Kuidas Valli Lember-Bogatkina sõja lõpust teada sai

Talle on meelde jäänud hirmutav mälestus sõjaajast. "Elasin sel ajal Hiiul, Nõmme pargi lähedal. Sõitsime koos sõbrannaga rongiga koju, kui millegipärast hakati seda rongi pommitama. Istusime sõbrannaga pingi all, hoidsime peast kinni. Rong jõudis Hiiule kohale, pihta ei saanud," meenutab ta.

Pärast seda põgenes ta Saaremaale, kus ootas ees vanaema. "Mäletan hästi, et sõitsin laevaga ja see läks Saaremaale just Tallinnast. Laevas olid kajutid ka, aga ma ei läinud kajutisse, vaid istusin väljas tooli peal ja imetlesin õhtust taevast," on tal hästi meeles.

Ja teine mälestus: "Mul on meeles, kuidas vanaema küpsetas musta leiba. Leiva lõhna oli terve tuba täis! Meil olid valged lambad, nende seas oli ka üks must lammas. Naabrite juures käisin piima toomas. Sõime maasikaid. Kuna saarlased siis puravikke ei söönud, nad sõid vaid männiriisikaid, läksin mina sinna ja hakkasin puravikke sööma. Palju puravikke sõin! Sõime ka silku. Kui silgud otsa said, panime leiva silkudest alles jäänud silgusoolvette."

Kuidas ja millal Valli sai teada, et suur sõda on lõppenud, ta öelda ei oska. "Me olime keset Saaremaad, sinna uudised laiast maailmast ei jõudnud. Televiisorit muidugi ei olnud, raadiot ka mitte," muigab ta. Mingid teated hakkasid pikapeale siiski liikuma, mäletab ta, ning lõpuks sai temagi teada, et sõda on läbi ja tuli mandrile tagasi.