Johansonide ema Mall: kõikidele oma lastele mõtlesin nimed mina – Jaak, Ants, Mart ja Kärt (3)

"Igatahes kui tuli esimene lapselaps, siis ma võtsin kohe kiiresti endale nime ja see oli Memm. Siiamaani kutsuvad kõik põlvkonnad mind Memmeks. Mulle see meeldib."

Mõnikord võib juhtuda, et värske vanaema ei taha veel nii vana olla ja laps peab teda kutsuma nimepidi? Mall Johanson naerab. No temal ei ole kohe kindlasti selle vastu midagi: "Memm on igati auväärne nimi, ma tunnen sellest ainult rõõmu."

17. aprillil oma 80 aasta juubelit tähistanud Memme kodus rõõmustab bioloogi eriti uhke aknalauga – sinna on rajatud tõeline lilleaed. Tütre Kärdu pere kingitud õiteilus asalea lausa paitab silma. "Kahju, kui lõikelilli tuleb korraga nii palju, nad lähevad kiiresti käest ära. Mulle meeldivad kõige rohkem lihtsad lilled, näiteks sinilill."

Mallel on hoole ja armastusega korrastatud pildiarhiiv, kõik neli last ja lapselapsedki on sealt oma noosi kätte saanud. Ühele 1963. aastal pildistatud fotole, kus on peal kolm vennakest, on ema kirjutanud "minu teaduste kandidaadi töö". "Doktorikraadi teadustööni" ehk siis Kärdu sündimiseni oli sel hetkel veel hulk aega jäänud.

Pesamuna Kärt võttis ohjad enda kätte

Johansonide perre sündis esimene poeg 1959. aastal, Mall oli toona 25aastane ja äsja lõpetanud ülikooli. Esikpoeg sai nimeks Jaak. Ema Mall ütleb rõõmsal häälel, et kõikidele lastele mõtles nimed tema – nagu ta vastsündinule otsa vaatas, nii kohe ema süda tundis. 1962 sündis teine poeg Ants, kes sai oma nime vanaisalt. 1963. aastal sündis kolmaski poeg, Mart.

"Nojah," ütleb ema Mall vastuseks natuke rumalale küsimusele, et kas oli kindel tunne, et neljas laps on tütar.

"Teine juba pidi tulema tütar," ütleb Mall. Ja naerab. Siis pidi kolmas kindlasti tütar olema, ema tahtis kangesti ikka tütart poegadele lisaks ning isa Juhan temast rohkemgi veel.

"Tükk aega me tütart ei saanud, ja siis sündis Kärduke. Kärt oli meil muidugi ikka printsess. Kui isa Juss nõudis poistelt pisut rohkem – tal oli natuke kalduvust autoritaarsele kasvatusele –, sai tütar alati oma tahtmise. Tüdruk oli ikka nii kaua oodatud, et midagi hullu!"

Vennakesed hoidnud õekest kenasti. Kui poisid suuremad olid, sai ema neile isegi lapsehoidmise ülesandeid anda. "Jaak näiteks mähkis Kärtu, Mart oli aga väikese Kärdu lemmikvend, sellel ajal lemmikpoiss. Mart oli poegadest kõige noorem ja oli nõus õega rohkem tegelema kui teised."

Ema mäletamist mööda olnud tüdruk nii 3–4aastane, kui võttis ohjad otsustavalt enda kätte. "Ta täiesti terroriseeris Marti, sundis teda kõike oma tahtmise järele tegema. Tema kamandas. Ja hoidis Marti kõige rohkem."

Koori asemele tuli kitarr

Hakkasid tema lapsed enne laulma kui rääkima?

"Ikka rääkima hakkasid kõik lapsed, enne kui laulma," selgitab ema Mall tõe huvides. Samas tekib vendade Johansonide puhul selline tunne, et nad on hällist peale koos laulnud.

"Nad ei öelnud esimese sõnana sugugi "ema", nagu laps peaks ütlema. Jaagul näiteks oli esimene sõna "auto"." Ema Mall lisab, et ta kirjutas laste ütlemisi üles väga vähe, kahjuks.

Laulmine tuli iseenesestmõistetavalt. Nagu hingamine. Või rääkimine. "Jussiga me mõlemad laulsime koorides, ülikooli kooride kaudu saimegi tudengitena tuttavaks. Aga nemad… Nojah. Kuna me olime koorilauljad, siis iseenesestmõistetavalt laulsid lapsedki." Kokkupuude eesti rahvalauluga tuli aga ilmselgelt legendaarsete Veljo Tormise (Veljo Tormis on Malle õe Lea abikaasa) rahvalaulutsüklite kaudu.

"Et häält ja kuulmist on kõigil poistel, selgus aja jooksul. Siis, kui nad esimesse klassi läksid, panime (või õigemini suunasime) nad Tombi-nimelise kultuuripalee poistekoori, tookord oli see Järvela koor. Kus nad siis laulsid väga vapralt ja võtsid ka laulupidudest osa."

Mall meenutab ammuseid aegu ja kombeid: "Tookord oli selline aeg, kui ka kodustel koosviibimistel laua ääres lauldi. Nüüd küll enamasti mitte."

Mitmes varasemas intervjuus on vennad Johansonid öelnud ja seda kinnitab ka ema Mall, et vennad laulsid koos juba põngerjatena. Esimene bänd loodi 60ndatel ja ansambel Shongrid esitas ainult omaloomingut, see juures omaloodud shongri keeles. Lood olid minimalistlikud, löövad ja lühikesed, keskmiselt 10–20 sekundit ning väga sügavamõttelised.

"Eks meil isaga oli selline lootus, et poisid jätkavad koorilaulu. Kui häälemurdesse lähevad, leiavad endale teise koori. Aga ei. Siis tuli juba selline aeg, kus pidi kitarri tinistama. "Just Jaak alustas kidraga laulmist." Kusjuures mingit kitarriõpetamist ema mäletamist mööda üldse ei olnud. "Meie Jussiga kumbki seda ei osanud. Läks nagu läks."

Vennad Johansonid tähendas Jaak ja Mart Johansoni kooslaulmist põhiliselt 1980ndate lõpus. Hiljem, kui ka nendega liitusid vend Ants ja õde Kärt, sai ansambli nimeks Johanson ja Vennad.

Siinkohal teatab Mall üsnagi resoluutselt, et oma lastest rääkimise asemel tahaks ta mõttes ajas tagasi minna. Rääkida emaks saamisest laiemalt, sest pool sajandit tagasi oli see ühe noore naise jaoks hoopis teistsugune kogemus.

Päikese poole käsikäes, ja siis sünnibki laps

"Kui ma praegu neid lapseootele jäänud noori naisi vaatan, siis mind vaimustab, kui palju nad teavad. Nii palju on raamatuid, kus õpetatakse, ülearugi palju!"

Ema Mall on hästi kursis ka internetis ringleva infoga ning teab, et noored emmed käivad beebikoolis, kus räägitakse üksikasjalikult, mis toimuma hakkab, õpetatakse õiget hingamist ja tulevased isad teevad selle kõik kaasa. Pool sajandit tagasi oli aeg teine.

"Meie põlvkond oli intiimelu valdkonnas harimatu. Polnud kirjandust, sellest kõigest isegi ei räägitud. Lugege tolleaegseid romaane! Hea, kui filmides üldse suudeldi, see oli peaaegu keelatud."

Mall küll ütleb, et ta räägib enda nimel, sest võib-olla mõned naised ikka teadsid rohkem, emad ehk rääkisid. "Minu ema mind küll ette ei valmistanud, sest tookord ei olnud kombeks nendest asjadest rääkida. Nii palju teadsime, et poisiga võib minna käsikäes tõusva päikese poole ja laulda. Aga mis edasi tuleb?"

Sellest hoolimata armuti, abielluti ja saadi lapsi ikka, instinktide eest polnud pääsu.

"Esimesele sünnitusele läksin aga täiesti valge lehena. Rasedad käisid teatud aja järel arsti juures kaalumas ja mõõtmas, rohkem nendega ei tegeldud. Kui tagantjärele mõelda, siis on see lausa üle mõistuse, millises olukorras naised olid."

Kõik see ajendas bioloogi ja toonast kirjastuse Valgus toimetajat Malle kirjutama raamatut "Kuidas ma maailma tulin". "Et meie lapsed targemad oleksid ja teaksid, et lapsi ei too kurg ega leita ka neid kapsalehe vahelt." Muigega lisab ema Mall, et 1985. aastal oli sellise raamatu ilmutamine paras julgustükk. Midagi sellist polnud Nõukogude Eestis ilmunud, kui "Avameelselt abielust" kõrvale jätta.

Maailma tulemise raamatust sai menuk

"Kärt oli parasjagu sellises vanuses, kus peaks nendest asjadest rääkima hakkama. Ja siis üks filoloogist kolleeg – temalgi tütar kasvamas – küsis, et kuidas ma oma lapsele neist asjadest ikka räägin, mina ikkagi bioloog, mul ju lihtsam."

Siis mõtleski Mall, et pagan küll, mitte ainsatki raamatut pole meil ilmunud, kust laps aru saaks, mis üldse toimub enne seda, kui sünnib õeke või vennake.

"Võtsin kätte ja kirjutasin. Kirjutasin otseselt laste endi küsimuste ja mõtete põhjal. Kohe tehti kordustrükk, seegi läks nagu kuumale kerisele. Nii nagu enne seda olid läinud "Avameelselt abielust" ja Ameerika lastearsti Benjamin Spocki "Teie laps". Viimane oli kui õnnistus emadele ja naistele üldse – emasid lubati järsku tegelda oma lastega iseenese äratundmise järgi!"

Malle raamatut saatis menu ja üle Eesti korraldati koolides kohtumisi tema kui autoriga. Kaks pahast lugejat saatsid aga Postimehele kurjad kirjad. "Raimo Hanson andis need mulle edasi. Ma ei mäleta, kas vastasin nendele või ei vastanud üldse. Väga kummaline, üks kirjutajatest oli vanaisa, temast saan veel aru: niimoodi kirjutada lastele, see veel puudub, et lastele hakatakse ka seksist kirjutama! Nõukogude ajal ju seksi teatavasti polnud. Teine oli aga tudengineiu, kes kirjutas, et mitte iialgi ei kavatse ta oma lapsele niisugust raamatut lugeda ja niimoodi rääkida sellest."

Ema Mall ütleb, et kolm poega polnud (ja pole ka praegu) ühtemoodi ja sarnase iseloomuga: "No ei olnud! Igaüks on ikka enda moodi ja oma nägu. Nüüd vaatan, et hakkavad vanemaks saades rohkem sarnanema. Nii nagu minagi oma õe Leaga. Kusjuures lapsena olime täiesti erinevad, nii iseloomult kui ka näolt ja käitumiselt."

Lapselapselapsi on Mallel neli. "Väikseid ma ei hoia. Neid ei toodagi mulle hoida, ja väga õige. Emad ise hoolitsevad, mina ei trügi vahele ega kipu õpetama. Ma lihtsalt imetlen neid, kui käin neil külas."

Päris lapsehoidmist Mallel praegu polegi, kuid aeg-ajalt on ta tütretütar Mirdile seltsidaamiks ja see on üks väga tore olemine. "Lapselastest Kärdu omadega tegelesin ma päris palju – isegi siis, kui veel Tallinnas elasin. Kärt ja Tõnis sõitsid üsna tihti Tartust Tallinna, lapsed kaasas."

Maailm on helisid täis. Mall armastab laule, millel sõnad kannatavad kuulata. "Sõnad on laulu juures nii õudselt tähtsad! Kõik need "ma tahan sind ja sina mind", neil võib ilus meloodia olla, aga kui need sõnad on nii vaesed, siis ei köida. Ma olen noores põlves väga palju teatris käinud – juba lapsena tahtsin, selles olid kodu mõjutused. Oma lapsed selles mõttes hästi ära rikkunud, et nad kõik on eestikeelsed ja eestimeelsed."

Johansonide laulud kulgevad ajas ja ruumis. Samamoodi nagu Tallinn ei saa nad kunagi valmis, sest ruumi on jäetud improvisatsiooniks ning laulu enda hingamiseks. Johansonide "Lahtilükkamine" on taas eestlaste huulil, sest praegune aeg paljuski seda ju on: "Hei, poisid, kas olete valmis? Siis lükkame korraga. Peipsi koha pealt lükkame lahti selle väikese Maarjamaa."

Tagasi noorusmaal

Mall Johanson elab kümme viimast aastat Tartus, tänav kannab esimese Eesti vabariigi riigivanema nime. Tal on miljööväärtusliku piirkonna ühes majas asuv õdus kodu. Mall ütleb, et on oma eluga Tartus väga rahul, sest Tartu on tema noorusmaa. "Elasin küll Tallinnas, Tartusse tulin ülikooli ja viis aastat elasin samas ka pärast ülikooli. Kõik kolm poega sain ma just selle aja jooksul. Tallinna isa juurde läksime terve perega, kui ema liiklusõnnetuses surma sai."

Mälestus ema surmast on asi, mida Mall ei tahaks mäletada. "Ja kõik, mis sinna juurde kuulus… Vahel ma mõtlen selle peale ja ajan selle mõtte uuesti ära. Aga aeg-ajalt tuleb see ikka ja uuesti."

Kuidas Kärt oma nime sai

"Kärduga oli selline lugu. Kunagi varem olin isegi üles kirjutanud, et minu tütre nimeks saab Annika. Lapsed naeravad seda siiamaani. Siis oli periood, kus ma tahtsin, et mu tütre nimi oleks Mirjam. Väga meeldis, ilus juudi nimi. Ja kui ta siis sündis ja ma talle otsa vaatasin, mõtlesin, et heldeke, sellele küll Mirjamit ei saa nimeks panna, ta on täitsa eesti talutüdruku nägu," räägib õnnelik ema.

Ja oligi kohe Kärt. Kusjuures alles hiljem sai Mall Johanson teada, et Wiedemanni sõnaraamatus on Kärt nii poisi kui tüdruku nimi. Ainult et esimesel puhul on Kärt-Kärdi, teisel aga Kärt-Kärdu. "Mina ühtegi poissi Kärti ei tea, aga Kärt-Kärdu on tüdruku jaoks palju hellem."