"Nagu naised ostavad kokku saapaid, leian mina pillipoes: täpselt sellist kitarri ju veel ei ole!" (2)

Kui küsida Raul Vaiglalt, kuidas tema basskitarriarmastus tekkis, jutustab ta loo Otsa kooli õpingute ajast: "Läksin kord nädalalõpuks koju Jõgevale ja kuulasin seal Jean-Luc Ponty plaadilt "Enigmatic Ocean" üht lugu, kus oli bassisoolo. Keerasin muudkui linti tagasi ja proovisin, kas mul tuleb ka välja. Lõpuks sain selle selgeks. Ema on meenutanud, et ma läksin siis tema juurde ja ütlesin: "Ema, tead, kuidas ma seda bassi armastan!"

Muusiku suhe oma pilliga kujuneb õppimise ja eneseavastamise teel, usub Eesti nimekaim basskitarrist. "Ju ei ole ma sellest suhtest tänini vabanenud," muigab Raul Vaigla, kelle bassimängija staaž ligineb 40 aastale. Endiselt harjutab ta suure innuga – juba hommikukohvi kõrvale sõrmitseb ta mõnd kitarri oma esinduslikust pillikogust – ja proovib õhinal erisuguseid basskitarre.

Vaigla möönab, et oleks ta endale ostnud kõik pillid, mida hing mingil hetkel ihkas, ei jõuaks keegi tema basskitarre kokku lugeda. "Ma ikka pidurdan ennast. Praegu on mul neid kümme," lausub muusik, nagu poleks see midagi erilist. Ent manab siis ette veidi häbeliku ilme.

"Ikka leian, et see või teine pill on natuke teistmoodi kui olemasolevad. Siis pean jälle kodus rääkima, et ma leidsin veel ühe pilli, mille kavatsen osta. Ega ma teadlikult uusi pille otsigi. Nad jõuavad kuidagi ise minu juurde ja siis on raske kiusatusele vastu panna. Samamoodi, nagu naisterahvad ostavad endale saapaid – et täpselt selliseid veel ei ole," võrdleb ta.

Kolme aastaga kaks uut pilli

Basskitarride erinevusi loeb Vaigla üles õige mitu: kas keeli on neli, viis või kuus, kas pilli sõrmlaual on helikõrgust fikseerivad krihvid ehk astmetraadid või mitte, kas instrument on ühe või kahe helipeaga (see on ribamagnet, mis muudab pillikeelte võnkumise elektrivooluks), mis materjalist on kael ja kere ning kas kõla on soojem või külmem. "Vahtrapuust sõrmlaud on kalgima, erksama kõlaga, roosipuust sõrmlaud soojema kõlaga," toob Vaigla näite.

Seni on ta eelistanud roosipuu kõla, kuid viimase kitarri soetas selle aasta algul vahelduseks vahtrast kaelaga. "Selle on teinud Saaremaa pillimeister Priit Kabur. Just enne seda, kui ta helistas ja oma uut pilli mulle proovida pakkus, olin ma käinud abikaasaga Amsterdamis ja näidanud talle pillipoes üht pilli – et sellist oleks mul veel vaja. Tuli välja, et Priit oli meisterdanud just sarnase pilli Fender Precisioni esimeste mudelite järgi," jutustab Vaigla.

Ameeriklase Leo Fenderi disainitud Precision, mis tootmises 1951. aastast, on kõigi elektriliste basskitarride isa ja ideaalne rokipill. "Reeglina on Precisioni bassid ühe helipeaga ja selline on mul olemas, aga kahe helipeaga Precisioni-tüüpi kitarri mul ei olnud. See annab rohkem mänguvõimalusi ja pole kõlalt päris sama, mis Fenderi kahe helipeaga džässbasskitarr," selgitab bassimees.

Esimese Precisioni lubas Vaigla endale aga Ultima Thule bändikaaslaste abiga kolm aastat tagasi 50. sünnipäeva puhul. "See on kokku pandud pill. Kere on aastast 1983, kael seitse aastat vanem. Kasutasin seda pilli mõningatel kontsertidel koos Super Hot Cosmos Blues Bandiga. See sobis ülihästi nende muusikaga: soe ja sügav saund, hea bluusi, vanakooli funk’i ja souli mängimiseks," räägib Vaigla oma eelviimasest pillist.

Tulles tagasi uusima basskitarri juurde, mille korpus on tehtud 16aastasest Saaremaa lepast, kiidab ta, et Eesti pillidel on tubli tase. Nõukogude ajal jällegi olid muusikud paljuks valmis, et hankida mustalt turult välismaal toodetud instrumente. Vaigla meenutab, et tema vanim allesolev kitarr jõudis temani 1983. aastal Radari ajal läbi sahker-mahker-liinide Soomest. Juba Tšehhoslovakkia pillid võisid toona maksta mitme kuu palga, kuid lääne pillid olid suisa hingehinnas. "Kui võtta selle pilli hinna suhe palgaga, siis võis see maksta 100–200 mängu honorari. Ma maksin seda mitu aastat tagantjärele kinni. Käisin Venemaal, panin raha kõrvale ja maksin jälle osa tagasi. See on absurdne, aga sel ajal maksid teksapüksid ka inimese kuupalga," kehitab Vaigla õlgu.

Kitarr maksis enam kui 100 esinemise palga

32aastane kitarr on nii ohtralt vatti saanud, et tema parema käe pöial, mis mängides vastu korpust toetub, on tekitanud augu esmalt laki-, siis värvikihisse ja kraapinud puud. "Mängisin sellega Venemaal üksvahe mitu kontserti päevas. Ka Ultima Thule algusaegadel mängisin ainult selle pilliga," ütleb Vaigla.

Kümme aastat pole ta seda enam regulaarselt näppinud, viimati sai eakas pill lavale, kui Radar 2012. aastal tema juubeli puhul kokku tuli. Muidu seisab see kui muuseumiaare, sest vana sõrmlauda rohkem lihvida ei saa, ent peremees ei julge ka uut panna – võib minna aastaid, enne kui pilli õige soe kõla tagasi tuleb.

Päris esimest basskitarri tal enam alles ei ole. "Esimene isiklik basskitarr oli Jaapanis tehtud Gibsoni koopia, tootja oli Yamato. Selle ostmisel aitas mind vanaisa. Õppisin siis Otsa kooli teisel kursusel. Pill sai toodud Palamuselt, kuhu kellegi sugulane oli selle välismaalt saatnud. Hiljem olin sunnitud selle maha müüma, sest ostsin uue pilli ja pidin kuskilt raha saama. Vähemalt läks müügiraha püha ürituse jaoks," meenutab Vaigla, kes on elu jooksul üldse loobunud neljast kitarrist.

Ka esimese klaveri kinkis talle vanaisa seitsmendal sünnipäeval. "Klaver on mul siiamaani kodus alles. Sellel on hõbedane tahvel pühendusega: "Väikesele Raulile aastal 1969". See on heaks eeskujuks mulle, täites ka juba vanaisa rolli," muheleb muusik.

Loodab ta, et tema kitarristist poja Robert Vaigla ja laulja Lenna Kuurmaa tütred, kaheaastane Ami ja kuuvanune Matilda, võtavad ka ühel päeval basskitarri kätte? "Mis mul selle vastu saaks olla? Muidugi oleks hea meel. Mul oleks küll, mida pärandada," ütleb bassist rahulolevalt.

Ta märgib, et aktiivsemalt kasutab ta umbes pooli pille. Äsja ilmunud teisel sooloalbumil "Heights" mängib Vaigla viit basskitarri. Esinemistelegi võtab ta aeg-ajalt mitu pilli. Kaks nädalat tagasi käis tema Jazzkaare kontserdil lavalt läbi neli basskitarri. Vaigla kogus on neljakeelsete basskitarride kõrval üks viiekeelne ja kaks kuuekeelset. Ta seletab, et klassikaline nelja keelega basskitarr sobib hästi bändis saatepilliks ja rütmi dikteerijaks, aga rohkemate keeltega basskitarrid on suurema heliulatuse tõttu head soolo- ja improvisatsioonipillid.

Oli esimestes bändides laulja

Oma esimestes kodukandi Jõgeva bändides Vingal ja Haamer oli Vaigla hoopis laulja, bassi hakkas ta mängima oma kolmandas ansamblis Jätk. "Mulle pole kunagi meeldinud laulda," tunnistab bassimees, et teda sunniti solistiks.

"Kitarrimängija, kes meil Jõgeval oli, kuulis kunagi, kui ma kodus klaverit mängisin ja "Horoskoobi" laule laulsin. Siis ta arvas, et ma võiks bändis laulda."

Juba enne seda, kui ta pärast põhikooli lõppu Tallinna Georg Otsa nimelisse muusikakooli suundus, hakkas ta basskitarri kallal nokitsema. Küsimus, kuidas bass tema kätte jõudis, ajab Vaiglat naerma: "Kõik muud pillid on ju reeglina hõivatud. Vähesed valivad teadlikult basskitarri. Kõik tahavad olla kidramehed ja trummarid."

Kui ta aga Otsa kooli pabereid viis ja avastas, et seaslses estraadiosakonnas saab basskitarri õppida, sattus ta sellest mõttest vaimustusse. Veidi aega oli ta nii bassimängija kui ka laulja, ent loobus siis laval suud avamast.

See, et basskitarr ei saa enamasti lauludes esiplaanil olla, pole teda heidutanud. "Ma saan enda ego välja elada kas või oma plaati tehes. Samuti on meil Jaak Sooääre ja Tanel Rubeniga väga improvisatsioonipõhine koosseis, kus bass piisavalt hästi välja kostab," muheleb Vaigla, kes on oma virtuoossete bassisoolode ja bassikoosseisudele kirjutatud muusikaga basskitarri omamoodi rambivalgusse tõstnud.

Teeb kummarduse oma muusikalistele eeskujudele

Tosin aastat pärast albumit "Soul of Bass" on Vaigla saanud maha teise sooloplaadiga, mille pealkiri "Heights" ehk "Kõrgused" viitab tema muusikalistele eeskujudele. "See on tagasivaade 80ndatesse," ütleb Vaigla, kelle sõnul kajastuvad mõjutused nii muusikas kui ka lugude pealkirjades.

Näiteks pala „Far from Marcus Square" vihjab tuntud basskitarrist Marcus Milleri ja trompetist Miles Daviese kooslusele, lugu „Yesterday's Weather" vihjab Ameerika džässbändile Weather Report. Koos tütre Marie Vaiglaga kaverdab ta Jim Morrisoni tuntuks lauldud lugu "Riders on the Storm". Marie laulab plaadil neljas loos.

Instrumentaalpala pealkirjaga "Ami" on Vaigla pühendanud pojatütrele: "See on algusest lõpuni mažoorse meeleoluga väike palake, nagu ka Ami on hästi tore ja vahva, minu väike armas sõber."

Albumil teevad kaasa nii eesti- kui ka välismaised muusikud.