Painav salasuhe laastas Eduard Vilde niigi habrast tervist (9)

Krooniline silmapõletik, reuma, pidevad külmetushaigused, unetus, lõpuks ka haige süda – Eduard Vilde, kelle sünnist möödus märtsis 150 aastat, oli eluõhtul haiguste vang. "Suur osa tema tervisemuredest oli peas kinni," ütleb Vilde muuseumi juhataja Kairi Tilga, kelle sõnul halvas kirjamehe vaimu pettumus armastuses ja kaua igatsetud Eesti riigis.

"Üldiselt paistis Vilde avaliku elu tegelasena väljapoole jumeka ja seltskondlikuna. See, et ta oli oma elu kümme viimast aastat tegelikult püsivalt põdur, on natuke paradoksaalne. See teadmine tuleb ainult tänu tema säilinud erakirjadele," märgib muuseumijuht Kairi Tilga, kes pani kirjaniku juubeliaasta puhul kokku näituse "Külmetav kirjanik", mis heidab esimest korda pilgu Vilde terviseloole.

Suurmehe tervisehädad said küll alguse Eesti rõskest ilmastikust, millega peaaegu 20 aastat soojemates riikides elanud Vilde eakamana enam ei kohanenud, kuid neid võimendasid hingemured, kinnitab Tilga pärast arhiivimaterjalidesse kaevumist. "Ta kannatas väga oma viimase armastatuga suhtlemise all. Pingeid tekitas nii see, et tema armsam, apteekriproua Rahel Ušmarova, elas kaugel Narva-Jõesuus, kui ka see, et suhe oli abieluväline. Nad ei saanud teineteist nii palju näha, kui oleks tahtnud, aga kirja teel suheldes tekib inimeste vahel väga kergesti arusaamatusi," selgitab Tilga. "Sõnade mõju Vildele oli tohutu – ta oli totaalses depressioonis, kui kirja toon oli etteheitev."

Silmavalu viis enesetapumõteteni

Vilde kaebas kehva tervise üle juba 1919. aastal, kui ta oli määratud saadikuks Saksamaal. Üleöö diplomaadiks saanud mees kurtis kirjades oma kaasale Lindale, et riigi esindamise missioon võtab tal naha maha. "Õgin aspiriini. Teist nädalat valutavad liikmed – hoopis uutest kohtadest – ja suur väsimus, vahel ka palavik, teevad elu hapuks," kirjutas Vilde ja lisas, et haigus takistab teda töös. Samuti siunas ta kirjades Eesti külma ja heitlikku ilma, mille tõttu jäi ta välismaale ka pärast ametnikukohustuste lõppu 1920. aasta sügisel.

Kolm aastat hiljem 58 aasta vanusena Eestisse naastes lõi tema tervis päriselt vankuma. "Vildel olid väga tugevate valudega silmapõletikud, mis päädisid pimedaks jäämise ohuga. Tal oli välja ravimata reuma, mis lõi välja silmades. Kui oli niiske ja rõske, mida meie kliima valdavalt on, siis läksid tal silmad punaseks, põletik aktiveerus ja valud olid kirjade järgi nii uskumatult suured, et tema, kes ta oli suhteliselt elurõõmus inimene, ütles, et ta tõesti tahab surra," räägib Tilga. "Eesti tippsilmaarstid nägid 1926. aastal kõvasti vaeva, et tema nägemisvõimet päästa. Ta sai ainsa tsiviilisikuna olla Eesti moodsaimas haiglas, sõjaväehaiglas Juhkentali tänaval." Vildet kimbutasid ka sagedased külmetushaigused.

Endast 22 aastat noorema

Raheliga tutvus kirjamees 1925. aasta suvel Narva-Jõesuus puhates. Tulise loomuga juuditar tõi Vilde ellu helged toonid tagasi, sest vahepealsed aastad, kui mees elas Saksamaal ja tema kaasa Linda Eestis, olid abielupaari hingeliselt lahku kasvatanud.

"Linda oli sellest salasuhtest teadlik ja see oli talle kindlasti suur üleelamine, aga mulle tundub, et ta ei saanud seda pahaks panna. Nad elasid koos ja nimetasid Vilde raamatute väljaandmist oma ühiseks äriks. Linda oli nii toimetaja kui ka tänapäeva keeles mänedžer. Neil oli ühine kodu, ühine maailmavaade ja sõprus, aga nad ei olnud enam ammu mees ja naine. Kirjades, mida Vilde hakkas Rahelile saatma, oli näha, et ta oli olnud kaua üksildane," pajatab Tilga.

Armukese etteheited röövisid une

Tihe flirtiv kirjavahetus viis selleni, et hoolimata järjekordsest gripist ja bronhiaalkatarrist sõitis kirjanik 1926. aasta algul Narva-Jõesuusse end kosutama ja elas ligi seitse kuud Raheli apteegimajas.

Sügisel pöördus Vilde tööasjus tagasi Tallinna. Peagi hakkas Rahel tegema kirjades armukadedaid etteheiteid mehe eemaloleku kohta. "Raheli kirjad paiskasid Vilde sageli meeleheitele. Ta oli krooniline unetu ja ütles naisele, et too on peapõhjus," lausub Tilga. Nii pidi Vilde, kel jagus ööund heal juhul kolmeks-neljaks tunniks, võtma tolleaegset tuntud unerohtu Bromural. Ka võttis ta antidepressanti.

Iga lepitav ja armastav sõna tõstis kirjaniku tuju samavõrd, ent ajapikku asendusid head sõnad rohkem ähvardustega. Kurnatud kirjaniku südame ja silmade olukord aina halvenes ja ta ei saanud jõuluks armsama juurde sõita. "Rahel tegelikult ei mõistnud Vilde terviseprobleeme. Ta oli noorem ja arvas ikkagi, et see ei saa olla nii tõsine mure. Ta ei saanud aru, miks mees ei kirjuta talle tihedamini, kuigi Vilde nägi silmaravi ajal tõesti ainult uduselt piirjooni, ta ei saanud kirjutada ega ka lugeda," nendib Tilga, ent ütleb, et mõista tuleb ka armukese staatuses naise traagikat: ta janunes normaalse suhte ja armastatu seltskonna järele.

1927. aasta veebruaris jõudis Vilde viimaks taas Narva-

Jõesuusse. Jällenägemisrõõm parandas ta tervist: rinnavalu andis järele, nohu kadus ja ta sai öösiti uinuda. Paar hakkas aga tülitsema. "Kuna Rahel oli väga keeva verega, siis ega ta armu andnud. Vilde nimetas teda Vulkaaniks ja ütles lõpuks, et tegelikult on ta mees, kes vajab rahu ega suuda rajada oma elu vulkaani jalamile. Ta teadis, et vajab seda naist meeletult, aga samal ajal vajab ta ka temast rahu," kirjeldab Tilga kirjaniku armuvaevu.

Kevadel sõitis Vilde üksinda neljaks kuuks Ungarisse päikese-paistet nautima. Tagasi tulles lõpetas ta painavaks muutunud afääri. "See ei ole armastus, nii nagu ma sellest unistan ja nagu vajan, et luua," tõdes ta ühes kirjas Rahelile. Talle tundus, et naine ei hooli oma egoistlike nõudmiste taustal tema tervisest ja enesetundest. See pani teda naise armastuses kahtlema.

Depressioonis ütles süda üles

Aastaid hiljem võttis Rahel Vildega taas ühendust. Kirjanik sattus õhinasse mõttest naisega uuesti kohtuda, aga ehkki apteeker oli asunud elama Tallinna lähistele Hagerisse, pidi Vilde kogu aeg küllasõiduplaane ümber tegema. "Peamiselt oli nende vahel Vilde tervis – piisas külmetusest. Ta ei julgenud riskida. Transport oli ju ka väga aeganõudev ja rongivagunid sageli kütmata," põhjendab Tilga.

See tegi kirjanikule palju tuska: "Vilde tundis, et on tohutu takistus, kui sa oled põdur. Sa ei saa luua, ei saa kuskil käia, ei saa midagi teha. Ta ütles, et on oma haiguse vang." 1933. aasta mais katkestas Vilde lõplikult kirjavahetuse. "Ta nägi, et suhtlus Raheliga ei vii kuhugi ja teeb ainult tema tervist hullemaks. See oli talle kindlasti südantlõhestav otsus," usub Tilga.

Samal kevadel oli ägedalt pead tõstmas vapside liikumine. "Vilde pöördus eesti rahva poole läkitusega, kus ta selgitas, miks ei peaks valima vabadussõjalasi ja toetama nende soovi põhiseadust muuta. Rahvahääletus oli oktoobris tulemas," tuletab Tilga meelde. Vapside idees muuta Eesti riigikord parlamentaarsest presidentaalseks nägi Vilde demokraatia kadu.

Tilga sõnul aimas mees oma laia silmaringi ja välispoliitiliste teadmistega ette vaikiva ajastu tulekut ja Nõukogude Liidu sisenemist Eestisse. "Muidugi pettus Vilde ääretult, et põhiseaduse muudatus läbi läks. Ta kaotas usu oma riiki, nähes, et see varsti hukkub. Tal polnud mitte millegi eest võidelda. Kaks kuud pärast seda sai ta infarkti. Süda ütles üles."

Nigel tervis selgitab Tilga väitel, miks Vilde elu lõpus enam ei kirjutanud: "Oli näha, et see takistas teda õudselt, kui ta ennast halvasti tundis – erinevalt osast kirjanikest, keda kannatus paneb just looma. Vildet halvas see totaalselt. Tal jäid kõik asjad pooleli, sest tervis ei kannatanud: uus romaan, uus näidend, plaanitud mälestuste kirjutamine."

Ravis end taimetoitluse ja homöopaatiaga

Eduard Vilde oli oma ajas trendikas ja terviseteadlik mees: hakkas taimetoitlaseks, kaotas kaalu ning kiikas 1920ndatel hoogu kogunud alternatiivmeditsiini poole. "Ta sai 20ndate algul Saksamaal arstidelt soovituse, et tal on vaja lihasöömisega tagasi tõmmata. Päris radikaalselt taimetoitlaseks hakkas ta 20ndate lõpul," ütleb Kairi Tilga.

"See ei olnudki nii ebatavaline, sest kui vaadata selle aja naiste-ajakirju, käis seal samasugune debatt, kas eelistada taime- või lihatoitu, nagu tänapäeval." Pole teada, kas Vilde ka ise taimeroogi valmistas. "Arvan, et mitte. Kuna neil ei olnud peres lapsi, sõid nad ilmselt väga palju väljas, mis oli tol ajal täitsa tavaline," märgib Tilga.

"Vilde saatis suveplaane tehes kuurortidesse päringuid ja küsis, kas ja mis ajast kõiksugu juur- ja aedvilju saab. Eks see ole ka põhjus, miks talle meeldis olla soojemas kliimas – tal oli seal kergem toituda," seletab Vilde muuseumi juhataja. Näiteks kosutas kirjanik end 1931. aastal kuus kuud Itaalias Bolzano Griese sanatooriumis, kus ta sai kõrgustiku päikeseravi ja sooje vanne.

Terviseteadlikkuse võttis palju reisinud Vilde üle lääne meestelt ja muretses tervise pärast rohkemgi kui naised tema ümber. "Vilde noomis nii oma abikaasat kui ka armastatut Rahelit, miks nad oma tervist ei hoia ja arsti juurde ei lähe. Rahelilt ta küsis, miks too sööb jooksujalu pooltooteid, ja manitses: päevas peab ikka sooja toitu sööma," muigab Tilga.

Saksamaal elades sai ta külge ka huvi seal väga levinud  ja tavameditsiiniga võrdselt aktsepteeritud homöopaatia vastu. See on ravisüsteem, mis stimuleerib keha loomulikku võimet end ise ravida. "Ta jõudis järeldusele, et kõik arstid on ühed ärimehed – tahavad, et sa kogu aeg uusi ravimeid ostaks ja prooviks. Elu lõpus loobus ta mürgistest südamerohtudest," räägib Tilga. Vildet ravis Eesti tuntuim homöopaat Aleksander Rosendorff.

Samuti teadis Vilde, et tuleb hoida oma närve ja vältida liigseid emotsioone. Migreeniprobleemiga käis ta psühhoterapeudi juures.