Parodist Pille Pürg: "Töö on parim ravim. Kodus olen ma haige, aga laval pole viga midagi." (11)

Oma esimest ja üldsegi mitte arglikku katset teatri poole kiigata tegi südikas tütarlaps keskkooli viimases klassis, kui ta pärast Draamateatri etendust Tartus lava taha läks, Ita Everilt autogrammi palus ning ta siis ootamatult endale külla kutsus. "Uskumatu, aga Ita Ever tuligi," mäletab Pille oma esimest kohtumist suure näitlejannaga sama selgelt, nagu see oleks toimunud eile.

Kaks aastat hiljem astus ta esimest korda sisse Eino Baskini kabineti uksest. "Tahtejõud teatrisse saada oli mul meeletu. Mäletan, kui ma esimest korda läksin Vanalinnastuudio kontorisse. Vanameister istus oma tugitoolis – kõrval oli tal suur must koer, keda ta sügas – ja vaatas mulle üle prillide otsa. Mille peale mina teatasin, et tahan tulla siia teatrisse näitlejaks. Baskin vaatas mulle küsivalt otsa, et kas ma ka miskit teha oskan. Näitasin talle midagi ette ning Baskini näole tekkis isegi pisike muie. Vaatasin, et vist hakkab asi liikuma. Ja nii läkski," kirjeldab tuntud naerutaja Pille Pürg oma teatritee algust. 

Tallinnas parodist, Helsingis õppejõud 

Ennekõike peabki ta ennast paroodianäitlejaks. "Jõudsin rahva mällu just parodistina ning mul pole mitte midagi selle tiitli vastu. Ilus tiitel," ütleb ta.

Kust tema parodistianne pärineb, seda Pille päris täpselt öelda ei oska. "Kuigi mingi parodistigeen on mulle ilmselt kaasa antud. Mitte küll oma vanematelt, kes olid normaalsed inimesed, nagu nad ütlesid. Ema oli meditsiiniõde ja isa metsandusinsener. Küllap tuleb siis seda geeni otsida kaugemalt, sest näiteks otsapidi on minu suguvõsas Oskar Luts. Mine sa tea, äkki siis see naljasoon on kuskilt sealtpoolt pärit," naerab Pille.

Nüüd õpetab neli aastat tagasi Helsingi teatriakadeemias komöödia- ja telenäitleja eriala lõpetanud naine õppejõuna teisigi publikul suunurki kergitama. "Sel kevadel lõpetab minu esimene kursus. Üheksateist noort inimest alustas, lõpetamas oli seitseteist, kuid kahjuks hukkus üks neiu neli kuud tagasi autõnnetuses, nii et lõpetab kuusteist noort," märgib Pille, kes luges koolis Euroopa teatri ajalugu ja õpetas näitlejameisterlikkust. Kusjuures seda kõike vene keeles, sest erandkorras oli Pille kursus komplekteeritud Moskva ja Peterburi üliõpilastest.

Pille usub, et ühe lennu võtab ta veel. "Nii ma siis jagangi oma aega Talllinna, Tartu ja Helsingi vahel. Tartus on vanematekodu, mis on armas ja kallis, ning Tallinnas on töö ja Soomes on üliõpilased. Keeruline, aga hea planeerimise korral saab kõigega hakkama," on Pille optimistlik. Kuigi aeg-ajalt kimbutavad teda tervisehädad. "Sellepärast teen tänavuse suve endale üle pikkade aastate vabaks. Tunnen, et tervis vajab turgutamist, tahaks lihtsalt puhata," seletab ta. 

Tervisehädad sunnivad puhkama 

Pille tunnistab, et tal on varemgi olnud tervisega üksjagu probleeme ning neid jagub praegugi, ent samas on ta piisavalt elujaatav. "Alati võib olla hullem. Kui täna on hea, siis pole hullu. Kuigi aeg-ajalt on tulnud jälle arstide abi paluda. Eks siin ole mängus süda, aga on teisigi probleeme. Ent niikaua kui saab tööd teha, pole hullu. Töö ongi minule kõige parem ravim," kinnitab näitleja. "Kodus olen ma haige, aga tööl olles pole viga mitte midagi. Eriti laval. Laval pole mul mitte kunagi midagi viga."

Juba eeloleval sügisel astub ta taas publiku ette koos Anne Paluveriga. See on komöödia, mille Toomas Kall on kirjutanud spetsiaalselt Pürgile ja Paluverile ning mille keskmes ongi kaks väga erineva loomuga naist, kellest üks hakkab õpetama teist, kuidas siin maailmas õigesti elada. "Mulle tundub, et meil on Paluveriga huumorist ja estraadist ühtne arusaam. Kuigi Anne on rohkem sketšinäitleja ja mina parodist, siis ma loodan, et ainuüksi sellega saame üksteist täiendada," lausub Pille.

Ta rõhutab, et kindlasti ei saa see olema järjekordne püstijalakomöödia. "See stand-up’i uputus on kohati hakanud isegi üle ääre ajama. Mul on juba tekkinud küsimus, kas ma jaksan ja tahan järgmist püstijalakomöödiat vaatama minna. Näitlejad, kes need tükid lavale toovad, on väga head. Küsimus on vaid selles, et meil pole väga häid kirjutajaid. Üks kurb asi on ka see, et tihtipeale kumavad lavalt publikusse sõnad "kommerts" ja "raha". Ma väga loodan, et me Annega saame sellest üle, et meil oleks ka midagi öelda," sõnab näitlejanna.

Ühtaegu tuletab ta meelde, et estraaditükke, mis nüüd rohkem päevakajalisusele rõhuvad ja jõuavad publiku ette püstijalakomöödia nime all, on Eestis tehtud läbi aegade. "Ma arvan, et vaid nimetus on teisenenud. Kui vanasti oli Nõmmiku, Abeli või Baskini soolokava, siis vahepeal tekkis tõesti mõõn, kus naljamehi jäi vähemaks. Nüüd on kõik korraga justkui paisu tagant ärganud ja arvanud, et paneme oma lavastuse žanri nimeks stand-up-komöödia. Ja lähme kõik raha teenima. Pole midagi uut siin päikese all. See on lihtsalt vana hea estraad, ainult tänapäeva kuues," usub Pille.

Ta ütleb, et temagi teatritee algus langes aega, kui estraadil oli eriti tänu Eino Baskinile ühiskonnas kindel koht. Pille jõuab jutuga tagasi Baskini fenomeni juurde. "See huumorirohkus laval, väikeste nõksude kasutamine, see oli imepärane. Baskin oli fenomen, ta oli estraadi fenomen. Absoluutne fenomen. Eino jõud käivitada veel üks teater, võidelda terve elu küll nõukogude võimuga, küll oma teatrimaja eest, küll tervisega. Ja minna siit ilmast nii ära, et sind ei tunnustata – see on ikka uskumatu ja suur ülekohus. Miks me ei väärtusta oma suuri tähti, miks?" küsib Pille retooriliselt.

Ta loodab väga, et ka pärast Baskini surma Vana Baskini Teater ellu jääb. "Et Eero Spriidil, kes kuuldavasti saab teatri kunstiliseks juhiks, jätkuks entusiasmi ja Aarne Valmisel tahtmist teatrit ka tulevikus toetada. Ma väga soovin, et nad jätkaksid, kuigi sada protsenti ei saa selles kindel olla. See oleks kõige parem Eino mälestuse hoidmine," leiab Pille. 

Pürg, Pugatšova ja saali visatud kingapaar 

Oma teatritee algust arvestab Pille Pürg (43) päevast, kui ta astus esimest korda Eino Baskini kabinetti. See oli 25. veebruaril 1991. Ligi veerandsajandi vanusesse teatriminevikku mahub palju, ent Pillel on siin kaks ja kordumatut tärminit. Parodistide konkurss Moskvas 1998. ja 2001. aastal, kui ta esimesel korral parodeeris Anne Veskit ja teisel korral Alla Pugatšovat.

"Loomulikult oli see uskumatu, et mõlemal konkursil pälvisin ma peapreemia, ning Pugatšova parodeerimisele lisab vürtsi veel see, et peale esinemist viskasin ma kingad saali, kus istus primadonna ise. Seda ma muidugi ei teadnud," naerab Pille. Võidu kaalukust näitab kas või seegi, et esimesel konkursil astus Pille mäletamist mööda üles 157 parodisti. "Tegelikult oleks ma andnud peapreemia igale teisele," on ta siinkohal üllatavalt tagasihoidlik. "See tiitel tuli minule, sest mõlemad parodeeritavad olid Venemaa kõige armastatumad artistid," usub Pille. "Anne Veski on Venemaal väga suur täht. Venemaa armastab Annet. Ja Venemaa armastab ka Allat. Sinna pole midagi teha. Nagu Baskin alati ütles: tuleb võtta see, kes on hetkel kuum, ja siis sa lähed täkkesse."