KUI ROKK OLI EBASOOVITAV: "Mängu ilu peitus reeglites, mille saatel mäng käis." (3)

Tol ajaloo etapil olid bändid siinmail ümbritsetud karmide keeldude ja käskudega. "Ja muuseumi seinad olid nõukogudeaegsete keeldude ja käskude peegelduseks nagu loodud," räägib Okupatsioonide muuseumi büroojuht Marika Pihel. Ka 30. eluaastates neiule endale olid rokisauruste kogutud ja muuseumi varadest leitud eksponaatidest paljud nii üllatuslikud, et teinekord andis mõistatada, millega üldse tegu.

"Et meie tollased noored pillimehed ise lauajupist kitarre välja saagisid ja nende jaoks telefoniputkade kuuldetorudest mikrofone varastasid, paneb tõesti toonaseid ja praegusi aegu kõrvutama (selles valguses nimetaks praegusi kindlasti kuldaegadeks). Minu ja veel noorematte jaoks on juba see tõeline ahhaa-elamus," räägib rohkem praeguse kui toonase aja laps Marika Pihel.

Üks näide tollal valitsenud õhkkonnast ja võimude suhtumisest moodsasse noortemuusikasse: enne 1972. aastal välja hüütud Elva pop-päevi püüdsid järelevalveorganid vahenditest hoolimata seda festivali ära jätta. Kui see enam ei õnnestunud, sest sõna oli liialt võimsa jõuga liikvele läinud, tuli Elvas asi korraldada võimalikult vaikselt ja teki all.

Pille oli pea võimatu kätte saada

Tol ajastul kardeti ka Urmas Alenderit, Peeter Volkonskit ning Joel Steinfeldti, kelle puhul ei lugenudki, millise muusikalise etteaste nad tegid. Hoopis tugevamini kikitati kõrvu siis, kui algasid nimetatud meeste vahetekstid. Võimuesindajad olid ammu aru saanud, et rokkmuusika on väga võimas protestirelv. Nii kogu maailmas ja siin veel eriti.

Seepärast oli Elva lavale võimalik ligi pääseda vaid kohalikel bändidel, keda teati üldjoontes kui ohutuid. Ning ka mõningatele Tartu rütmigruppidele, kellel oli "organitega" teatud sidemeid. Aga Tallinna bändid lõigati läbi kui vikatiga – neid ei lastud rongilegi.

Kogu linn – nii sisse- kui väljapääs – tõmmati kui piiramisrõngasse. Nii algaski Eesti roki kuulsusrikas ajalugu, millel amatööroperaator Heino Maripuu väga kiivalt silma peal hakkas hoidma. Sellest tööst tekkis määratu kasu: paljud pundid räägivad tänaseni, et Maripuu jäädvustatu on nende ansamblist ainus elav pilt.

Ka pillide muretsemine tehti tollal orjatööst raskemaks. Sul võis olla kõik – vajalik raha, mingisuguse kultuuritegelase soosing, kelle allkirjast piisas väga tähtsate lukkude avamiseks, mingisuguse tekstiili- või masinatehase klubihoone, kus võis rahumeeli proovegi teha. Ent ainus, mida ei saadud kätte mingigi võlusõnaga, olid pillid. Siis hakkasidki tööle osavate käte ringid, kes rüüstasid kitarride loomiseks telefoniputkasid ning nagu kurjad keeled väidavad, ehitasid koguni trumme.

Kõigest hoolimata suudeti luua muusikat, mis paneb kuulatama praegugi. Paap Kõlar lõi oma tolleaegse koosseisuga Psyhco võimsa koosmängu sümfooniaorkestriga. See oli muusika, mida varem siinkandis keegi polnud kuulnud. Ülimat edu saavutas ka Tõnu Kaljuste ja Ellerheina. Nende "Õhtunägemus" oli lausa lummuslik. Ent ETV stuudios tehtud lindistus kustutati kohe pärast lintisaamist – ikka sellesama pealkirja ja esimeste ridade pärast, kust võis välja lugeda kõike, ka kriitikat võimude kohta.

TTÜ klubist, mehe elupõlisest töökohast, oli näituse avamisele kohale tulnud klubi tegevdirektor ja juhatuse esimees Olavi Pihlamägi, kelle esimesed rokielamused pärinevad rohkem kui poole sajandi tagant. Tema rääkis, milline oli vahekord soovitava ja tegelikkuse vahel.

Peale sunniti bändi nime vahetamisi

"Mängu ilu peitus reeglites, mille saatel mäng käis. Esinemisluba oli see püha paber, mille saatel kõik toimus. Mis aga sinna kirja (ja hiljem ka templi alla) sai, sellel ei pruukinud reaalsusega midagi ühist olla. Ei keegi templiomanikest teadnud, mis on kellegi nõukogude autori laulu pärisnimi. Ja mis lood lavalt riburada pidi tulid, selle teadmiseks olid tollased kultuuriülemused liiga rumalad. Peaasi et nõutud arv lugusid paberile ja nende seas vajalik arv nõukogude autoreid kinnitatud said," räägib Pihlamägi.

Muidugi teab oma ala veteran, et vajalike inimeste viimine vajalikule lavale nõudis teisigi mustkunstioskusi. "Üheks levinumaks oli ansambli kogu nime vahetamine. Või piisas ringi lüüa mõni üksik täht. "Ansamblit Kogudus ei saanud lavale viia mingi valemiga. Punti nimega Kogumus aga küll. Mis sest, et seal mängivad poisid olid täpselt sama Koguduse liikmed. Võib arvata, milliseid tundeid tekitas minu ühe lemmikpundi Keldriline Heli nimi – sealt võis vastu õhata nii satanismi kui underground’i jumal teab mis vormis. Kui nimi muudeti aga Väntoreliks, läks kõik paremaks. Kahjuks ei olnud ka Väntorelil pikka pidu."

Nime sai näitus aga mehelt, kes jäädvustas osa selle ajastu kangelastest 8 mm filmikaameraga: amatööroperaator Heino Maripuu DVD "Keelatud mängud" järgi. Maripuu DVD kaant ehib muu hulgas omaaegne telefoniputka, mis etendas kunagi kitarrimuusika arengus tähtsat rolli: just telefonide küljest saadi – küll korrakaitsjatega pahuksisse minnes – elektrikitarri jaoks vajalikke helipäid.

Selle Okupatsioonide muuseumis üles pildistatud telefoniputka ees kogu idee idanema hakkaski. Film oli ju ka praktiliselt valmis, muuseumi jaoks oli vaja vaid teha veidi lühendatud, 45minutiline, variant, mida näidataks nonstopina muuseumi lahtitegemisest õhtuni välja.

Valdo Randpere muusika keelati päevapealt

Näituse avamisel viibinud kunagine bändimänedžer Ari Dubin meenutab: "1980. aastate Eesti kõige keelatum artist oli Valdo Randpere. Ta põgenes Rootsi 1984. aastal. Enne seda oli Valdo rahva seas tuntud laulumees ja pealegi veel kõva komsomolitöötaja. Ning päev hiljem lukustati Eesti Raadio fondides kilomeetrite viisi tema salvestustega helilinte erifondi teadmisega, et neid ei puudutata enam kunagi. Ent läks teisiti… Tulid ka teistsugused ajad."

Ari kutsuti aasta hiljem Saaremaale, kus sõbrad hakkasid Mändjala rannas tegema mingit klubi. "Minul oli au vastutada vabaõhuklubi muusika eest. Ühel hommikul, kui tõotas tulla eriti rõõmus päev, ütlesid needsamad poisid, et paneme randa oma kastid üles ja muusika mängima."

Pandigi mängijasse igasuguseid plaate, mida Aril oli kaasas oma sõnul musttuhat. "Mingil hetkel vajus aga ligi väga ametliku hääle ja kivist näoga meesterahvas, kes ütles karmid sõnad: mehed, kui te ei taha suurt hulka jama, võtke kohe see plaat maha. Tuli välja, et see oli Valdo Randpere ja Leila Milleri juba Rootsis välja antud plaat, millest Eestis ei teadnud suurt keegi. Aga see mees teadis. Ta pidigi teadma, alles hiljem selgus, miks: ta oli väga kõrge KGB ohvitser. Aga vähemalt õige eesti mehega, kelle süda oli õige koha peal. Niisuguseid mehi ei peetud selles majas palju!"