Blogid

Reportaaž pronkssõduri juurest ehk Mis seal tegelikult toimus (179)

Katrin-Linda Lust, 10. mai 2015, 13:28
Foto: K. Lust
Käisin eile esimest korda Tallinnas Filtri tee sõjaväekalmistul pronkssõduri juures. Lõunaeestlasliku naiivsusega mõtlesin, et eestlasi on teisigi, kes seda kogunemist külastavad. Mulle kui ajakirjanikule pakkus see suurt huvi. Eriti, kui pronkssõduri teisaldamise ajal elasin Eestist eemal ja tundsin suur huvi, mis kodumaal toimub.

Mäletan, et 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses tähistati Tõnismäel võidupüha pronkssõduri endises asukohas suhteliselt tagasihoidlikult. Kohal oli võib-olla sadakond inimest. Peamiselt veteranid ja nende omaksed. Loogiline on ju, et võrreldes nende aastatega jääb sõjavetearne üha vähemaks. Eilseid sündmusi vaadates see nii aga pole.

Samal teemal

Eile hommikul käisin Lasnamäe Maximas sisseoste tegemas. Olin üllatunud, et igal teisel inimesel oli rinnas Georgi lint. Lisaks sellele oli pood tellinud suurtes kogustes punaseid nelke, mida osteti massiliselt. Tallinna bussijaamast algas suisa lõputu rahvavoog, mis Pronkssõduri poole liikus. Need, kes ei tea, siis sõjaväekalmistu asub selle vahetus läehduses, bussijaamast umbes 1.5 km kaugusel.

Üllatav oli ka see, et bussijaama ees müüsid punaseid nelke mitte venelased, vaid kaks eesti keelt kõnelevat prouat, kes olid sellest päevast endale väikese äri teinud.

Pronkssõduri poole liikudes hakkasin mõistma, et võibolla oli sinna minemine minu kui eestlase jaoks üsna eriline. Ma ei näinud ega kuulnud mitte ühtegi eesti keelt kõnelevat inimest. Ja kui keegi kuulis mind rääkimas, siis vaatasid venelased minu poole segaduses näoga.

Lähenedes kalmistule sõitsid signaalitavad autod, millel lehvisid vene lipud. Isegi mööduv Elroni rong tuututas. Huvitav, kas see oli juhus?

Hiljem sain aru, et venelaste hämming minu suunas oli õigustatud, kuna tuhandete inimeste keskel ei kohanud ma mitte ühtegi eestlast. Samuti olin üllatunud, et ei näinud kalmistul meie meedia fotograafe, ajakirjanikke, telekaameraid ega isegi politsei- või kiirabiautot.

Justkui poleks seda sündmust meie linna jaoks olemas, kuigi kohal olid massid. Massiüritustel võib aga igasuguseid asju juhtuda. Eriti arvestades veteranide kõrget iga. Ainus, keda ma märkasin olid kaks MUPO politseinikku, kes korraldasid kalmistu ees parkimist. Kalmistul sees ei olnud aga ühtegi mundrimeest, keda ma oleksin märganud. Võibolla olid nad erariietes?

Lähenedes pronkssõdurile oli järjekord selle ette, et sinna asetada lilli, umbes 300-400 meetrit. Üritusel oli kindlasti ka organiseerija, sest kalmistul olid teise maailmasõja aegsetes Nõukogude sõjaväemundrites korrahoidjad, kes pakkusid vett ja juhendasid inimesi.

Pronkssõduri ette oli asetatud vertikaalselt kümneid tuhandeid nelke ja kui arvestada seda, et igal inimesel oli näpu vahel maksimum paar nelki, siis pidi olema seal minu külaskäigu hetkeks käinud kindlasti üle 10 000 inimese. Veenduge selles ise, kui vaatate minu pilte ja videot koha pealt. Mereväe vormis organisaator palus inimestel spetsiaalselt lilli püsti asetada, et neid mahuks sinna rohkem. Mina jõudsin pronkssõduri juurde umbes kolme paiku päeval.

Pean tunnistama, et kuju juures seistes tundsin ma teatavat segadust. Minu kaaslane, kes oli sellel üritusel varasematel aastatel käinud, oli minu hinnanguga täiesti nõus. Veel paar aastat tagasi valitses tema sõnul 9. mail pronkssõduri juures rõõmus meeleolu. Tundub, et pärast Krimmi ja Ukraina teemat on see meeleolu aga muutunud. Mis suunas täpselt on võimatu sõnadega kirjeldada, eriti üritades jääda poliitiliselt korrektseks.

Rõõmsast võidupüha tähistamisest on siiski saanud midagi muud.

Mind hämmastas ka see, et koha peal oli massiliselt inimesi, kuid õhtused uudised ei kajastanud olukorda reaalselt. Isegi uudiste lipulaev AK ei nimetanud arvu, vaid märkis "paljud inimesed" olid kohal. Ma mõistan, et neid sündmusi ei tasu üle utreerida, aga väiksemaks pole neid ka mõtet värvida. Oluline on see, et me eestlastena teaksime, mis tegelikult meie riigis toimub.

Kõige imelikum oli aga see, et 9. mail tähistati Vabaduse väljakul ka Euroopa päeva. Jagati miskit sorti austav tiitel Siim Kallasele jne. Mulle meenutas see koolikiusamist, kus suurele ja tähtsale sünnipäevale polnud last kutsutud ja see korraldas siis ise oma väikese väljamõeldud peo. Võibolla vanades Euroopa riikides tundub see üliolulise päevana, aga Eesti oludes, kus me teame, et pronkssõduri juurde kogunevad rahvamassid on see peaaegu nagu konflikti õhutamine. Vähemalt nii tundsin seda omal nahal. Kelle huvides see on?

Ühelt poolt jalutasid mulle vastu Vene Föderatsiooni lippude ja Georgi lintidega inimesed ja teisel pool sõitis linnaliini buss katusel lehvimas Euroopa päeva puhul sini-must-valge ja Euroopa Liidu lipp. Need kaks päeva ei sobi omavahel kokku. Vähemalt mitte Eestis. Ja kõike ei saa Euroopalt maha kopeerida, vaid tuleb arvestada ka kohalikke olusid.

Venelased on meie naabrid ja teises maailmasõjas sai surma üle 20 miljoni venelase. Punaarmees oli Eesti laskurkorpuses samuti palju eestlasi, kes hukkusid võideldes Saksamaa vastu. Ja veelgi enam kui me teame, et inimesed kogunevad pronkssõduri juurde, ei ole mõtet ju seda sündmust eitada. Kui on venelaste püha, mida nad austavad, siis võiks seda akstepteerida.

Vaadates eilseid sündmusi, nii Euroopa päeva kui võidupüha tähistamist, üritavad seda päeva siiski mingid jõud ära kasuatada, et lõhestada Eesti ühiskonda.

Võidupüha tähistamist eirates ja Euroopa päeva propageerides meedia poolt olin ma veelgi suuremas segaduses. Tegemist on inimeste eksitamisega.

Kohtusin pronkssõduri juures muide ühe prouaga Tverist. Venemaalt. Ta tuli Eestisse eile sellepärast, kuna tema isa on 95-aastane ja kui sõda lõppes 1945. aasta 9. mail võttis ta võidu vastu Tallinnas. Kuivõrd tema isa oli nii vana, siis ta ei saanud ise siia tulla ja tema tütar tuli Tallinna austust avaldama ning filmis kohapealset. See näitab suurepäraselt, et küsimus pole ainult Eesti-Vene vastuseisus - mida üritavad mingid jõud näidata - vaid osad inimesed siiralt austavad oma vanemaid, kes osalesid selles sõjas.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee