VOLDEMAR KUSLAPFoto: STANISLAV MOSHKOV
Inimesed
24. september 2019, 13:13

Voldemar Kuslap: mul on unistuste pensionipõlv! (20)

"Tervis on hea! Olen aktiivne liikuja ja hammastega endale hauda ei kaeva. Pitsi ma ei sülita, aga liigsöömisest hoidun. Püksirihmale võiks koomale tõmbamiseks ühe augu veel juurdegi teha," ütleb Voldemar Kuslap, 77aastane härrasmees, kes määrab kohtumise muretult poole kümneks hommikul.

Lugu ilmus Õhtulehes 9. mail 2015.

Te olete artisti kohta väga varajane. Kas hommikul virgumine on ealine iseärasus?

See komme on tekkinud just ameti tõttu. Õhtul rasketelt etendustelt koju tulles parkisid veel kere täis, siis molutasid teleka ees ja nii läks see aastast-aastasse, kuni hakkasid tulema unehäired. See on ainus asi, mille üle ma kurdan – unetus. Juba neli-viis aastat magan tänu tablettidele. Samas võib see olla ka mingil määral kaasasündinud, sest ma mäletan, kuidas minu Memm ütles teinekord, et näe, uni läks juba kell kolm ära, hakkasin siis kartuleid koorima.

Vahel tulen siiamaani esinemistelt võrdlemisi hilja, siis mõtlen küll, et hommikul võiks magada üheksa-kümneni, aga ei – ärkan ikka nagu kukk kuus või pool seitse üles.

Esinemistelt sõidate koju ikka ise autoroolis?

Ikka-ikka! Paljud küsivad, et kuidas sa jaksad? Aga ma puhkan autoroolis. Muidugi, vahel ajab radika keema, kui mõni vend sõidab nagu slaalomit – ja seda veel libedal ajal. Tõmbab suure bussi ette nii, et see peab veel pidurdama.

Just uute masinate juhtide seas näeb palju platnoilikku sõidukultuuri.

Kas teid kütuseaktsiisi tõus puudutab?

Kindlasti hakkab puudutama. Ma usun, et meil on artikleid, kust saab paremini kokku hoida. Kas või Eesti Energia asjaajamises Jordaanias ja USAs on mängus ju õudsed miljonid. Ja siis need Kreeka võlad.

Mulle meenub Bidstrupi karikatuur, kus üks palja tagumikuga ja Hruštšovi näoga mees toetab vastu Kremli müüri ja küsib: "Kellele on veel meie abi vaja?"

Üle oma võimete hüppame. Selleks, et kahest meetrist üle hüpata, peab treenimist alustama ikka meeter neljakümnest.

Spordisõber olete siiani?

Omal ajal olin rohkem, praegu olen pigem vaatleja. Joosta ma enam ei viitsi – vanasti käisin küll hommikuti jooksmas. Aga nüüd ma kõnnin palju. Suuskade peal kõndisin viimati ikka juba mõned head aastad tagasi, nüüd on kepikõnd märksa lahedam, või nagu mu kadunud Memm ütles: lahkem.

Memm on teie vanaema või ema?

Ema!

Ma olen ikka tagantjärele mõelnud, kui palju toredaid mõtteid andis mulle kaasa see lihtne, napi haridusega maainimene.

Kas või näiteks see: "Poja, ära kunagi unusta neid inimesi, kes sulle elus on head teinud!"

Kui raskelt meil tuleb praegu suust välja "Tänan!" või "Palun!". Hiljuti Lõuna-Eestis sõites nägin, kuidas bussipeatuses hääletasid üks turjakas mees ja noor tüdruk. Pidasin kinni. Ei "Tere!" ega "Vabandust!" ega "Palun!", öeldi mulle nii, eht mogrimärdilikult: "Minu tütar piab Viljandide saama!" Ma olin täitsa sõnatu, tegin ukse lahti: "Palun!" Viisin siis neiu Viljandide, aga ega tüdruk kah osanud tänada.

Või kui keeruline on meil väljendada oma südameheadust ja heasoovlikkust. Kui inimene väärib abistamist, siis mina olen kohe hea meelega nõus.

Muidugi, kui ma juba eemalt näen, et tuleb mõni punanina ja hõikab kaugelt: "Hei, Volli!" – väga sageli juhtub seda muide –, siis ma ütlen kiiresti, et ei, ma olen Voldemari vend.

Teil muidu vend, andke andeks, ma ei tea…

Oli vennakene. Ta on, jah, lahkunud.

"Laula mu laulu" teisel hooajal olite te ühes saates külaline…

Oi, see oli tore!

Ja ainuüksi saadet telekast vaadates oli näha, kuidas kõik daamid õhkasid: milline galantne härrasmees! Ma otsisin ühe teie komplimendi kohe välja: "Armas Ines, inglihäälega piiga, nagu nõtke küpress tuulte käes." Sellise meelituse tegemiseks peab tundma nii taimi kui daame. Pealegi peab olema sünnipärane härrasmees, et seda siiralt välja öelda.

No see oli ju ka ikka väga sümpaatsete inimeste koondis seal saates. Ääretult toredad ja soojad inimesed, mis sest, et mõni mulle peaaegu et lapselapse eas. ("Laula mu laulu" teisel hooajal lõid kaasa Eda-Ines Etti, toona veel Birgit Õigemeel, Lea Dali Lion, Jaagup Kreem, Jarek Kasar, Ott Lepland ja Tõnis Mägi.)

See oli fantastiline päev hommikul kella üheksast üheteistkümneni õhtul.

Ma sõitsin koju ja mu hing laulis. Seda päeva ma meenutan siiani, väga liigutav oli.

Viisaka vana kooli härrasmehena on praegu elada vist keerulisevõitu?

Sa lihtsalt pead olema see, kes sa oled. Mitte et sa nüüd püüad kangesti olla härrasmees. Ma olen omapead kasvanud, ei ole mul seljataga peent Kinderstube’t.

Millise moodsa aja narruse või veidrusega on teil keeruline leppida?

Väikluse, sihiliku pahatahtlikkuse ja lolli ärapanemisega – et saaks ikka võimalikult halvasti öelda. Eks mina ütlen kah vahel halvasti, kui mul aetakse hari punaseks – kuigi ma tean, et võiksin enne endast auru välja lasta.

Vaat sihilik pahatahtlikkus ja karjerism ja muidu tühikargamine ajab radika keema.

Räägime parem põllumajandusest. Kas varajane kartul on maas?

Ei ole! Kuigi hingelt olen ma jäänud maainimeseks ja üks suurem võit minu jaoks on see, et asjatundmatuna olen ma suutnud oma suvilast teha koha, kuhu saab minna. Mida vanemaks ma saan, seda varem varakevadel hakkan ma igatsema, millal saab linnast ära maale normaalsete inimeste keskele.

Alguses panin ma seal muidugi ka kartuli maha, aga ma sain sügisel vähem kätte, kui kevadel mulda läks, nii et ma loobusin. Väimees ütles, et Vaari – nad kutsuvad mind Vaariks –, ära näe vaeva.

Aga seal ringi käies saab vaadata küll Mitšurini pilguga: näe, see põõsas, mis ma istutasin, on kasvama läinud, juba õitseb ja kannab vilja. Eks mul on seal natuke Tootsi peenart. Ning ma olen toonud sinna kadakaid ja kuuski ja tammi ja vahtraid – et sügisel oleks värvikirevust. Kui see kaldaalune pool lehte läheb, tekib külmade meretuulte kaitseks roheline sein, ja vaat siis on suvilas tore olla.

Naine vahel helistab Tallinnast, et kuule, maru külm on; mina jälle et: "Olen suvilas täitsa paljalt!"

Lapselapsed saavad aasta esimesed maasikad teie Tootsi peenralt?

Lapselapsed on ise marjadega kindlustatud, aga see on suur rõõm, kui saab neid vastu võtta. Ma võin end tõesti pidada rikkaks inimeseks!

Kui nüüd lapselapsed üles rivistada, saab neid kokku…

…kuus. Mul on kaks last ja kuus lapselast.

Tore on nende sirgumist vaadata! Mina olin keskmine vooster, kes kasvas omapäi. Kunagi ütles üks õpetaja mulle, et kuslapuu on kõva puu, sellest saab häid rehapulki. Ja eks ma selline vintske vend olen ning tänu vintskusele jõudnud nii kaugele. Mul pole kunagi olnud eestkostjat, ma pole kunagi olnud kellegi protežee.

Mu lapsepõlv – ma mäletan seda nii selgelt! – möödus elektrita külas. Elekter toodi sisse alles 1948 – ma vaatasin pealt, kuidas mehed ajasid varakevadel poste püsti ja ronisid konksudega sinna üles. See oli ikka suur sündmus, kui pirn läks põlema.

Varem olin ma elektrivalgust näinud päris poisikesena Rõngu kirikus. Sealne valgus ja orelimäng olid midagi müstilist. Memm oli kirikus käiva inimesena kodus ikka ümisenud kirikuviise, aga pärast seda käiku lõõritasin ka mina oma sõnadega neid laule. Teisel pool seina elas Ernst Enno sugulane Anna Enno ja tema oli Memmele öelnud: "Sinu pojast kasvab kirikuõpetaja!" Ta oleks väga pettunud, kui mind minu praeguses ametis näeks.

Kirikus käijat teist suuremat ei saanud, aga kalmistutele satute alatasa.

Kalmistutel käima hakkasin ma ajal, kui töötasin Tõrva kultuurimajas ja toimusid esimesed ilmalikud kalmistupäevad. Valgast oli kõneleja kutsutud ja ma pidin siis Helme kalmistul kolama ja uurima välja, kes nimekamatest kultuuri- ja seltsielutegelastest on sinna maetud. Nii ma siis käisin seal pikki õhtuid ja selline jalutamine sai harrastuseks.

Mulle hakkas see nii meeldima, et kui ma jõudsin Tartu muusikakooli, siis ma käisin kõik need Pauluse ja Raadi ja Uus-Jaani kalmistud läbi. Väga huvitav oli teada, kuhu nimekamad inimesed maetud. Ja ma olin väga üllatunud, et issand jumal, Baeri ja paljude teiste maailmakuulsate teadlaste hauad olid siis peaaegu võssa kasvanud! "Tarto liin, oh Tarto liin," hakkasin ma mõtlema.

Sama tunne oli mul siis, kui käisin tuttavate välismaalastega Miina Härma juubeliaastapäeva aegu Miina Härma haual – kalm oli nii mahajäetud! Ma siis helistasin Tartu linnavalitsusse. Ma olen ju nii loll inimene, et ei oska telefoniraamatust enam õiget numbrit leida, vanasti vaatasid kohe, et: täitevkomitee. No lõpuks sain telefoni otsa Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna. Seal rõõmustati: "Oi, väga meeldiv, et te helistate!" Mina jälle: "Teate, ma siin tahtsin natuke kriitikat teha." Nemad: "Oi, me anname teile kohe õige inimese telefoninumbri!" Ma ütlesin: "Teate, see ei ole minu probleem. Teil on Tartus Miina Härma gümnaasium, kui palju koore, linnavalitsus ise võiks kümnekonna meie kultuuri suurkuju haudu aastaringselt enam-vähem korras hoida. Vaadake Tallinna Metsakalmistut: kunagi ei ole näitlejate või teiste kultuuritegelaste hauad hooldamata või riisumata!" Tema hakkab mulle andma telefoninumbrit, kuhu ma võin helistada.

Ma ei tohiks oma nina toppida sellistesse asjadesse, aga mul läheb kohe vesi keema ja ma ei jäta sellist asja enda teada.

Kolleeg tegi hiljuti Metsakalmistul ekskursiooni ühele Poolast pärit ajakirjanikule. Muu hulgas viitas, et näete, siia on meil maetud taastatud Eesti vabariigi esimene president Lennart Meri ja seal teeraja kõrval väikese tahvlikese juures on Eesti vabariigi taastanud parlamendi esimees Ülo Nugis. Poola kolleeg oli imestanud, et neil oleks sellistele meestele ehitanud mausoleumid. Minu meelest on meie tagasihoidlikud kalmistud, sisuliselt metsad pisikeste ristide ja hauakividega, väga sümpaatsed.

Jaa, väga õige!

Teate, olid eesti kultuuri päevad Ukrainas, nii 1976. aastal või midagi. Mina, Kalmer Tennosaar ja Heli Lääts sattusime meie valitsusdelegatsiooni õuelaulikuteks.

Seal mind hämmastas Kiievi üks kuulsamaid kalmistuid: vägevad kallihinnalised graniidist ja marmorist ausambad, aga ümberringi on malts.

2-3meetrine Rodini "Mõtleja" sarnane skulptuur mingi arhitektikese haual. Puudus see, et mõni oleks konserveerinud oma Žiguli ja pannud kalmule. Kõige hullem on see, kui haual klõbisevad tuule käes mitu aastat koristamata plekkpärjad.

Slaavlased muidugi iseenesest oma lahkunuid mälestavad ja hoiavad. Käisin Moskvas vaatamas Võssotski hauda, nii 15 aastat pärast tema surma. Seal oli kümneid ja kümneid ämbreid lilledega; kusjuures oli hilissügis, ei olnud nii, et hiljuti oli tema sünni- või surma­aastapäev.

Küllap te olete käinud ka Jim Morrisoni haual Pariisis…

…P?re-Lachaise’i kalmistul. See haud on kalmistule õnnetuseks, sest ümberringi on teised monumendid grafitit täis lastud. Kusjuures vahepeal kaaluti isegi Jim Morrisoni ümbermatmist, sest tema haua lähedus on kohutav.

See on umbes nii, nagu vaatad Mustamäel: ilus värskelt remonditud maja – ja juba on keegi seina täis sodinud. Sellised vennad tuleks panna seapuuri!

Räägime poliitikast. Kellele viimastel valimistel oma hääle andsite?

Mina hääletasin Ain Lutsepa poolt. Ta on nii vägevaid rolle teinud, et las mees olla tükk aega parema palga peal. Ta on tore ja ajudega ja sõnakas mees, ma ei usu, et teda õnnestub sõrme ümber väänata. Kohe uhke tunne, kui ta võtab sõna – mehel on, mida öelda.

Teid ei ole parteisse värvatud?

Kunagi ma kuulusin Perede ja Pensionäride Erakonda ja pärast seda on mul kosilasi olnud palju, aga ma pole enam parteisse astunud.

Kuulge, ma olen edev inimene, ma loen teile August Kitzbergi vähetuntud, aga minu meelest geniaalse luuletuse:

Küll jooseva ja sõidava na ringi

ja kulutava rahva raha, suud nink kingi

ja egäüts püünd puru silmä aia,

et muku esi jälle pukki saia.

Kolm salmi end upitavatest ja teisi maha tegevatest saadikukandidaatidest tuleb samas vaimus veel. Maestro Kuslap etleb, nagu oleks usin koolipoiss kirjanduse tunni eel veel klassi ukse taga read üle korranud.

Ja mitte midagi ei ole muutunud! Kui ma vaatan seda meeletut ületasustatud muidusööjate armeed ja kui ma näen mõningaid oma endisi kolleege, kes on meie kultuurile nii palju andnud ja kes elavad praegu ainult oma pensionist… Seda on valus vaadata.

Palju teie praegu ooperis käite? Kas või koduteatris Estonia – kuulamas ja vaatamas kolleege, kes pole veel pensionil?

Üsna palju. Ma olen vaba inimene ju! Ma ei ole elu sees nii palju lugenud ja kontsertidel käinud kui nüüd.

Teil on unistuste pensionipõlv?

Jah, on küll unistuste pensionipõlv. Ma ei sõltu kellestki, ma ei ole teatri külge aheldatud, nii et ma ei teaks, mis on laupäev või pühapäev või riigipüha; et aina on proovid ja etendused.

Muidugi ma käin ka esinemas. Jumalale tänu – ptui-ptui-ptui! – häält mul veel on, aga häält on tänu sellele, et on nõudmisi ja mul on oma nišš, kus ma saan esitada opereti-, muusikali-, klassikalisi estraadilaule. Need on žanrid, mis on meie raadiote repertuaaridest peaaegu punasesse raamatusse kantud.

Vähemalt Arne Oidi ja Heldur Karmo pärandit mängitakse ilmselt nii Vikerraadios kui Elmaris.

Elmaris küll, aga Vikerraadios tundub vahel, et toimetajad valivad kuulamiseks üsna küsitava väärtusega rokilugusid. Võiks ju vahepeal ka midagi muud olla.

Mulle väga meeldis üks Soome raadiokanal, kust tuli nii pop-lugusid, rahvamuusikat kui klassikat. Kusjuures lugusid kommenteeriti väga toredasti: "Siin me nüüd mängime teile Beethoveni ühte triot: viiulimängijalt briljantne soolo, tšellolt töötegemise rõõm."

Mulle tuli kohe meelde, kuidas just raadio arendas minu muusikalise maitse. Ma kuulasin, et ah-haa, see on nüüd Boccherini "Menuett", see on Monti "Tšaardaš", see on K?lm?n… Aga seal tuli ka estraadi ja muidugi ka punast repertuaari. Kuid sa jäid ju kohe kuulatama: see on K?lm?n!

Praegu olen ma üsna sage Klassikaraadio kuulaja, aga ikka mul neilegi väike etteheide: võiks kolme-nelja loo tagant öelda, kes esines. Lugusid ma tunnen, aga vahel on niivõrd huvitav interpreet või niivõrd huvitav hääl – tahaks teada, kes see on? Aga kui ta loeb sulle pool tundi hiljem 14-15 nime ette, kus sa enam mäletad.

Ükskord jäin autoroolis kohe mõtlema, et issand jumal, kui huvitav bariton; minut-kaks laulis, kuni taipasin: see on ju meie Tiit Kuusik! Rahvuslik pärl! Teenimatult vähemängitud laulja.

Tänavuse Eesti eurolauluga olete kursis?

Ei ole! Päris ausalt.

Vaat praegu oled ju teleka ori; kui mulle tuleb telekava, siis ma kriipsutan kohe alla, mida ma tahan vaadata. Vahel küll mõtlen, et issand, kui palju kasulikku ma saaksin sel ajal teha, lugedagi või – aga ei, ikka vaatan saate ära.

Kuid, jah, Eesti tänavuse eurolauluga pole ma kursis, ja nende superstaarisaadetega kah mitte, kuigi neid lastakse nii hommikul kui õhtul. Vahel ei jõua õhtul mõnda väärt filmi vaadata, aga seda hommikul uuesti ei lasta.

Arvutit kasutate?

Ei! Ma olen nii rumal, et ma oskan ka helistada vaid klahvidega telefoniga. Nagu üks mu tuttav saarlane ütles: ma olen nõndapalju loll.

Te olete 50 aastat abielus?

Jah!

Kõlab nagu kangelastegu.

Peab andma hingamisruumi. Professor Tiit Kuusiku abikaasa ütles kord kokkusaamisel, et elada 50 aastat ühe teatriinimese kõrval nõuab piisavalt kannatlikkust, mõistmist ja ehk ka riskijulgust.

Ja tõesti! Kui üht abikaasat ei ole laupäeval, pühapäeval, riigipühal; kogu aeg on proovid-proovid-proovid, kontserdid, etendused, ringreisid – elu ratastel nagu mustlastel –, siis paratamatult langeb suurem koormus kodu eest hoolitsemisel teisele kaasale. Ma olengi vahel tundnud oma laste ees auvõlga, et pole saanud nendega piisavalt tegelda. Sageli oli pärast etendust teatris ju auto ukse ees, sõitsime kuhugi Lõuna-Eestisse esinema, tagasi jõudsime hommikuks, siis tund-kaks puhkust ja jälle proovi. Eks see hakkas tervisegi peale.

Selle võrra olen ma nüüd aga rohkem panustanud lastelastesse. Ja kui sa tunned tänulikkust sellegi pisku eest... Vaat see soojendab, kui lapselaps ütleb: "Aitäh, Vaari!"

Kas teie lastelastest on muusikuid kah sirgumas?

Nad on üsna mitmeandelised, aga ei tea. Üks võttis küll ülikoolist akadeemilise puhkuse ja õpib praegu natuke laulmist, aga ma usun, et see on tal lihtsalt üks osa enda otsinguteest. Ma usun, et ta valmistab meile kõikidele üllatusi.

Teil on absoluutne kuulmine?

Ei ole. Ma olen oma tagasihoidlike eelduste juures jõudnud tänasesse päeva vaid tänu visadusele.

Kui te peaksite laulma laulu, mis võtab kokku teie elu, siis on see "Meeletu rüütel"?

Ei! Pigem on see üks laul Frank Sinatra – muide, tema uksekella all olevat olnud silt "Helistage ainult siis, kui olete kindel, et teid oodatakse" – repertuaarist:

Saavad tõeks muinaslood,

tähevaiba sa kood,

kui su hing on noor.

Kohe kõrval, klaasukse taga, käib toimetuse hommikune koosolek ja maestro Kuslap laulab poolsosinal. Kuni kohani, kus hääl tõuseb rõõmust:

Su jaoks veel uut toob kaasa

iga mööduv päev.

Siis on taas mõtiskluste read, aga lõpp paneb klaasukse värisema:

Nii sajani jõuad,

tunnustust nõuad –

mured, need on null,

kui sul hing on noor!

"Mäletan sõjalennukite ja küüditamisautode õudset häält."

Laulja, näitleja ja õpetaja Voldemar Kuslap on sündinud 24. septembril 1937 teisel pool Peipsit Oudovas, omal ajal Eestist välja rännanud eestlaste peres.

"Ma olin seitsmekuune, kui isa ära viidi ja aasta hiljem Leningradis hukati. Meie saime sellest lõplikult teada vist alles 1957. Isa koju ootamine kestis ikka aastaid ja aastaid.

1930ndate lõpus, kui Venemaal töötas mõrvarlik hakklihamasin, järgnes üks kohutav periood teisele. Piiriäärsetelt aladelt hävitati meesliini pidi kõik vähemusrahvused: alates põlvepikkustest kuni puruvanadeni välja.

Vaesed eesti naised, meie emad, pidid oma hajali asuvad majad lahti lõhkuma ja vedama peatänava äärde rivvi, sest võim tahtis sellist küla. Sõja ajal põletati need jälle maha, elada tuli metsas onnides.

Tagasi Eestisse tulime 1943. aastal Narva kaudu. Ööbisime vist Narva Aleksandri kirikus. Sealt allapoole sõites hakati meid riburada suuremates raudteejaamades maha poetama. Meie sattusime Elva lähistele. Mul on sellest teekonnast meeles tohutud ešelonid Saksa tankidega.

Sõja lõpupäeva ma ei mäleta, aga ma mäletan sõjalennukite kumedat hääl taevas.

Sama õudset heli tegid 1949. aasta kevadel küüditamise ajal suured veoautod.

Järgmine päev läksid kooli ja vaatasid – issand jumal, kes kõik on ära viidud!"

"Ma olen ju maal kasvanud laps!"

"Kui kevadel märkan esimesi veenirekesi ja kohal on esimesed kuldnokad, siis tuleb selgesti meelde, kuidas me läksime lapsena jäätükkidega tiigi peale sõitma. Mängisime, et need on laevad ja puksisime üksteist ning ma ei pannud tähele, et minu jäätükk oli juba pooleks läinud. Kukkusin sisse ja mul andis hulga aega välja ujuda. Siis oli mul veel silgata paar kilomeetrit koju ja ma jäin ukse kõrvale vaikselt – muidu olin ikka röövel, minu kisa oli ammu kaugelt kuulda – tilkuma: tsilk-tsolk.

Õnneks kerepeale ei saanud, õhtul oli saun – ja mitte üks nohu ega köha. Praegu ma oleks surnud sellise külmetamise peale, aga sel ajal olid inimesed karastunud."