Asi sai alguse sellest, kui 14.aprillil pidas kohalik politsei kinni kuriteos kahtlustatud 25. aastase mustanahalise Freddie Gray ja transportis teda politsei furgoonauto metallkongis.
Freddie Gray käed olid aheldatud selja taha käeraudadega ja politsei tema turvavööd ei kinnitanud. Sellist sõitu nimetatakse rahva hulgas Nickel Ride ehk Kümne Sendi Küüt, odav viis kahtlusalust "kogemata" ja ilma tunnistajateta enne politsei jaoskonda saabumist läbi kloppida, kui too kiiretes kurvides metallpingil tasakaalu kaotab ja löökaukudes ringi põntsub.
Paar tundi peale jaoskonda toomist langest Gray koomasse, konstateeriti tõsine selgroo trauma kaela piirkonnas ja kolm mõranenud ribi, mis omakorda olevat kahjustanud hingamisteed. Pole veel selgunud, kas nii tõsised kehavigastused olid tõesti ainult teravate servadega metallpingil ringi visklemisest või "aitas" politsei kaasa.
Gray suri peale operatsiooni nädal hiljem, 19.aprillil.
Maryland´i osariigi kohtusüsteemi andmetel on Freddie Gray arreteeritud 23 korda 2007. aastast alates, kui ta oli 17.aastane. Protokollid on koostatud peamiselt narkootikumide omamise ja müümise kohta.
Tema matused olid Baltimore´is eile, 27.aprillil. Gray perekond kutsus meedia kaudu kohalikku rahvast nende leina respekteerima sellega, et nad ei kasutaks meeleavaldustes vägivalda ega rikuks korda. Seda kuulda ei võetud.
Televiisorist rahutuste otseülekannet vaadates meenus mulle 1992.aasta, kui veel Californias, Los Angelesis elasin. Rüüstamised, süütamised, täiesti ajuvaba vandaalitsemine. Ja seda kõike nende endi elurajoonis. Nii hävis Baltimore´is näiteks selle elurajooni ainus suurem toidupood süütamisest.
Kohale saabunud tuletõrjeauto kustutusvoolik lõigati läbi. Niisugusest mentaliteedist ei saa ma vist kunagi aru. Selle asemel, et näiteks kohalik politsei jaoskond sihtmärgiks võtta, kes märatsejate arvates ebaõigluse tekitaja oli, tehakse niigi vaene ghetto veel rohkem maatasa.
Los Angeles´i rahutused toimusid suures osas South Centrali linnaosas, mis on etniline bukett mustanahalistest, latiinodest ja Korea immigrantidest. Rüüstati palju väikseid kohalikke erapoode, restorane ja muid ettevõtteid, mille olid suurte jõupingutustega rajanud nende endi naabrid. Ainsad, kes enda kaitseks välja astusid, olid korealased.
Hoonete katustel seisid päevad ja ööd valves relvastatud pojad, isad ja vanaisad. Nemad juba ei lasknud marodööridel suure vaevaga ehitatud varanatukest uues maailmas laiali tassida või ära lõhkuda. Politsei peale sellises olukorras loota ei saanud.
Baltimore´i mässust tekkis siiski ka üks positiivne seik. Nimelt tabas uudistekaamera hetke, kus keset madinat üks tõmmu daam otsustavalt oma teismelise poja juurde marsib, talle võmmu kuklasse annab ja ta kohe koju kamandab. Loodan, et see poiss on oma emale tänulik, et temast hoolitakse ja õigele teele üritatakse suunata.
Alles hiljuti sattusin keskustelusse paari moodsa mammaga, kes ahastasid, et mida teha, nende lapsed muud ei tee, kui istuvad toas arvuti ees. Et kuidas ometi saaks neid õue mängima saata ja muud asjalikku tegema. Kui mina siis oma väga vanamoodsast vaatevinklist konstateerisin, et ma ei mõista milles probleem - kas teil siis oma enda kodus sõnaõigust üldse ei ole, kus alaealiste jaoks oma reegleid kehtestada ja nendest kinnipidamist nõuda, tekitas see ülimat hämmingut.
Nemad arutavat ikka koos oma lastega, et mida ja kuidas ja kui palju ja mismoodi ja muu ninnunännu. Ka see jääb mulle arusaamatuks, et kui selline vabakasvatus nende arvates ainuõige meetod on,siis milles probleem ja üldse nõu küsida? Maailm oleks tunduvalt parem koht, kui rohkem lapsevanemaid julgeks otsustaval hetkel oma võsukesele ühe lataka lajatada.
Kommentaarid