Karl Mihkel Salong: oleme emaga väga sarnased – hipihinged (63)

"Võib öelda, et oleme mõlemad hingelt hipid, armastame vabadust ja muusikat. Mulle meeldib elada oma elu ekstreemselt, see tähendab seda, et ma ärkan hommikul ja ma ei tea, missuguseks minu päev kujuneb, mulle ei meeldi kindlad plaanid elus – raamid suruvad emotsioonid kinni," hindab Karl Mihkel, kes laulab hard rocki bändis Wrath Mocha, loomingulist spontaansusust.

"Meil on emaga väga lähedased ja usalduslikud suhted. Minu ema oli 1980ndatel nagu hipi. Praegu on tal erinevaid kohustusi ja vastutusrikas töö, aga see boheemlaslik maailmavaade ei ole kuhugi kadunud," selgitab noormees.

"Mul ei lähe kunagi meelest need hetked lapsepõlvest, kui me sõitsime autoga ja kassettide pealt tuli Alender – see on meie absoluutne lemmik. Minu ja ema nooruspõlv on päris erinevad, kuna ajad on kõvasti muutunud, kuid on asju, mis ei muutu. Näiteks ema käis noorena malevas ja seal istuti lõkke ääres, mängiti kitarri ja lauldi, samasugused istumised on ka minu oma bändikaaslastega."

Karl Mihklile meeldib oma ema juures ka see, et ta riietub omapäraselt: "Ma usun, et ta oleks praegugi rohkem hipi, kuid tema töökohustused mõjutavad päris palju ka tema elustiili. Ta on sotsiaaltöötaja ja aidanud väga paljusid inimesi. Näiteks oli ta üks nendest inimestest, kes käivitas projekti "Noored emad", mis aitas igapäevaelus toime tulla ja gümnaasiumi lõpetada tüdrukutel, kes jäid alaealiselt lapseootele."

Noormees on emale lõputult tänulik, et ei kasvanud üksiklapsena: "Mul on kaks õde. Ema tundis, et lapsi peab olema palju ja nii on minu vanem õde Hanna Maria (17), minust kõigest aasta ja neli kuud noorem. Pisiõde Josefiine on praegu kuuene. Minu ema soovis väga, et ma lõpetaksin keskkooli, mina ise tunnen, et õppimine mulle väga ei sobi ja ma tahan pühenduda muusikale." Jah, Karl Mihklil on 12. klass pooleli jäänud.

"Ma olen oma emale äärmiselt tänulik selle eest, et ta ei püüdnud mind murda ja raamidesse suruda, vaid mõistis mind ja tegi kõik selleks, et ma saaksin võimalikult palju muusikaga tegelda," selgitab kuuendast eluaastast poistekooris laulnud ja seitse aastat muusikakoolis solfedžot ja saksofoni õppinud noormees. 

Karl Mihkli ema: poega oli raske lahti lasta 

"Kui Karl Mihkel on pühendunud muusikale, siis mind huvitas tema vanuses väga kunst ja mulle väga meeldis ka endale riideid õmmelda. Kui ma läksin 1. septembril keskkooli, kutsuti mind kohe esimesel nädalal direktori juurde ja uuriti, miks ma kannan eestimeelseid riideid. Mul oli seljas sini-must kleit ja valge pluus," meenutab Karl Mihkli ema Kristiina (43), kes on nüüd sotsiaaltöötaja ja klassijuhataja, oma nooruspõlve. "Ma eksperimenteerisin ka oma välimusega, mul olid isegi roosad juuksed ja siilipea.

Minu jaoks oli omamoodi elukool õpilasmalev. Kui sa ikka oled oma vanemate juurest 1,5 kuud ära, koged elus palju uusi asju. Esiteks, muidugi iseseisvustunne, see, et sa pead ise elus hakkama saama ja teiseks muidugi vabadus, esimesed veinid. Ja ka siis tuleb sul endal teada, kus on sinu piir. Poeg rääkis saates, et ma võisin reede õhtul vanematele kirja jätte, et tulen pühapäeval, ja kaduda. Eks see oli seotud malevategevusega. Tol ajal ju mobiiltelefone ei olnud ja nii ma tegin, jätsin kirjakese ja läksin."

Oma lapsi kasvatades ei soovinud Kristiina neid rangetesse raamidesse suruda: "Muidugi, teatud kasvatusreeglid peavad olema, kuid ma tahaksin oma lapsi maksimaalselt mõista ja neid mitte kinni hoida.

Muidugi oleks tore, kui nad lõpetaks kooli, siis ülikooli, abielluks ja saaks lapsi, kuid elu ei pruugi alati nii minna. Meil oli Karl Mihkliga hästi raske eraldumine, selle all ma pean silmas seda, et minu poeg, kes on mulle olnud alati minu tulesäde ja elurõõm, hakkas täiskasvanuks saama ja elama oma elu. Ma väga tahan, et ta oleks ikka minu lähedal, kuid ma saan aru, et ta on juba suur ja ma pean tal laskma minna."

Üks on kindel, oma poja bändile elab Kristiina kaasa: "Noorena kuulasin ju ka muusikat. Ma pean seda aktsepteerima, igaühel on oma tee. Karl Mihkel teeb seda, mida tema hing tahab. Pole mõtet hakata inimest murdma ja soovima, et temast saaks arst või baleriin, kui tal ei ole selleks mingit soodumust ega soovi. Kui talle meeldib laulda, las ta laulab. Last tuleb alati toetada.

Ehkki meie muusikalised eelistused ei kattu, on meil siiski omad ühised lemmikud. Kui Karl Mihkel veel väike oli, kuulasime kassettide pealt autoga sõites erinevat muusikat – Alender, Dagö, Tätte, ja laulsime neid lugusid autos kõik koos."

Ema ja poega ühendab peale muusika ja ellusuhtumise ka see, et kummalegi ei meeldi väga kindla plaani järgi elamine.

"Mulle ei meeldi planeerimine, usun, et usaldades ennast, läheb elu nii nagu see minema peab. Ehkki ma saan aru, et lastega olles peab mingid asjad ikkagi plaani järgi paika panema, tagama stabiilsuse. Praegu on mul võimalus mõni päev rahulikult ja planeerimata veeta. Mul on suvemaja Saaremaal, kus ma saan olla nii nagu loodus lubab – ärgata linnulauluga, vihmapiiskadega või päikesega, tuulevaikuse või meretuulega ja siis vaadata, mida see päev mulle tuua võiks," selgitab Kristiina.

"Minu arvates on laste kasvatamisel kõige tähtsam see, et oleks armastust ja aega. Ma soovitan igale vanemale leida oma lapse jaoks aega, lugeda talle unejuttu, teha koos süüa, teha kõiki kodutöid koos. See on aeg, mis on täis armastust," soovitab kolme lapse ema.

"Mul ei lähe kunagi meelest, kui Karl Mihkel õppis teises klassis ja üllatas mind pannkoogi küpsetamisega. Tal oli 6-7 muna, palju suhkrut ja jahu, kuid piima polnud ja seega tuli ka pannkooke vähe. Ta praadis igaühele ühe pannkoogi ja imestas, miks tal neid nii vähe tuli," naerab Kristiina.

"Vahva oli ka see, et poeg oli laua ilusti katnud. Ma mäletan siiamaani selle pannkoogi maitset."