"Tegime sõbrannaga ATV pealt viiemeetrise õhulennu ja see kukkus siis meile peale." (19)

"Kaks aastat tagasi kevadel käisin ATVga Pirita jõe ääres tühermaal sõitmas. Sõbranna istus taga ja läksime kodu lähedale mahajäetud kardirajale. Ümberringi olid suured mullahunnikud ja kivid, seega kõige turvalisem see rada polnud, aga olin seal juba mitu päeva sõitnud ja julgesin natuke rohkem teha kui muidu," kirjeldab Jana Liisa Johannson (17) õnnetuspaika.

Neiu kihutas rajal, lasi masinal kurvides külje ette keerata ja avastas ühel hetkel, et kui ATV-l nelikvedu maha võtta, siis saab külge palju paremini ette tõmmata. Mõeldud-tehtud. "Läksin natuke liiga suure hooga kurvi, ATV viskas tagumise otsa natuke liiga ette ja me lendasime selle pealt maha."

Masina seljast mahakukkumisele järgnes umbes viiemeetrine õhulend. Jana Liisa sõbranna kukkus selili, Jana külili tema kõrvale. "ATV kaalub üle 200 kilo ja kui see oleks 20 sentimeetrit paremale või vasakule kukkunud, oleks üks meist rataste alla jäänud ja olukord poleks nii hea olnud."

Tüdrukud pääsesid vaid korraliku ehmatusega ja värisesid veel paar päeva hiljemgi. "Ainult kiivrid läksid katki. See oli tõesti väga õnnelik õnnetus!"

Pärast seda juhtumist on Jana Liisa enda sõnul motospordiga tegeldes kõvasti ettevaatlikum. "Ekstreemsõitu ma enam nii palju ei harrasta."

Jana Liisa näeb teleekraanil välja küll nagu nunnu noor neiu, kuid päriselus on ta suur ekstreemsuste armastaja. "Suusatades olen saanud sabakondi põrutuse, kuid üldiselt on traumad olnud minimaalsed," räägib Jana Liisa.

Blond, õbluke ja õrnake neiu, kes on kohtunik Jarek Kasarilt teeninud ära hüüdnime Nöpsik, räägib, et talvel meeldib talle väga mäesuusatada ja lumelauaga sõita. "See pakub mõnusat adrenaliinilaksu, saan nautida kiirust, tuult ja vahepeal tekkivat ohutunnet, kui kuskilt kiiresti alla sõidan ja hüpekasse lähen," räägib ta.

Vaatamata õnnetusele on Jana Liisa suur motospordifänn – ühelt poolt meeldib talle ilusaid autosid ja mootorrattaid lihtsalt vaadata, teisalt on ta pisut ka ise selles vallas kätt proovinud. "Mulle meeldib väga ATVga sõita, olen vahel masinat isa sõbralt ja naabritelt laenanud ning sellega tiirutamas käinud."

Motospordipisikus on süüdi Jana Liisa kaks aastat vanem vend ja isa. "Vend käib palju auto, ATV ja mootorratastega sõitmas ja isa on ka fänn."

Ohtlike aladega käib alati kaasas ka teadmine, et kõrgelt mäenõlvalt alla kihutades ei saa alati minna hästi ja traumaoht on suur. "Mul on alati kiiver peas ja seega on traumad olnud minimaalsed," ütleb tüdruk.

Armastab väga ekstreemsusi

"Mäesuuska ja lumelauda ma nii kergesti maha ei jäta," muigab ta.

Samuti pole ta kunagi mõelnud, et jätaks need asjad nüüd kus seda ja teist ning tegeleks vaid turvalisena tunduva laulmisega.

"Laulmine pole ka ju nii turvaline – kui on vale tehnika, võivad täitsa halvad asjad juhtuda. Igasuguse alaga tuleb ette vaadata ja kõik õigesti teha," ütleb ta.

Paar ekstreemset asja mõlgub tal juba meeles, mida järgmisena ära tahaks teha. "Teletornist köiega laskumine on mul kindlasti plaanis. Samuti tahaksin ma benji-hüpet teha."

Langevarjuga lennukist hüppamist ta aga veidi kardab. "Mõtlen, et äkki langevari ei lähe lahti või et ma ei oska hüppe ajal ise midagi teha."

Saate "Eesti otsib superstaari" finaali jõudnud Jana Liisa alustas laulmist juba kolmeaastaselt, kui vanemad ta Musamarilaulustuudiosse saatsid. "Ma ei mäleta oma elust hetke, kui ma poleks muusikaga tegelnud."

Vanemaks saades on tüdruk alati laulda soovinud ja vanemad teda selleks sundima pole pidanud.

Ka teismeeas ei tekkinud trotsi, et kõik senitehtu on vale. "Ma polnud väga äkiline laps. Olin pigem rahulik ja seda läbimurret mul polnud, et olen nüüd korraga suur ja iseseisev inimene."

Esimene esinemine juba neljaselt

Oma esimest esinemist mäletab Jana Liisa hästi. "Hakkasin neljaseks saama ja pidin Nõmme vabaõhulaval laulma lugu "Kiisu läks kõndima". Minu kõrval seisis minust suurem mängukass, kellega mul oli julgem koos laulda."

Esinemistahe oli plikatirtsul aga suur ja kui suuremad lapsed laulma läksid, ronis temagi lavale. "Läksin teiste vahele peitu ja üritasin jube tähtsa näoga kaasa laulda," muigab ta.

Edasi viis Jana Liisa tee ETV muusikastuudiosse, WAF-kooli ja Tallinna muusikakooli. Viimase lõpetas ta klaveri erialal kiitusega. WAFis on ta end arendanud ka rütmimuusika, solfedžo ja klaveri erialal Tõnu Laikre käe all.

Staarisaatesse minna polnud ta tegelikult kunagi plaaninud. "Detsembris oli meil WAFi kontsert ja läksime pärast sõbrannadega kohvikusse. Kuidagi läks jutt saate peale ja üks sõbranna ütles, et tema läheb proovima, sest midagi pole ju kaotada." Jana Liisa oli kindel, et tema katsetama ei lähe. "Ütlesin, et see pole üldse minu teema. Aga kui koju läksin, siis mõtlesin, et proovida ju võiks – oleks huvitav teada, kuidas kommenteeriksid minu laulmist professionaalsed muusikud ja kui kaugele ma jõuaksin. Siin ma nüüd olen."

Nüüdseks on Jana Liisa aru saanud, et muusika on väga suur osa tema elust. "See saade aitab ennast leida ja aru saada, millega tegelda tahad."

Peale selle, et Jana Liisa on iga päev seotud superstaarisaatega, ajab ta Prantsuse lütseumi 11. klassis ka tarkust taga.

Kooliga on praegu raske

"Kooliga on raske küll. Ma üritan võimalikult palju käia koolis selle järgi, kuidas graafik lubab ja kuidas end ise tunnen."

Et pühapäevad veedavad staari hakatised hommikust õhtuni telemajas, on esmaspäevad enamasti väljapuhkamiseks. "Siis pole mõtet ennast kooli kiusama minna. Õpetajatega on mul enamik asju räägitud ja ma jään lihtsalt suvetööle."

Sellele, et Jana Liisa suvetööle jääb, keegi viltu ei vaata. "See pole midagi, mida peaks häbenema. Kõikidele asjadele ei saa võrdselt sada protsenti pühenduda."

Lauluproovid toimuvad enamasti hommikuti, kuid päevakavas on ka väljasõidud ja võtted, kus osaleda tuleb. "Need võtavad oma aja ja väsitavad. Kui tekib vaba hetk, siis tulen pigem hotelli ja magan natuke."

Jana Liisale on elus suurimaks toeks kallim Steven

Jana Liisa ütleb, et alguses, eelvoorude ajal, ei rääkinudki ta oma tutvusringkonnas eriti kellelegi, et läheb superstaarisaatesse. "Ma ei tahtnud seda teemat väga üles kütta, et olen nüüd superstaar ja vaadake kõik telekat. Nüüd vist teavad juba kõik," naerab ta.

Ema-isa küll teadsid, kuna nemad olid justkui rahva hääl. "Nad aitasid lugusid valida ja nende käest ma küsisin, kas see lugu on neile tuttav ja kas meeldib."

Kõige rohkem on Jana Liisa arvates talle toeks aga kallim Steven. "Tema kannatab selle saate pärast kõige rohkem – enne veetsin kogu oma vaba aja ju temaga, aga nüüd olen saates. Ta on väga toetav ja mõistev, käib mind ikka igal pühapäeval vaatamas ja hoiab kätt, kui vaja."

Noored on omavahel rääkinud sellestki, et staarisaatega kaasnev tähelepanu toob Jana Liisale kindlasti ka järjekordade kaupa kosilasi ukse taha. "Kuna me praegu ei jõua nii palju koos olla, kui muidu, siis vahepeal tuleb muidugi väike kadeduseuss sisse," tunnistab ta.

"Olen öelnud, et mul on ükskõik nendest, kes tulevad mulle tundeid avaldama või mind välja kutsuma, sest on mind telekast näinud. Mu süda kuulub Stevenile ja ta saab sellest aru."

Jana Liisa tunnistab, et temagi on vahel peika sõbrannade peale kade. "Oleme mõlemad hoidjad, aga natuke armukadetsejad."

Jana Liisa ja tema poiss Steven on koos olnud peaaegu kaks aastat. "Me käisime samas koolis. Ta on minust kaks aastat vanem. Kui mina gümnaasiumis alustasin, oli tema 12. klassis, tundsime nägupidi, aga ei olnud väga palju rääkinud. Esinesin aktusel ja ees oli ootamas rebaste ristimine, Steven müksas oma kõrval istuvat klassiõde ja ütles: "Mina tahan seda tüdrukut ristida"," meenutab Jana Liisa.

"Sattusime kord koos ühe sõbra juurde, ta mängis mulle kitarri ja käisime jalutamas. Siis hakkasime rohkem suhtlema, väljas käima ja nii see läks."