Maile Grünberg: mul on ikka jalad maas, mitte pea pilvedes, nagu maalikunstnikega tihti juhtub (5)

Tema kodus pole kohta Saaremaa kadakast voolitud puulusikale. Seal uhkeldab uusrokokoo ja biidermeieri stiilis mööbel. Seal pole kohta kodumaisele keraamikale, vaid pigem mustvalgele disainkruusile. Seda ei saa talle pahaks panna. Sest muidu poleks meil Maile Grünbergi, ühte Eesti esidisainerit, kelle kaubamärgiks peale punase värvi on painutatud vineermööbel. Kelle suureks armastuseks on art déco ja taksikoerad. Ning loomulikult lapsed ja lapselapsed.

Kõik, kes on kuulnud Maile Grünbergi nime, teavad, et teie lemmikvärv on punane. Te olete lahutamatud nagu kaksikud. Kuidas on aga valgega? Sest just täna hommikul, 15. aprillil, kevade ootuses, oli maa taas lumega kaetud.

Punane on mulle justkui iseenesest külge hakanud. Kasutasin seda juba siis, kui kõik daamid olid musta värvi usku. Lähed vastuvõtule, kõik on ühtemoodi mustas. Nüüd on see õnneks muutunud. Kakskümmend aastat võttis aega. Aga mina käisin kohe punases. Kui ma olin esimest korda 1994. või 1995. aastal Barcelonas, ütlesin oma sõbrannadele, et seal peab ainult punast kandma.

Eks see minu punasehullus sai omamoodi alguse 1980. aastal, kui ma olümpiamängudeks ehitatud reisiterminali sisekujunduses kasutasin palju punast, ja kulmineerus see aastal 1992, kui tegin täiesti punase interjööri Vene teatri kõrval asunud Corrida baarile. Kõik karjusid, et mida sa mõtled! Isegi kolleegid tõstsid mu vastu mässu. Kahju, et uute omanikega see baar hingusele läks.

Mis puutub aga küsimuse teise poolde, siis talv meeldib mulle väga. Põhjamaalased me ju oleme. See on ju unustamatu, kui talvel kuskil maal lumiste kuuskede vahel kõnnid. Mulle meeldib isegi lume rookimine, sest sissesõidutee maja ees tuleb lahti hoida. Kuigi sel aastal seda tööd peaaegu ei olnudki. Aga mis veel hullem, sel aastal ei saanud ma suusatamagi.

Mida! Käite Hundikuristiku mäest alla laskmas?

Ei, ei! Enam sealt alla lasta ei saa. See on täis ehitatud. Kuigi lapsena sai seal loomulikult käidud. Ma olen ju elupõline Kadrioru elanik. Õdede ja klassikaaslastega me sealt ainult alla nühkisimegi ning tollal tundus see päris kõrge mägi. Olen eluaeg suusatanud. Küll mitte slaalomit nagu mu lapsed ja lapselapsed. Ma lausa sunnin neid murdmaad sõitma.

Põhiliselt oleme perega ikka Otepääl käinud. Juba ammustest aegadest. Imestan, kuidas nõukogude ajal sai seal Žiguliga mindud. Ei mingeid talvekumme. Aga kõik sõidud said tehtud.

Olete õppinud Tallinna laste muusikakoolis (tänases Tallinna muusikakoolis – J. K.) klaverit, hiljem aga tänanud jumalat ja enda vaistu, et läksite tollasesse kunstiinstituuti arhitektuuri õppima, sest vastasel korral oleks teist saanud enda sõnul keskpärane klaveriõpetaja.

Kuigi ma lõpetasin muusikakooli kiitusega, oli mu heliloojast, pianistist ja dirigendist isa see, kes ütles, et ärgu ma muusikuteed valigu. Et naistel pole muusikas midagi teha. Peale koorijuhtimise. Kui ma tänaseid naismuusikuid vaatan, siis isa jutt oli jumala õige. Meil on vaid õrnemast soost superstaarid ja hirmsasti emotsionaalsed koorijuhid. Võtsin isa õpetust kuulda ja hakkasin kunstiinstituudi peale mõtlema.

Kui tihti te siis lapsepõlves klaveri kõrval pliiatsit käes hoidsite?

Ütlen ausalt, et mitte palju. Ma pole ei joonistamist ega maalimist kunagi väga armastanud, kuigi koolis olid mul kunstiõpetuses alati head hinded. Lihtsalt need asjad tulid mul hästi välja. Sisimas ei kujutaks ma ennast maalikunstnikuna üldse ette. Mul on ikka jalad maas, mitte pea pilvedes, nagu maalikunstnikega tihti juhtub. Hakkasin aga kunstiinstituudi poole vaatama, sest minu vanatädi, kelle juures ma aeg-ajalt joonistamas käisin, utsitas mind sinna astuma.

Teie jutule toetudes võib öelda, et õnneks ei saanud teist keskpärast klaveriõpetajat ega dirigenti, aga teist sai disainer. Tippdisainer. Mis teeb ühest disainerist hea disaineri?

Kindlasti peab sul olema loogilist mõtlemist. Sa ei saa käia nagu maalikunstnik kogu aeg kuskil udus. Lisaks ma usun, et siin on mängus ka geenid. Pluss iseloomuomadused, nagu – häbi öelda – auahnus, soov jõuda aina kõrgemale tasemele. Selles mõttes on mul hästi läinud, et olen hakkama saanud igal pool, kus ma olen töötanud. Läbilöögivõime on tähtis.

Kuidas Eesti disain üleüldse tänasel päeval elab?

Kahjuks räägitakse disainist üha vähem. Disain Eestis ei ole in. Meedias kõneldakse ainult lauljatest ja näitlejatest. Vaid kord aastas, septembris, kui on disainiöö, räägitakse ehk rohkem. Väga käsitöökeskseks on see asi läinud. Disain pole üldse enam tähtis. Oluline on see, kuidas sa voolid oma puulusikat. Olen kuulnud ütlemist, et see on tappev hobiklubindus, mida naised koos käies teevad.

Kui konkurentsivõimeline võrreldes naabritega, Põhjamaadega, meie disain üleüldse on?

Eriti ei ole. Kuigi võiks olla. Sest inimesed siin on sama andekad kui Põhjamaades, aga tingimused on teised. Meil pole võimalusi läbilöömiseks. Kui sul pole taga ettevõtet, teed oma asja põlve otsas ja püüad seda müüa, on see kui sõelaga vee tassimine. Keegi ei osta sinult viitkümmet toodet. Mäletan seda, kui ma töötasin vineeri- ja mööblikombinaadis – millised metsikud kogused läksid Saksamaale. Ainult nii sai lepinguid. Viiekümne tooliga turule tulles ei võta mitte keegi sind jutule. Nii et Eesti inimesed pole andetumad, aga meil pole tootmist.

Paljud eestlased käivad autodega Soomest Ikea mööblit ja muud träni toomas. Teised jälle krimpsutavad Ikea toodete peale nägu. Mis on Ikea fenomen?

Ikea disain ei ole väga kallis, pigem taskukohane. Selle peale ei maksa nina krimpsutada. Ei pea sul kodus olema õudselt kallis disaintool. Kuigi jah, nende köögi kilpmööbliga võib norida. Samas valgustid, toolid ja nõud on väga head.

Kas Maile Grünbergi koju mahuks mõni Ikea mööblitükk?

Loomulikult, mul poleks midagi selle vastu. Seal on ju ka disainerid taga, pole midagi juhuslikku. Seal pole puulusikavärki.

Olete kunagi kujundanud Tallinna lennuterminali punase interjööri, Toome kohviku, kaupluse Ararat, kohviku Pärl, Corrida baari, mis kõik Tallinna linnapildist ammu kadunud. Mida teie süda ütleb, kui nendest kohtadest mööda lähete?

Loomulikult on kahju. Kõige rohkem on kahju Corridast, mis tänagi oleks olnud väga äge. Teine on lennujaam. Ta oleks väga eristunud tänasel päeval nii ühetaolistest reisiterminalidest. Aga aastatega on kasvanud paks nahk ja kõigega peab leppima.

See käib selle elukutse juurde?

Kahjuks küll. Arhitektid on selles mõttes eelistatumas olukorras, et maja nii lihtsalt maha ei võeta.

Saan aru, et Muhu tikandiga susse jalga või Kihnu troid selga te ei pane, sest nagu olete öelnud, armastate nii väga glamuuri, elegantsi ja kulda?

Õige! Kulda armastan ma tõesti. Ei tohiks selle Eesti värgi kohta liiga karm olla, aga mul kipub nii olema. Nüüd tulen ma taas tagasi käsitöövärgi juurde. Saan väga hästi aru naistest, kes oma külas seda teha tahavad. Seda ei saa hukka mõista. Paraku on küsimus hariduses. Omal ajal olid rahvakunstimeistrite koondis Uku ja kunstikombinaat Ars, kus tehti käsitööd väga kõrgel tasemel ning kus töötasid professionaalsed kunstnikud. Nii et mul pole midagi Muhu tikandiga susside vastu, kui need on professionaalselt tehtud.

Aga loomulikult armastan ma rohkem elegantsi ja glamuuri. Mulle meeldib, kuidas käib riides Madonna, meeldivad Lady Gaga esinemiskostüümid. See on viimase peal disain. Vaadake mõnda meie lauljannat. Nad on oma pitsides ja satsides ning volangides nii armetud. Ju neil pole ka stiliste, kes nad riidesse paneksid.

Teie juba taaskasutatud riiete poe uksest sisse ei astu?

Ei, jumal hoidku! See on nii õudne. Juba sõna "taaskasutus" toob mulle kupud nahale. Ma ei taha kuulda seda sõna. Millest Reet Aus on teinud endale justkui mingi kilbi, et taaskasutus ja taaskasutus.

Mis selles siis halba on, kui inimene leiab endale Humana poest, mis talle sobib, on taskukohane ja see riidehilp ei lähe prügimäele.

Võib-olla küll. Siis me olemegi erinevad. Lihtsalt ma olen pirtsakas ja halb inimene. Mulle meeldis väga lause, mida keegi õpetaja ütles. Et õpetajad ei taha kanda teise vana seelikut. See oli väga hea lause. Õpetaja peab olema laste ees moodne ja šikk. Ta peab olema atraktiivne. Lapsed naeravad ta muidu välja.

No kuulge, mõelge õpetaja palkade peale! Ma olen täiesti kindel, et kui ma lähen homme Humana poodi, ostan sealt moodsad teksad, pesen kodus masinas puhtaks, panen järgmine päev jalga, ei saa mitte üks kolleeg aru, kust need on ostetud.

Olen täitsa nõus. See on minu sisemine kiiks või väärikus, et ma ei taha taaskasutust. Naine tahab osta ikkagi ilusaid uusi asju. Aga kui mõelda Eesti elatustasemele, siis loomulikult ei saa taaskasutusest mööda.

Teile meeldib Hispaania ja üks teie lemmiklinnu siin maamunal on Barcelona. Olete kunagi mõelnud, et teiesugune julge, läbilöögivõimeline ja andekas disainer võiks vabalt lüüa läbi ka kusagil mujal? Et koliks Eestist hoopis ära?

Ei, ei. Esiteks on mul juba iga niisugune, mis seda ei luba. Teiseks, et minu erialal läbi lüüa, peab olema meeskond. Pealegi ei oota meid seal keegi. Euroopa on täis tohutult andekaid disainereid. Nii et ma olen hiljaks jäänud. Aga kui ma oleks noor, astuks tõesti selle sammu. Kindlasti kohe. Milles küsimus.

Mängime seda mängu edasi. Kadriorust ei oleks kahju ära kolida?

Kadriorg on tõesti meeldiv elukeskkond. Mul on Viimsis mõned tuttavad, kes on hakanud oma maju müüma, et saaks tulla elama Kadriorgu.

Võib-olla oleksite pidanud sündima üldse kusagil mujal, kus glamuuri, sära ja kulda on rohkem kui siin paesel põhjamaa kaldal?

Mis ma teha saan, kui ma siis paekaldal sündisin? Äkki ma polegi eestlane? Olen seda mitu korda mõelnud. Miks muidu mulle glamuur ja kuld nii väga meeldib. Võib olla olen ma hoopis mõne sakslase sohilaps (naerab südamest). Ma ei tea, miks ma ei kannata ugri-mugri värki. Eile oli uudistes lõik meeste tantsupeo mingist eelvoorust. Ma pidin hulluks minema, mul hakkas sees täiesti keerama. See oli nii õudne!

Seda teles näidatakse, aga mitte disaini. Asi on läinud selles mõttes hulluks, et kui keegi kuskil pitsi koob või mõni mees kuskil seelikus kargab, peab seda kohe "Aktuaalses kaameras" näitama.

Teie kohta on varemgi öeldud, et olete justkui lapsesuu. Et kui teile miski ei meeldi, siis selle ka välja ütlete. Olete sellega saanud piisavalt vett krae vahele?

Loomulikult! Nii nagu ma praegugi rääkisin sellest ugri-mugri värgist. Või et õpetaja ei taha teise vana seelikut kanda. Mulle see lause ikka nii väga meeldib.

Ühtepidi olete üks novaatorlikumaid disainereid Eestis, teisalt on teada teie armastus art déco vastu, mis on segu uusklassitsismist ja modernismist. Nii et see seos on täiesti loogiline?

Üks disainer peab tundma kõiki stiile. Ta peab olema võimeline õppima, kuigi omal ajal seda koolis ei õpetatud ja vaevalt, et tänagi õpetatakse. Aga kui disainer on kodus art déco’s, funk- või modernistlikus sisekujunduses, tuleb see talle vaid kasuks. Aga miks art déco mulle nii väga meeldib? Ta on väga emotsionaalne, loominguline, saab kasutada mitmesuguseid materjale, mida tavaline modernism ei võimalda. Art déco lubab lasta natuke üle võlli. Temas on elegantsi, improvisatsiooni, loomingulist sära, kulda. Kõike seda, mida üks naine tegelikult peaks ihaldama. Kuidas ma vaatasin neid Poirot’ filme (telesarja "Hercule Poirot" – toim), kui palju ma olen sealt õppinud.

Kui palju teie väikeste sõrmede all on sündinud art déco stiilis mööblit?

Mõned art déco stiilis korterid olen vanalinnas teinud. Kui tellijal on ikka raha ja ära ei põgene, saab isegi art déco stiilis kive vannituppa valida. Ja kus me panime sinna korterisse ikka kulda, ah sa (naerab)!

Mulle on jäänud mulje, et olete see inimene, kes, kui on kord juba midagi pähe võtnud, peab selle ka teoks tegema, olles selleks valmis minema läbi jää ja tule?

See on õige. Kui ma mingi asja olen pähe võtnud, pean selle ka teoks tegema. Olen ju töötanud kahes vabrikus. Pärast kooli lõpetamist Standardis ning hiljem vineeri- ja mööblivabrikus. Vabrikuelu oli julm ja metsik. Sa pidid kogu aeg oma ideede eest võitlema, sest kogu protsessi taga oli tohutu tootmine. Samas igatsen ma õudselt taga vineeri painutamist, mida vineerivabrikus sai juurutada. Seal läks mul ikka jube hästi. Ühte minu disainitud painutatud vineerist tooli müüdi Lääne-Saksamaale hiiglama hästi.

Mis on teie sees möllava energia saladus?

Minu meelest olen ma täiesti tavaline inimene. Teinekord olen ma piisavalt hädavares. Pabistan mingite asjade pärast.

Teil on kolm last, poeg ja kaks tütart, kellest üks, Eliina, on läinud ema jälgedes?

Ta on praegugi siin all keldris, büroos. Aga ta on selline kuri, talle ei meeldi, kui ma intervjuusid annan. Ta on hoopis teist tüüpi.

Kas muna õpetab juba ka kana?

Tegelikult mõistame teineteist poolelt sõnalt. Me ei pea teineteist õpetama. Samas kuidagi täiendame küll. Eliina istub arvutis, mina teen kõik joonised käsitsi.

Olete sündinud 24. veebruaril, vabariigi aastapäeval, seega Kalade tähtkujus. Kumb fakt või märk on teile tähtsam, nimetatud kuupäev või tähtkuju?

Ikka kuupäev. Mõned korrad olen käinud isegi presidendi vastuvõtul. Mõnikord kutsutakse, mõnikord mitte. Ma ei tea, mille järgi. Äkki tähtede seisu järgi. Aga 24. veebruar on ikka väga tähtis päev. Sest ma väga hindan Jaan Poskat, kes suuresti oli Eesti riigi iseseisvumise taga. Kui ma tegin Jaan Poska maja sisekujundust, õppisin ma ka seda suurt riigimeest rohkem tundma.

Oleme siin teie kenas korteris Poska tänaval juba piisavalt pikalt juttu ajanud, aga ma ei kuule parkettpõrandal taksi küünte klõbinat.

Praegu mul tõesti taksikoera pole. Kuigi mul on neid elus olnud mitu. See-eest on taks mu vanemal tütrel ja pojal. Nii et see tõug pole me perest kuskile kadunud. Kuigi need on pikakarvalised, mis mulle nii ei meeldi. Mul endal on olnud ikka siledakarvalised. Ehk võtan vanast peast veel ühe taksi. Sest kui üldse koertest rääkida, siis ainult taksidest. Nad on võimsa iseloomuga. Jäärapäised. Kui lapsed olid veel väikesed ja mees veel elas, siis ainult meest aktseptiti, tüdrukutele aga näidati hambaid.

Ma saan aru, et ühel päeval võiks siia teie imekenasse koju tulla veel üks taksikoer. Aga kuidas oleks veel ühe meesterahvaga?

Unustame ära selle jutu. Need ajad on möödas. Nooremat ma ei tahaks ja vanematega oleks jälle probleeme.

Mis teie päevadesse peale projekteerimise ja sisekujundamise veel mahub?

Kui ma tööd teen, siis hommikust õhtuni. Lisaks püüan ma tegelda Disaini- ja arhitektuurigaleriiga. Mis on üks suur peavalu, kuigi ei tahaks sellest kergekäeliselt loobuda. Me maksame linnale kohutavat üüri, samas pole me ju müügi-, vaid mittetulundusgalerii, mis tähendab, et üksiküritajad jõuavad sinna väga harva.

Tuleme veel kord tagasi teie lemmikstiili, art déco juurde, mis, nagu olete öelnud, tähendab glamuuri ja sära. Kas sellesse maailma mõnel õhtul mahub ka pits head napsu?

Ikka. Ma väga armastan head konjakit. Kõige naljakam on see, et kõik teavad seda ja head sõbrad toovad nii kalleid konjakeid. Olen pärast poes kiiganud, et issakene, mis need maksavad.

Teil on ka suvekodu Andineemel. Seal käite samuti, labidas käes, kuldsed püksid jalas ja punane sall kaelas?

Ei, ei. Kuigi väljaveninud dressipükstega mind ikkagi ei näe. Üleüldse tahaks seal rohkem olla, aga töö ei luba. Loodus on ikka see, mis kõige enam pingeid maandab. Peale selle meeldib mulle õudselt käsi mullaseks teha. Jubedalt meeldib. Ja muru meeldib niita. Väimehega pidevalt kakleme, kes niidab.

Punane ja kuldne Maile Grünberg

Maile Grünberg (sündinud 24. veebruaril 1942 Tartus) on eesti kujunduskunstnik.

Ta on lõpetanud 1967. aastal Eesti riikliku kunstiinstituudi.

Tähtsamad projektid:

Kadrioru apteek, Tallinn

Salme kultuurikeskuse I etapp, Tallinn

Gustav Adolfi gümnaasium, Tallinn

Kohvik Ebell, Narva mnt 6, Tallinn

Kauplus Metro, Viru tn 3, Tallinn

Kauplus Ararat, Tallinn

Baar Corrida, Tallinn

Kohvik Pärl, Tallinn

Tallinna lennujaam

Pälvinud 1997 Kristjan Raua kunstipreemia ja 2002 Eesti vabariigi kultuuripreemia.

Kuidas Maile Grünbergi skulptuurpead uuesti sündisid

Oli aasta 1987, kui Maile Grünberg uuendas Toompuiesteel Toome kohviku sisekujundust, kuhu art déco’sse kiindunud kunstnik kavandas kümmekond postamentidele toetuvat dekoratiivset skulptuurpead. Kui Toome kohviku ajastu otsa sai, kadusid ka skulptuurid, leides endale peagi uue kodu ümber nurga asuva pandimaja vaateaknal.

Grünberg meenutab, kuidas ta käis koos tulevase söögikoha C’est La Vie direktoriga pandimajas uurimas, et äkki saaks kujud välja osta. "Issand, milline nägu mulle pandimaja leti tagant vastu vaatas, ja kui kuulsime, mida ühe pea eest küsitakse, tulime tagurpidi uksest välja," meenutab Grünberg.

"Aga meil vedas selles mõttes, et vormid olid alles. Keraamik Ülle Rajasalul seisid need kakskümmend aastat garaažis. Mul süda lausa hõiskas rõõmust." Nüüd kaunistavad täpselt sama kujuga dekoratiivsed skulptuurpead kohviku ja restorani C’est La Vie interjööri.