Martin Algus: kirjutan omas tempos, öötundidest lisa ei napsa (4)

"Kirjutasin "Kaheksajalga" läbi kolme aasta, sain esimeste kuudega esimese ringi peale, vahepeal tegelesin muude asjadega ja siis läbi mitme aasta olen nüüd parandustega tegelnud," ütleb hiljuti lavastajadebüüdiga maha saanud Martin. "Tahtsin ennast näidendi kirjutamisel uue žanriga proovile panna, eesmärgiks oli kirjutada stiilipuhas komöödia. Olin just enne "Kaheksajalga" mitme väga tõsise teemaga tegelnud ja tekkis tahtmine midagi lõbusamat paberile panna."

Lõplik näidendiversioon valmis Martini sõnul aga alles esimestel proovinädalatel, kui ta koos trupiga teksti kärpis ja mõningaid lõike ümber tõstis. "Saavutasin lõpuks sellise tulemuse, millega rahule jäin, leidsin vajaliku kerguse ja sisse jäi ka piisav vint, mis kogu pöörase tegevuse suure lõpupauguni juhib," muigab ta. "Olen ennast alati rõõmuga mitmete ettevõtmistega sidunud ja see tasakaalustab minu arust kenasti mu tegemisi. Näidendite kirjutamisel pole mul enamasti tähtaega ja teatritekste kirjutangi muude tegemiste vaheaegadel, see annab samas hea laengu kõige muuga edasi töötamiseks."

Martin on ennegi näitemänge kirjutanud, kuid pole neid seni lavastanud. Ikka on keegi teine tema loodud teksti lavale toonud. "Mulle helistas Taago Tubin Ugalast ja pakkus võimalust just "Kaheksajalga" lavastama tulla," kirjeldab Martin enda sattumist lavastajatoolile.

"Mõtlesin natuke järele ja otsustasin nõustuda. Trupis on mu kunagised kursusekaaslased

Aarne Soro, Tarvo Vridolin ja Jaana Kena, koolivend Tanel Ingi, vana sõber Andres Tabun, noored ja andekad Vallo Kirs, Klaudia Tiitsmaa ja Adeele Sepp – lavastusgruppi oli kaasatud liikumisjuht ja mu endine õpetaja Oleg Titov, kunstnikuks tuli sõber Ingomari poeg Illimar Vihmar – see kõik julgustas asja kallale asuma ja üldse tundus tagasipöördumine Ugalasse, oma kunagisse koduteatrisse, kuidagi õige."

Tööprotsess oli innustav ja lõbus

Martin tunnistab, et see ettevõtmine oli talle igal juhul heaks kogemuseks. Ta lootis, et saab ühe oma teksti lavale tuua ja näeb lähedalt neid keerukusi, mida see töö pakub. "Arvasin, et õpin sellest kindlasti ka näitekirjanikuna ja ma ei eksinud," ütleb ta. "Olen varem näitlejana küllaltki paljudes lavastustes mänginud ja näinud seda lavastamisprotsessi kõrvalt, nii et midagi totaalselt uut ja senitundmatut seal minu jaoks ei olnud. Samas päris ise vastutada ja lavastada on ikkagi midagi muud. Nüüd võib öelda, et see protsess oli väga innustav, lõbus ja ka põnev."

Muretses esialgu liiga palju

Kui Martinilt pärida, kui mugavalt ta end lavastajarollis tundis, on vastus kiire: "Lavastades tundsin, et olen väga turvalises keskkonnas inimeste keskel, kes kõik rõõmuga protsessi panustasid ja asjasse samas väga professionaalselt suhtusid." Ta ütleb, et õppis inimesi rohkem usaldama. "Kõige suurem väljakutse oli oma tähelepanu jagamine kõigi nende detailide vahel, tegelda näitlejaga tekstianalüüsiga, lava, heli, valgusega, püüda igal pool aidata ja asja käimas hoida," lausub ta. "Mingil hetkel sain muidugi aru, et kõik teavad, mida nad teevad ja ma ei peagi nii palju muretsema. Tundus, et kogu Ugala elab meile kaasa ja vähimgi soov või probleem lahenes kiiresti ja alati naeru­nägude saatel. Lõbus oli."

Samas poetab Martin, et "Kaheksajala" tõttu on tal ootel palju töid, millega peab nüüd palehigis tegelema hakkama. Kuluvad siis asjadega järjele jõudmiseks kõik ööd ja päevad? "Sarjahooaja lõpetamine sattus samale ajale. On käsil ka mõned filmiprojektid ja mõned varem lubatud koostööteemad hakkavad päevakorda tulema," ütleb ta. "Kirjutan ikka omas tempos, öötundidest lisa ei pea napsama, lavastama kutsuti juba üle aasta tagasi ja oskasin selle perioodi enda jaoks kalendrisse sättida."

Ka mõistab vabakutseline Martin päris lihtsalt leida neid hetki, millal kirjutada. "Mul on tavaliselt korraga mitu asja käsil, mida siis mingi perioodi vältel vaheldumisi arendan, viimistlen, sinna vahele põikavad kiiremad tööd teles, ja mingil ajal siis hakkavad need pikemad tööd valmis saama ja siis võib-olla tundubki, et teen nagu kõike korraga, tegelikult on aga mitmed tööd pikema aja vältel muude tegemiste vahele põimitud," kirjeldab ta. "Olen väga nõudlik enda vastu ja pigem viimistlen kauem ja hoian materjali kauem enda käes, kui et saadan kiiresti ja korraga kõik ära. Arvan, et kui inimene mingit tegevust armastab, siis polegi vaja nii palju vaeva näha ja ennast tagant sundida, siis leiad nagu iseenesest ennast jälle sellega tegelemas ja eks siis mingil ajal saabki midagi jälle valmis."

Keskeakriisis Ville elu õudseimad 24 tundi

"Kaheksajalg" on komöödia ühest keskeakriisiga maadlevast eesti mehest. 40ndatesse jõudnud Ville üritab 24 tunni jooksul seljatada vähemalt kaheksa väljakutset, et päästa oma pere, aga iga lahendus tekitab hoopis uue kriisi ja kogu päästetöö lõpeb sõna otseses mõttes suure pauguga.

Villet vaevab küsimus, kuidas oma ummikusse jõudnud pereelu uuesti korda teha. Kas selleks on vaja lagunema kippuvas kodus remont valmis saada? Või hoopis suuta end kehtestada mehena majapidamises, kus arveid maksab su edukas naine? Üritada leida ühine keel teismelise pojaga või kirjutada raamat, mille valmimisse enam keegi ei usu? Ehk ongi siis vaja avantüristist venda, kes tuleb Taist tagasi kodumaale, taskud narkootikume täis.