Minu Ghana: Kui tahta, saab alati hakkama (1)

Ethel Aoude "Minu Ghana" ei ole kindlasti raamat, mida peaks lugema ihaledes osa saada intiimsetest seikadest või turistidele kasulikest vihjetest. Midagi sellist sealt lihtsalt ei ei leia. Küll aga on see raamat sellest, mis kinnitab: kui väga tahta, saab hakkama igas olukorras.

Kuigi Petrone Prindi Minu-sarja järjekordse teose autor on jäänud Ghanasse juba pea kuueks aastaks, on raamat ajaliselt piiritletud, keskendudes autori raskemaile aastale Mustal Mandril. Raskused ongi aga ju selleks, et nendega tegeleda ja neid võita.

Nii ei jäänud autor pärast koondamist Eestis käed rüpes muremõtteid mõlgutama, vaid pakkis koti ning otsustas panna oma teadmised ja oskused proovil piirkonnas, kus kõik on alles arenemisjärgus. Ghanasse jõudmisest ja seal enese sisseseadmise valudest on autor kirjutanud üsnagi ilmekalt. Kõik õnnestus, kuigi autor kinnitab takkajärgi, et vaatamata sellele, et alustas Ghanas töötu illegaalina, ei ole seal hea elu peale saamises õnnega mingit pistmist. Selles riigis ongi tema sõnul tööd ja võimalusi, tuleb ainult õnne-härjal sarvist haarata ning sammhaaval edasi liikuda – praeguseks on Ethelist saanud Ghanas reklaamifirma tegevjuht, kes naudib pühapäevi basseini ääres ja palmi all.

Tõsi, raamatuski ei saa mööda kuritegevusest, räpasusest, ametnike ükskõiksusest, bürokraatiast ja hoolimatusest inimsuhetes, kuid kõige sellegagi saab hakkama, kui on olemas usk iseenesesse ja tahe midagi korda saata. Kõik see jääb "Minu Ghanast" kõlama. Ehk siis: tegu on raamatuga, mida on hea lugeda, kui on soov lisaks võõrsil toimuvast aimu saamisele kirjasõnast ka positiivset leida.