Saund

Kadri-Ann Sumera: isa kirjutas muusikat öösiti ja need viisijupid tungisid mu unenägudessegi 

Aigi Viira, 9. mai 2015, 07:00
KADRI-ANN SUMERAFoto: Tairo Lutter
Varalahkunud Lepo Sumera pianistist tütar kogus isa klaverimuusika plaadile kokku.

"Olin vist nelja-aastane, käisime talvel maal. Leidsin kuuri alt halgude vahelt ühe liblika," jutustab helilooja Lepo Sumera klaverimängijast tütar Kadri-Ann. "Kurvaks läks meel, lootsin, et ehk ta ärkab veel üles. Meil oli maal klaver, mille klahvid oli niiskusest kinni paisunud, aga ma ikkagi mängisin sellel väikse viisijupi. Isale hakkas mu haletsus liblika pärast kuidagi meeldima, ta tegi viisijupile sissejuhatuse ja lõpu ning lisas saate juurde."

Kadri-Ann naerab, et oli tohutult nördinud, kui isa ei märkinud teda klaveripala "Lugu liblikast, kes ärkas talvel üles" kaasautoriks.

"Ma olin selle peale sügavalt solvunud: see on tegelikult minu lugu, mina tegin ju viisi! Isa hea sõber ja kolleeg Alo Põldmäe kirjutas ka lastepalu ning üks neist on tehtud koostöös tütar Heleniga." Kadri-Ann lisab, et tegi oma isale liblikaloo asjus etteheiteid ka. "Kuid ei mäleta, mida ta vastu ütles. Ju kohmas midagi."

Lugu, mille viisijupi Kadri-Ann maakodu pundunud klahvidega klaveril toksis, mängitakse sageli muusikakoolide esimestes klassides.

Isa öised loometuhinad: ilusad, ent piinavad

"Üldiselt oli tema loomeprotsessi viimane periood suhteliselt vaevarikas," meenutab Kadri-Ann, kelle isa Lepo Sumera 15 aastat tagasi vaid 50aastasena lahkus. "Tal oli muusika peas mingi vormi või dramaturgiana valmis, aga mis noote sinna täpselt leida ja millisesse järjekorda panna – see oli sageli üsna stressirohke. Ta tundis ilmselt, et tänapäevane noodistussüsteem ei vasta enam ideedele, vaid on nii kvadraatne ja kindlaksmääratud, et sinna on raske panna juurde improvisatoorsust, mida ta tegelikult otsis. Isa ei tahtnud kunagi teha viimseni ette kirjutatud asja, mis kõlaks iga kord samamoodi. Interpreet peab arvestama, et tuleb sisseõppinud süsteemist lahti lasta: vasak käsi teeb oma asja, parem käsi oma asja ja need ei pea ilmtingimata kokku langema. Seda oli esialgu raske õppida."

Kadri-Ann, kelle magamistuba oli isa töötoaga kõrvuti, mäletab üsna hästi neid öid, mil isa kirjutas.

"Sageli laskis ta lõputult mingit viisijuppi, kordas ning kombineeris neid," räägib Kadri-Ann.

"Mäletan, et need tungisid mu unenägudesse ja kohati oli see täitsa piinav. Kohati oli ilus ka, sest isa muusika on esteetiline, see ei ole nii intellektuaalne, et seda kuulata ei saa. Kui aga kuuled öösel järjest väga pikalt ühte ja sama motiivi, ajab see unejärje sassi!"

Kadri-Anni sõnul oligi isa pigem öine kirjutaja: "Siis on ümberringi vaikus, keegi ei sega ega taha temast kogu aeg midagi. Päeval tegi ta päevatööd, ta ju õpetas muusikaakadeemias ja oli igasuguste ühiskondlike postide peal." Aastail 1988–1992 oli Lepo Sumera kultuuriminister, 1993–2000 Heliloojate Liidu esimees.

"See oli enesestmõistetav seisund, et mul on isa, kes muusikat kirjutab. Mida täpselt, see mind eriti ei huvitanud. Ma ei pidanud seda väärtuseks omaette, ta oli tavaline isa, kes lihtsalt töötas," tõdeb Kadri-Ann, ent lisab: "Loomulikult ärritus ta muusikat kirjutades kergesti, selge see. Ning viimastest arvutiaastatest on mul meeles, et arvuti on küll suur abimees, aga võis olla ka väga ebausaldusväärne. Juhtus sedagi, et arvuti ütles ööl enne esimest proovi üles ja kõigega tuli alustada nullist. Ema jooksis siis Eesti Kontserdi vahet: kõigepealt flöötide partiidega, kui koju tagasi jõudis, olid fagotipartiid valmis. See oli ikka paras stress." Vähemalt said muusikud seni, kuni helilooja kadunud materjali taastas, prooviga pihta hakata.

Ehkki helilooja oli suure stressitaluvusega, tuli teinekord ette viletsa tuju hetki. "Eks perekond maksis lõivu, kui ta halvas tujus oli," lausub Kadri-Ann, "aga muusika kirjutamine oli asi, milleta ta ei saanud. Pigem tekkis suurem stress ministriameti ajal. Ta kirjutas ikka, aga kindlasti vähem."

Teisalt möönab ta, et ministritööga kaasas käinud suhtlemine isale meeldis. "Kui ta läks võõrasse linna, siis ta lihtsalt vaatas inimesi. Tänapäeva inimene vaatab nutitelefoni, aga tema inimesi. Ta hakkas inimestega suhtlema otse tänaval, tal oli nii huvitav. Tema jaoks ei olnud probleemiks hakata võõraste inimestega rääkima, ta oli neist lihtsalt nii huvitatud. Arvan, et see pool esindusametist sütitas teda ka. Paberimajandus ilmselt mitte," vaeb Kadri-Ann.

Ministriameti kõrvalt valmis Sumeral "Neljas sümfoonia". Samal ajal tutvus ta ühe kitarrimängijast kirjastajaga ning temale valmisid mitmed lood. Esmaettekannetel oli perekond alati kohal. Stressiaeg tõotas lõppeda. "Aga väga sageli oli pidumeeleolu seotud pingete ja kibestumisega, kui asi ei tulnud välja nii hästi, kui oli plaanis. Või ei tulnud publik kohale. Tean ju ka ise seda, et pärast kontserti jääb väike kripeldus – alati ei õnnestu kõik nii, nagu tahad," seletab Kadri-Ann.

Plaadimõte settis pea 15 aastat

"Plaadiideed on nii pikalt heietanud, et lausa häbilugu," muigab pianist, kes on oma isa lugusid kogu aeg mänginud. "Juba muusikakeskkooli ajal: kui oli programmis Eesti muusika lugu, siis mind ajas tegelikult natuke närvi, et mina kui Sumera tütar pidin alati mängima Sumerat. Seda eeldati alati, ema (muusikakeskkooli klaveriõpetaja Kersti Sumera – toim) ja õppejõud ootasid. Aga ma ise ei olnud kindel, kas isa on rahul sellega, kuidas ma mängin. Tegelikult hoiti kõiki tema teoseid enesestmõistetavalt repertuaaris. Eriti pärast isa surma. Siis õppisin ära veel mõned lood, mälestuskontserdiks."

"Selle plaadi tegemise idee tekkis õige varsti pärast isa surma. Isa muusika kirjastaja ütles mulle, et Kadri, teeme plaadi," kõneleb ta. "Alguses ma kõhklesin ja kahtlesin, aga tegin need lindid Eesti Raadio abil ära. Kahe klaveri teoste jaoks pidin leidma partneri – ma nagunii esitasin ühe sõbrannaga kontserdil neid isa asju, aga siis läks aega, kuni salvestada saime. Aastateks 2006–2007 said kõik lood sisse mängitud, aga mulle tundus tükk aega, et need pole ikka piisavalt head. Iga mängimise järel teadsin täpselt, mida ma tahtsin ja mis vussi läks. Mälestus sellest, kuidas üks või teine asi ei õnnestunud, häirib kohutavalt. Kui paar aastat läheb mööda, siis enam ei mäleta oma plaane ja võtad vastu selle, mida kuuled."

Kadri-Anni sõnul oli mõnes mõttes hea, et protsess peatus, sest 2010. aastal toimus ERSOga kontsert, mis oli pühendatud tema isa 60. sünniaastapäevale. "Mängisin seal isa "Klaverikontserti", mis võeti linti. See mäng õnnestus. Leidsin, et kui nüüd väga hästi mõõta, mahub ka "Klaverikontsert" sellele plaadile. Nii et plaat on viimase piirini täis," räägib ta.

"Kirjastaja huvi aga kadus, meie suhted ei jätkunud nii headena. Võib-olla tegin ka mina valearvestusi. Lõpuks tegin plaadi oma kulu ja kirjadega. Isa klaverimuusika koondplaati veel ei olnud, ju tal mingisugune koht ikka on. Päris mitu plaadil olevat teost on ka muusikakoolide õpperepertuaaris. Minu käest on siit-sealt küsitud, kas on mingit linti, mida kuulata. Seni pole seda olnud. Nüüd on," ütleb Kadri-Ann rahulolevalt.

Tantsulavastus tõukas plaaditeo uuesti käima

Olulise tõuke vahepeal soiku jäänud klaveriloomingukogumiku väljaandmiseks andis Kadri-Ann Sumerale koreograaf Teet Kase Vanemuises lavastatud balletietendus "GO – mäng kahele", mis on loodud Lepo Sumera muusikale. Mullu oktoobris esietendunud lavastuses on interpreetidena laval helilooja mõlemad tütred, lisaks Kadri-Annile tema viiulisolistist õde Eva-Maria Sumera. "Kolmandik selle lavastuse muusikast on ka plaadil," märgib Kadri-Ann.

CD-plaadile "Lepo Sumera – piano music" on ta salvestanud peaaegu kogu oma isa klaveriloomingu nii ühele kui ka kahele klaverile – mitme aastakümne vältel valminud teosed. "Ühtset stiili- või meeleolukirjeldust on pea võimatu anda, siin on nii paroodiat kui igatsust, dodekafooniat kui minimalismi, selgelt väljakirjutatud muusikat ja improvisatsioonilisust. Kui tahta leida siiski ühist nimetajat, siis on see ilmselt tugev rütmiline alge – rõõm rütmidega mängimisest," kirjutab Kadri-Ann plaadi saatesõnas.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee