Henno SeppFoto: ALDO LUUD
Inimesed
9. mai 2015, 07:00

Tööpataljoni sõdur: ohvitseridel oli suurem pidu (2)

Praegu Pärnus elav Henno Sepp teenis 1945. aastal tööpataljonis, ta oli Balti mere 376. ehituspataljonis.

"Olime Väike-Pakri saare peal, puhastasime hobusetalli," meenutab Sepp, kus ta sõja lõpu päeval oli. "Mul paluti organiseerida kontsert. Võtsin balalaikad. Panin 11 meest pinkide peale ritta, ise istusin otsas üksinda tooli peal ja mängisin lõõtspilli. Kukkus kenasti välja."

Sepp meenutab, et ta oli sel ajal sõjaväes laojuhataja. "Mind mobiliseeriti 7. jaanuaril 1945. aastal ja viidi Paldiskisse. Sealt viidi meid edasi Väike-Pakri saarele. Pataljoni ülem andis võimaluse käia komandeeringus meestel, kellel olid kodus pillid. Ja ma viisin sinna oma akordioni. Kes tõi saksofone, kes muud pillid. Tegime seal suure orkestri."

Kui suur pidu 9. mail Väike-Pakri saarel maha peeti?

"Tööpataljoni meestele polnud see mingi pidu. Ohvitseridel oli küll suurem hea meel," ütleb Sepp. "Mäletan, et sõda oli küll lõppenud, aga meid toitlustati väga halvasti. Organiseerisin siis niimoodi, et kauplesin Balti laevastikust auto välja ja sõitsin Tallinnast kuni Narvani, et toidupakid ära tuua. Neli ja pool tonni oli kokku. Ka Lõuna-Eestist oli toidupakke saadetud. Võrumaa inimesed olid pakkidesse kaasa pannud ka kangemat kraami, aga need olid ära võetud."

Rääkides Tallinna pommitamisest 1944. aasta märtsis, ütleb Sepp: "Terve öö läbi lõhkusin uksi maha, päästsin lapsi. Viisin lapsed varjendisse – aga keegi ei tahtnud võtta. Igavene jama oli.

Kompanii ülem palus, et tooksin tema naise Tallinnast ära, ta elas Gonsiori tänaval. Leppisime kokku, et hommikul kell kümme sõidan sinna, võtan ta peale ja viin Antslasse ära, kus väeosa oli puhkusel. Hommikul läksin Gonsiori tänavale – ja maja polnudki enam. Kepp oli püsti, selle küljes teatis: "Tule Kalevi 20, olen seal.""

On saatuse keerdkäik, et kuni 1944. aasta 23. septembrini oli Sepp Saksa sõjaväes. See tuli välja ja edasi järgnes teadagi mis. "Mind saadeti Siberisse 1947. aastal. Peamine süü oli selles, et olin okupatsiooniväeosas ja sain inimestega liiga hästi läbi," ütleb Sepp, kes jõudis kodumaale tagasi kaheksa aastat hiljem.