EI ÜHTEGI INTERVJUUD: Viimati Eestis 2002. aastal linnahallis esinenud laulutähe Valeri Leontjevi üks põhilisi nõudmisi kontserdi korraldajale on see, et meedia teda ei tülitaks. Samuti palub staar, et kontserdi ajal vastutaks tema ja ta tantsutrupi turvalisuse eest 18 turvameest.Foto: City Promo
Saund
6. mai 2015, 07:00

Leontjev soovib lava taha vaid vett ja veini (2)

Vene estraaditäht Valeri Leontjev (66), kes esineb 16. mail Tallinnas, on oma nõudmistes korraldajale suhteliselt tagasihoidlik. Jah, ta soovib elada luksuslikus hotellis ja sõita soliidse autoga, kuid seda tahab iga artist. Üllatav on see, et lava taha tahab Leontjev vaid pudelivett ja valget veini.

Valeri Leontjev esineb Tallinnas Tondiraba jäähallis koos oma balleti "Ohtlikud suhted" tantsijate ja ansambliga Eho. Ta saabub Tallinna lennukiga ja soovib linnas ringi liikuda Mercedese S klassi autoga, mis pole vanem kui kolm aastat. Linnade vahel sõitmiseks eelistab ta Chevrolet Expressi minibussi voodiga või Land Cruser Prado džiipi.

Hotell, milles ta peatub, peaks olema vähemalt viietärnine. Leontjev soovib luksusnumbrit, kus on vähemalt kolm tuba. Hotellitoas peab kindlasti olema üks pudel gaasiga mineraalvett, kaks gaasita ja üks pudel kuiva valget veini, mis on tehtud Prantsusmaal või Hispaanias. Minibaari sisu peaks kinni maksma kontserdi korraldaja. Söögi suhtes pole staar pirtsakas, isiklikku kokka kaasa ei vea ning on nõus sööma kõike, mida üks uhke hotell pakub.

Mis puudutab töökorraldust ja vajalikku inventari, siis grandioosseid nõudmisi tal pole. Leontjev tahab lavale ühte käetugedeta baaripukki, mis peaks olema kerge, musta värvi ja läikivast metallist karkassiga. Lava taha soovib ta sirmi, lauda, peeglit, riidenagi, kahte tooli ja korralikku valgustust. Laulja grimmitoas peab olema kaks pudelit gaasita ja kaks gaasiga mineraalvett, kaks pudelit Prantsusmaa või Hispaania kuiva valget veini ja igaks juhuks üks pooleliitrine konjak Hennessy XO. Kehakinnituseks soovib Leontjev puuvilju ja võileibu liha, keedu- või suitsuvorstiga. Sisustuseks aga kõigest paari peeglit ja laualampi.

Leontjev, kes andis oma esimese kontserdi 1972. aastal ja sai kuulsaks pärast 1979. aastal peetud laulukonkurssi Jaltas, mille ta võitis, on andnud välja rohkem kui 30 albumit, mille tiraaž on ulatunud mitme miljoni eksemplarini. Tema kõige kuulsamate laulude hulgas on "Lend deltaplaaniga", "Margarita", "Vernisaaž", "Roheline tuli", "Kuhu on tsirkus ära sõitnud...", "Augustin", "Igaüks tahab armastada", "Päikesepaistelised päevad on kadunud", "Üheksa krüsanteemi", "Ära unusta mind" ja kümned teisedki. 

Põdes märtsi lõpus ägedat grippi 

Vene meedia kirjutas 28. märtsil, et Leontjev viidi haiglasse raskes seisundis ning tema Uljanovskis toimuma pidanud kontsert jääb ära. Ehkki uudis levis kulutulena, lükkas Leontjevi abiline Boriss Tšigirev selle ümber.

"Tal on lihtsalt gripp. Ta on kodus 38kraadise palavikuga," selgitas ta. Tšigirev ütles, et laulja tundis ennast halvasti juba 26. märtsil ja kohale tuli kutsuda arstid. Leontjev pidi esinema 28. märsil Uljanovskis ja päev hiljem Dimitrogradis, kuid oli sunnitud tervise tõttu kontserdid ära jätma.

Laulja rääkis hiljem portaalile MK.ru, et haigestus ilmselt pärast oma Peterburi kontserte, kus ta kallistas väga paljude inimestega ja jagas autogramme. 

Tallinnaga seovad isiklikud mälestused 

Valeri Leontjev tunnistas Õhtulehele eelmisel suvel antud intervjuus, et tal on seoses Tallinnaga isiklikud mälestused: "Kunagi olin seal armunud ja õnnelik. Kuid see on sügavalt isiklik mälestus ja ma ei ole valmis sellest veel avalikult rääkima," jäi ta napisõnaliseks.

Leontjev lisas, et oli nooruspõlves väga heades sõprussuhetes Anne Veskiga ning mäletab väga hästi Tõnis Mägit ja Jaak Joalat, kuid ei ole neid väga ammu näinud.

"Mul ei ole Eestis lähedasi sõpru, kuid seda lihtsalt selle-pärast, et mul on üldse vähe sõpru, eraelus olen ma üsna kinnine ja vaoshoitud," tunnistas Leontjev. Samas kiitis ta Eesti publikut: "Mulle väga meeldib Tallinna publik ja ma esinen neile hea meelega. Olin hiljuti Baltikumis, kuid mitte Eestis, vaid Leedus. Ma olin mais aukülaline Birute Petrikyte loomingu õhtutel. Kui ma lavale läksin, tõusid inimesed saalis püsti ja aplodeerisid. Sama kordus ka siis, kui ma lavalt lahkusin. Ma ei varja, see oli väga liigutav!" meenutas artist.