HELI LÄÄTS SÕJA LÕPUST: meist olid nii paljud üle käinud, et ei teadnud, kas rõõmustada või nutta (21)

"Olime talu õue peal, nägime Kuressaare kuma. Ja isa ütles: see on nüüd küll nende viimane jaanituli siin saare peal. Keda ta mõtles nende all, ei oska öelda," räägib Teise maailmasõja lõpust Heli Lääts, kelle ema Saksa sõdurid maha lasid.

Täna 70 aastat tagasi lõppes mitu aastat kestnud koletu tapatöö ja massiline hävitamine – Teine maailmasõda.

Heli Lääts oli 1945. aastal ehk sõjalõpuaastal 12–13aastane Saaremaa tüdruk. Ta tunnistab, et ega ta sõjakoledustest ja valitsevast kurvast olukorrast lapsena väga teadlik ei olnud. Küll aga on siiani meeles mälestusi, mis ei kustu iial.

Heli oli koos isaga talu õue peal ja vaatas 18 kilomeetri kauguselt Kuressaare linna kuma. "Siis sõda ilmselt veel kestis, põlengud paistsid kaugele. Ja isa ütles: "See on nüüd küll nende viimane jaanituli siin saare peal." Mida ta sellega mõtles, ma ei oska öelda. Keda ta mõtles nende all, ei oska ka öelda. Aga ju see pidi olema viimane sõja märk Saaremaal, mis inimesi muserdas ja mida inimesed kartsid. Oli ju enne olnud Tehumardi lahing ja muud õudused," räägib Heli.

Koletu päev 1941

"Suur kergendus oli see, kui saar sai võõrvägedest vabaks. Tookord oli meil tunne, et sakslased on võõrväed, sellepärast, et nemad tulid ja nemad läksid. Meile, lastele, serveeriti seda koolis ja igal pool muidugi päästmisena. Ausalt öelda, ega keegi Saksa vägesid saarele tahtnud. Kumbagi ei tahetud. Aga seda ei saanud kõva häälega välja öelda…" räägib Heli.

"Rõõmsad olime muidugi kõik selle üle, et sõda on lõppenud. Meist olid ju nii paljud tuuled üle käinud – sada miljon tuult, ühed tulid, teised läksid –, et me ei teadnud, kas rõõmustada või nutta. Mis meie, lapsed, ikka taipasime sellest," ütleb Heli. "Me olime nii ära rapitud kõigest sellest sõjast, vägede tulemisest ja minemisest üle Saaremaa. Nõukogude okupatsiooni ju tol ajal inimeste teadvuses ei olnud, aga alateadvuses loomulikult oli. Ausalt öeldes oli väga drastiline see Vene vägede tulek ja Vene valitsuse algus."

Helil on piinavalt valus kogemus sõja-aastaist. Sakslastest sõdurid arreteerisid tema ema 1941. aastal ühel augustipäeval. Heli oli siis üheksa-aastane. Mõni kuu hiljem, täpsemalt 18. novembril hukati ema Kuressaare külje all Loode metsas. Ta lasti maha. Heli sai alles nüüd mõni aasta tagasi teada, kus kõik see õudus toimus.

Venelased lagastasid kodu

"Isa kodutalu oli ohus," jätkab Heli sõjaaja meenutusi. "Seal käisid nii ühed kui teised väed läbi. Ühed püüdsid hobuseid kaasa viia, teised tulid suurte Ameerika toidukottidega külla ja kostitasid meid."

Kui Läätsede pere pärast eemalolekut kodupaika tagasi jõudsid, oli šokk suur. "Meie kodumaja, mille isa ehitas meile koduks – ema siis enam ei olnud –, oli Vene sõjaväe poolt, kuidas seda nüüd öeldagi, rekvireeritud või okupeeritud," räägib ta.

"Maja oli ära lagastatud, igasse tuppa oli tellistest ehitatud bursuika, suitsutorud olid läbi glasuurpottidest ahju löödud, et suits välja läheks. Isa oli tisler, ta oli palju väärispuitu varunud. Kõik kuivad tammelauad, kuivad pöögilauad ja mis tal seal veel oli mööbli tegemiseks varutud, olid muidugi ahju aetud. Mööbel ka suuremalt osalt.

See oli jube pilt, mida me majas nägime. Aga tuli elada. Ja saime kuidagimoodi hakkama kogu selle segadusega."

Rääkides sellest, et mis sõjad ja võimud on Eestist läbi aegade aastasadade jooksul üle käinud, ohkab Heli: "Me oleme nii kirju minevikuga rahvas. See on elu aeg olnud eesti rahva saatus."