HILLAR PALAMETS Foto: ALDO LUUD
Inimesed
9. mai 2015, 07:00

Hillar Palamets: pärast miitingut algas joomapidu (9)

Kui 70 aastat tagasi sõda lõppes, oli ajaloolane Hillar Palamets Tallinna 7. keskkooli X klassi õpilane. "Õhtul olime koolimajas, seal korraldati koosolek. Ja mäletan ühte detaili," ütleb Palamets.

"Minu klassijuhataja oli endine Tartu kooli direktor matemaatik Konstantin Treffner. Ja me seisime poistega koolimajas klassi akna juures ja vaatasime rakettide laskmist. Saluut oli. Kohustuslik saluut kõikides liiduvabariikide pealinnades. Ja Treffner ütles nii: "Vaadake poisid, kui täpseid paraboole raketid taevas moodustavad – sama, mis ma teile matemaatikas õpetan." Raketid läksid tõesti kindla kaare kohaselt matemaatiliselt."

Toonasele noorele tallinlasele Palametsale endale ei ole meelde jäänud, mida inimesed sõjalõpupäeval rääkisid. Küll aga võib ta öelda, mida ta on Tartust kuulnud.

Ja ta räägib, nagu muiste "Ajalootunnis": "Tartus levisid kuuldused, et sakslased on alistunud liitlastele, inglastele ja ameeriklastele Reimsis. Seda olevat kuulnud rektor, kellel oli vähestena õigus raadioaparaati kasutada. Ja see oli päev varem, 8. mail. Rektoraadis oli koosolek, Raadi majandi kevadtööde asjus. Ja koosoleku lõpul mehed omavahel rääkisid, et nüüd on ohtlik moment: kas sakslased kapituleeruvad või ühinevad lääne liitlastega ja sõda läheb Berliini all edasi.

9. mail ilmus Postimees, milles ei olnud sõnagi sõja lõpu kohta, sest leht oli varem valmis trükitud, tsensorigi oli läbi vaadanud.

Ja vaadake nüüd – siin on kellaaegade vahe. Kapitulatsioonilepingule kirjutati alla umbes üks tund pärast seda ööd Moskva aja järgi, aga lääne, Kesk-Euroopa aja järgi oli see 8. mai. Nii et tund aega hiljem pärast allkirjade andmist anti Moskva raadiole õigus teatada.

Osa andmeid ütleb, et olevat trükitud ka lendlehti väikse teatega, et Saksamaa on kapituleerunud. Käisin kirjandusmuuseumis, vaatasin, aga Postimehe vahel seda ei olnud. Need andmed, reportaaž ja ametlik teade olid kõik järgmise päeva, 10. mai lehes.

Teade tuli hilinemisega, see levis raadio kaudu. Tartus oli korraldus nii, et keskpäeval on miiting Raekoja ees ja tund aega pärast miitingut peab olema igas asutuses oma sisemine miiting. Ja niimoodi oli ka.

Mille järel läks suur joomapidu lahti. Ametlik joomine. Mehed olid varunud viina. Need olid kuulujutud, aga ilmselt vastasid tõele, et oli ka mürgistusi – joodi kõlbmatut tehnilist piiritust ja puupiiritust. Sest oli vaja tähistada! Oli üldine rahuldustunne: lõpuks ometi verevalamine lõppes.

Kujutate isegi ette, et kui suur sõda lõpeb, siis see on kergendus. Ma lugesin Konstantin Simonovi mälestusi (tuntud vene nõukogude kirjanik). Ta ütles, et kui ta sai 9. mai hommikul raadiost teada, et sõda on lõppenud, siis nad sõitsid autoga ja ta palus autojuhil kinni pidada, läks autost välja ja hakkas kraavi oksendama. Pingelangus oli niivõrd suur, et see mõjus organismile."

Kuidas sõda Palametsa peret mõjutas?

"Ootasime, et isalt, kes oli arreteeritud, tuleb Venemaalt teade. Või ta tuleb ise tagasi. Mingit infot ei olnud. Aga isa oli siis juba surnud," teab ajaloolane.

Palamets toonitab, et ega lahingud ju veel lõppenud 9. mail – see ei tähendanud Euroopas veel kaugeltki lahingute lõppu. Näiteks nn Tšehhi põrgus püüdsid Saksa üksused jõuda läände, et Punaarmee kätte mitte langeda.

"Ja teine asi," ütleb ajaloolane, "on see, et Kaug-Idas see 9. mai ei olnud Teise maailmasõja lõpupäev. See oli sõja alistumine Euroopas. Saksamaa alistus Euroopas. Jaapan alistus ju alles 2. septembril samal aastal. Nii et see on faktiliselt sõja lõpu päev. Kusjuures üks Jaapani sõdur oli veel 30 aastat džunglis üksinda vastu pannud, sest temale ei tulnud käsku alistuda."