Jäälindu tabamas: "Päevad venisid viie-kuuetunniseks." (2)

Remo Savisaare pildil on jäädvustatud end kasiv jäälind – peaaegu vikerkaarevärvides, ent siiski rohkem sinistes ja lillakates toonides sulekera, kellel kõhu all oranžid toonid. Foto nimeks saigi "Hügieen".

Kui jäälind mullu Eesti aasta linnuks valiti, kehitasid paljud õlgu. Kui paljud inimpõlved on siinkandis oma elu ära elanud seda lindu nägemata? Seekordne Tartu kandist pärit laureaat ütleb, et jäälind pole Maarjamaal nii haruldane ühti ja eriti viimasel ajal on teda hakatud nägema lausa plahvatuslikult palju.

Metsalinnuga jäälind siiski võrdlust ei kannata, sest näiteks metsvinte on meie metsades ligemale 500 000, jäälinde aga 500. "Minu jaoks on ta aga saanud juba liigagi tavaliseks, sest mul on tema jälgimisel 11 aasta pikkune kogemus, seega tean, milliseid paiku jäälind armastab," ütleb loodusfotograaf.

"Kõik juhtus lausa meie kandis, mitte kaugel Tartust. See juhtus tegelikult juba eelmisel talvel, kui õnnestus leida üks talvituv jäälind. Pisut hiljem ka teine. Ning veel hiljem selgus, et neid võib olla hoopis kolm. Näha neid korraga koos – see kestis vaid ühe viivu. Ent lappisin selle pusle ikkagi kokku: tundus täiesti arusaamatu, et äsja vasakule lennanud lind läheneb hetke pärast juba paremalt. Ja siis veel mõnest muust kaarest. Järelikult pidi sulelisi olema mitu," usub Remo.

Millalgi kadusid jäälinnud ära. "Kõik korraga. Et üle-eelmine talv oli ka üsna karm ja pakane kaanetas kõik veekogud, mõtlesin kohe kõige hullema peale: et pakane on need kirevad linnukesed nahka pannud."

Vanast harjumusest käis Remo siiski tuttavas paigas edasi. Visadus viis sihile. "Kaks või kolm kuud hiljem õnnestus mul jäälindu samas paigas uuesti kohata."

Remo ehitas põõsastikku varje. "Sinna läksin alati siis, kui lindu näha polnudki – et teda võimalikult vähe häirida – ja hakkasin ootama. Päevad venisid tavaliselt viie-kuuetunniseks. Oli päevi, kui lind ei tulnud üldse kohale, aga kuulda oli teda siiski alati: tema kohaloleku juurde käis väike piuks. Oli selliseid päevi, kui iludus näitas end kaheks-kolmeks minutiks. Seegi võimaldas teatud arvu kaadreid võtta."

Võidupildi kohta ütleb Remo, et tabas lindu väga õigelt kauguselt. "Ta istus vähem kui kolme meetri kaugusel. Ent mis teeb fotost võistlusepildi, on ikkagi linnu poos, täpsemalt tiiva asend. Tegevus. Portreed "Linnuke oksal" on küll ilus vaadata, ent palju kõnekam on see foto, kus midagi toimub."

Jäälind on jäänud Remole ihaldusväärseks ka pärast kõrget tunnustust. "Veedan igal aastal nädalaid nende seltsis. See aeg on alati põnev ja täis väljakutseid, mis on sageli vürtsitatud paraja pingega, sest loodus ei mängi asju lihtsalt kätte."