva.

Laste kasvatamise kõrvalt ei ole ta toonud ohvriks oma tööd kontsertmeistri ja klaveriõpetajana, kelle õpilased konkurssidel alatasa auhindu võidavad. Kolm viimast aastat annab ta tunde ja saadab õpilasi klaveril nii Keila kui ka Tabasalu muusikakoolis, samuti on ta Keila segakoori kontsertmeister ja on korraldanud Keila muusikakooli saalis tuntud klassikalise muusika koosseisude kontserte.

"Ma ei pea tegelikult õigeks suure pere kõrvalt nii palju töötada," möönab Eva.

"Ega ma ole kogu aeg suure koormusega töötanud. Ma olen küll vahel peaaegu kohe pärast sünnitust jälle tööle asunud, aga hästi väikse koormusega. Pilli õppimine nõuab järjepidevust ja alati ei taha õpilasi sopsutada ühe õpetaja juurest teise juurde, siis olen mõnega beebi kõrvalt tunde jätkanud," seletab ta.

Jõuab töötada mitmel rindel

"Viimastel aastatel on mul tõesti olnud küllaltki suur koormus, sest väiksem laps (seitsmene Emanuel – K. A.) on suuremaks kasvanud."

Eva tõdeb, et rahaliselt on ka lahedam, kui ta kahes muusikakoolis töötab. "Aga pere ikkagi kannatab. Kui on puhkuseaeg ja kodus on väga palju tegemist, siis küsin ma endalt alati, kuidas see võimalik on, et ma jõuan tööajal tööl käia, kui päevad nii täidetud on. Aeg töötegemiseks tuleb järelikult millegi arvelt. Kuna tööasju edasi lükata ei saa, lükkan pigem koduseid toimetusi homsesse," arutleb Eva.

Õnneks on lapsed ja abikaasa talle kodustes tegemistes suureks abiks. Ta usub, et tõeliselt lapsi armastava ja toetava meheta ei saa nii suure perega edukalt toime tulla. Peale selle olevat Andresel kuldsed käed: "Ta on väga leidlik ja saab igasugu tehniliste töödega hästi hakkama. Ta remondib ise autot, ehitab ja parandab – selliseid väljaminekuid on meil seega vähem."

Pereisa ehitas koos tuttavatega ka Keilasse nende kahekorruselise maja, kus kõigile pereliikmeile ruumi jagub. "See pole küll päris nullist üles ehitatud, see oli Vene sõjaväelaste maja, millest jäid aga ainult müürid alles, kõik muu lammutati maha," täpsustab Eva.

Peale selle, et mees oma kätega palju teeb, aitab kokku hoida ka see, et pere maakodus ise toitu kasvatab. "Suvine toit tuleb maalt, harime seal ise põllulappi. On puhtam toit ka, ilma väetiseta," kiidab Eva.

"Ma ei ole see, kes kõik väljaminekud üles kirjutab ja kulusid arvutab," rõhutab ta.

"Meil on lihtsalt mingid väljakujunenud harjumused, kas või toitumisharjumused. Teame umbes, kuidas oleme välja tulnud, ja ilmselt see siis kehtib."

Kõik lapsed tegelevad muusikaga

Ema-isa juures kodus elab praegu viis last. Kahele noorimale, 11aastasele Theodorile ja koolieelikust Emanuelile (7) annab ema Keila muusikakoolis klaveritunde.

Joonas (16) ja Ann Meeta (18) sõidavad Keila ja Nõmme vahet, sest õpivad mõlemad Tallinna muusikakeskkoolis viiulit. Abiturient Ann Meeta on ema käe all õppinud ka klaverimängu.

Joosep (21) õpib Eesti muusika- ja teatriakadeemias klaverit ja on mänginud ka orelit.

Jakob (24), kes tudeerib samuti muusikaakadeemias klaverit, on kodust lahkunud ja elab koos kallimaga Tallinnas. Muusikakeskkooli on ta lõpetanud aga hoopis metsasarve erialal.

Detsembris abiellunud ja äsja emaks saanud Ida on võtnud puhkuse muusikaakadeemia viiuliõpingutest muusikaakadeemias.

Vanim laps Johannes on lõpetanud Sibeliuse akadeemia tšello erialal, abiellus paari aasta eest ja elab Soomes.

Kas vanemate eeskuju on olnud nii tugev, et kõik võsukesedki muusikast vaimustuvad? "Nad lähevad, jah, kuidagi kõik muusikateed. Nad on nii väiksest peale kogu aeg muusika sees olnud ja on ise avaldanud soovi pilli õppida. See on loomulikult nii kulgenud. Keegi pole kätt ette pannud, et ei võiks millegi muuga tegelda," ütleb Eva.

Õpetaja-õpilase suhe on tal oma lastega hästi klappinud. "See on tegelikult kenasti vilja kandnud, sest oma last tunned ju kõige paremini ja tunnetad, milleks ta võimeline on. Ma oskan neisse uskuda ja neilt maksimumi tahta," selgitab Eva, kes on pillimängukonkurssidel saatnud ka oma teisi instrumente õppivaid lapsi.

Kuna pereliikmed mängivad peamiselt klaverit või viiulit, kogupereansamblina ühiselt musitseerida hästi ei saa. "Aga duode ja triodena on meid üsna tihti esinema kutsutud. Kodus improviseerivad lapsed ka oma­vahel. Kui külalised tulevad või kodus mõnda tähtpäeva peame, siis juhtub tihtipeale, et igaüks esitab midagi. Näiteks kui tütar abiellus, olid pulmad üles ehitatud kontserdina – peaaegu kõik pereliikmed esinesid kas üksi, kaksi või kolmekesi, esinesid ka muusikutest sõbrad ja tuttavad," meenutab Eva.

Emadepäeva tähistatakse nende peres nagu sünnipäevigi: "Päevakangelane äratatakse voodi juures lauluga üles ja selleks ajaks on all juba laud kaetud. Väiksematel lastel on ikka enda tehtud kaardid."

Eesti Naisliidult pälvitud aasta ema tiitel ja tema seadmine eeskujuks teistele Eesti naistele paneb klaveriõpetajat veidi kohmetuma. Naisliit pärjab aasta emana naisi, kes on oma töös tunnustatud ja tõmbavad pereväärtustele tähelepanu oma pere­ringist väljaspoolgi. Eva aga usub, et esiletõstmist väärivad ka need tõeliselt head emad, kes jäävad peitu, sest nad ei tööta ega paista seetõttu silma.

"Raskeid aegu pole olnud, on olnud vaid puhas rõõm."

"Peab olema elutarkust, head organiseerimisvõimet, kannatlikkust ja rohkelt armastamisvõimet – kõiki lapsi peab suutma nende teele tulevatest raskustest üle aidata," loetleb Eva Teppo loomuomadusi, mis tema meelest ühel lasterohke pere emal marjaks ära kuluvad.

Raskeim katsumus on tema sõnul ennast emotsionaalselt kõigi laste vahel jagada, olla kõigile õigel hetkel olemas, võtta paralleelselt vastu kõik rõõmud ja mured. "Kõige raskem on suure pere juures see, kuidas ennast jagada, tehes õigeid otsuseid. Pidevalt pead langetama valikuid, mida millalgi teha ja mida mitte."

Oma emalt on Eva õppinud, et kõige tähtsam on elurõõm: "Ta sisendas kogu aeg meile, lastele, et ära üle pinguta, kõik on hästi, elurõõm peab jääma. Lapsepõlves ei saanud ma aru, miks ta seda rõhutab ja millest ta õieti räägib. Hilisemas eas sain aru, et see on tõesti väga oluline."

Eva rõõmsameelne ellustuhtumine peegeldub kas või selleski, kui ta kinnitab: "Meie peres ei ole olnud selliseid suuri muresid või valusaid aegu. Võin öelda, et on olnud ainult puhas rõõm ja rahulolu. Väiksed mured on olnud nii väikesed, et ma ei mäletagi neid."

Kui nii palju poisiklutte peres kasvamas, võiks küll arvata, et pidevalt on päevakorral mõni luumurd või muu vigastus? "Vaat ei ole! Ja mõne lapse puhul ei mäleta ma näiteks üldse, et oleks olnud puberteediiga. Kõik on olnud küllaltki lihtne."