Inimesed

Karmel Eikner 15aastase ringiga teles tagasi (16)

Ille Grün-Ots, tallinn@linnaleht.ee, 23. aprill 2015, 16:01
Mis muu elukutse ma oma energilise iseloomuga ikka valiks, tõdeb 15aastase ringiga telesse tagasi jõudnud Karmel Eikner. Foto: Erakogu
Kunagine telesaatejuht vaatab esialgu küll ringi ekraani taga, veendumaks, kas ta ikka sobib televisiooni. Ja kui selgub, et sobib, tuleb ka ise ekraanile. 

Olid ju aastaid edukas ettevõtja, tegid hästi vahvaid lasteriideid. Nii omanäolisi, et võis kohe ära tunda: ahaa, Karmeli firma Powered by Karmel omad. 

Eks need tüdrukute suured lilled ja poiste hobidega seonduvad pildid mind toona n-ö ära andsidki. 

Millal see oligi, kui sa eelmisel korral teles olid? Olid toimetaja? 

Samal teemal

Olin toimetaja, aga see oli aeg, kus paljud pidid tegutsema mitmes ametis. Tuli olla saatejuht, toimetaja, vahel ka produtsent. Mina olingi üks nendest. Meeskonnad ei olnud väga suured, me pidime väga paljude asjadega ise hakkama saama. See on ka üks suuremaid erinevusi, mida ma praegu teles tagasi olles näen. Meeskonnad on suuremad ja eks seetõttu sünnivad ka paremad saated – mitu pead on ikka mitu pead. 

Kaua sa viimati teles olid ja kuidas sa üldse sinna sattusid? 

Telesse sattusin konservatooriumi kolmandal kursusel muusikapedagoogikat ja koorijuhtimist õppides oma kursusekaaslase Eero Rauna kutsel, tegema suvel "Kultuuripikniku" saadet. See oli tunniajane saade ning Eero ütles, et ta ei jõua seda üksi nii hästi teha, prooviks parem koos. Ja et üks valdkond, muusika, oli mul hästi käpas – olin varem muusikakeskkoolis ka klaverit õppinud –, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Nii tegimegi terve suve iganädalast "Kultuuripiknikku". Pärast seda pani kultuuritoimetuse juht, praegune peatoimetaja Heidi Pruuli meile ette asuda sügisest päriselt ETVsse tööle tegema iganädalast kultuurisaadet, mis on eetris vahetult enne "Aktuaalset kaamerat", seega parimal võimalikul ajal. Ma arvan, et see oli ühele noorele inimesele ikka elu pakkumine. Aasta oli siis 1993. 

Miks sa siiski aastaid tagasi, kui sa olid hästi populaarne, telest ära tulid? 

Olin esimest raksu teles 1999. aastani, kui sündis mu esimene laps Karl Elmar. Tegin siis veel natuke aega edasi, jõudsin korraks ka TV1s käia. Siis selgus, et Karl Elmar on tugev allergik ja astmaatik. Eks see oligi põhjus, et ma teles jätkata ei saanud, vaja oli aega oma lapse jaoks. Kui ikka on valida, kas haige lapse eest hoolitsemine või glamuurne töö, siis töö jääb kindlasti kaotajaks. Ma tahtsin olla ema. 

Kuidas poisiga praegu on? 

Väga hästi. Ma olen üsna veendunud, et tänu sellele, et ma temaga omal ajal kodus olles tegelda sain. Praegu juba 15-aastane Karl Elmar saab elada täisväärtuslikku elu. Võib isegi tennist mängida, millest me siis, kui ta väike oli, isegi ei unistanud – organism oli haiguste tõttu nõrk. Süüa saab ta ka kõike, aga ta peab olema mõõdukas. Et tal lapsena oli lehmapiimaallergia, siis just liitrite kaupa piima järjestikustel päevadel juua küll ei tohi. Eks see omal ajal oli ka eesmärgiks, et laps tuleb oma diagnoosiga õpetada elama. Nii et kui mind kõrval ei ole, siis ei teeks ta eluohtlikke otsuseid. 

Kuidas juhtus, et üks paadunud kultuuri- ja teleinimene ühtäkki oma ettevõtte püsti pani? 

Kui mul oli selge, kuidas poisi diagnoosidega toimetada, siis avastasingi, et midagi tuleb oma elus ikka ise ka teha. Nii oled huvitavam inimene ja parem eeskuju ka lastele.

Kuna Karl Elmari nahk oli väga tundlik, ei kannatanud ta igasugust rõivastust. Sünteetilist kiudu sisaldavaid asju kohe kindlasti mitte. Polnud seda pehmet puuvillast aga toona eriti kuskilt võtta. Mäletan, et oli üks Austria firma, kelle riideid ostsime. Hakkasingi mõtlema, kuidas siis ei ole võimalik selliseid asju ka Eestis toota – need Austria omad olid ikka väga kallid. Selge oli see, et samasuguse probleemiga nagu meie perel on Eestis kindlasti palju peresid.

Telest oli mul jäänud hästi palju kontakte, ka moekunstnik Arne Niidu oma. Abikaasal oli reklaamifirma, kus olid väga head arvutikunstnikud. Idee oli erinevad inimesed kokku viia ja midagi toota üritada. Nii sündiski Powered by Karmel ning hakkasime tegema lasterõivaid, mis olid ihusõbralikud ja nägid sellised välja, et lapsed neid kanda tahaks. Minu lapsed näitasid koolis teistele kujunduskavandeid, uurisid, mida nad arvavad. See, mis heakskiidu sai, läks tootmisse. Hiljem kujundas riideid arhitekt Peeter Tambu, kes praegu on Narva peaarhitekt. Tema puhul ongi hästi huvitav see, et kuna tegu on arhitektiga, läksid kujundused hästi suureks. Lastele hirmsalt meeldis, kui kõhu peal on suur-suur pilt – äge ju! See, et meeldib, oli ka müüginumbritest näha.

Tegime ja tegime ja siis saabus majanduskriisi aeg. Pidin otsustama, kuidas edasi minna. Valik langes ettevõtte selle suuna kasuks, mis tootis erilahendusega T-särke firmadele. Tegu oli tellimustööga ja see tagas mulle stabiilsuse, teadsin täpselt, kui palju on vaja teha ja milliseid. Sain oma lastega edasi tegelda, sest vahepeal oli sündinud Karoliina Josefiine. 

Ja kuidas sa taas telesse jõudsid? 

Poolteist aastat tagasi helistas mulle Maire Aunaste ja ütles, et tal on uue saate jaoks toimetajat vaja. Televisioon on mulle kogu aeg meeldinud. Vaatasin siis, et firmadele tootmise tööd saan jätkata ka kaugelt. Ja oligi tegelikult otsustamise aeg: kas suurendada oma firmat hüppeliselt või minna telesse tagasi. Firma suurendamine tähendanuks lisaks T-särkide tootmisele mitme muu asja tegemist, see oleks jälle hirmus ajamahukas olnud. Lisaks andsin endale aru, et olen rohkem pere- kui äriinimene. Ja tele võimaldanuks mul rohkem perega koos olla. See oli saatesari "Tõuse ja sära", kuhu Aunaste mind kutsus ja kuhu ma ka läksin. 

Maire siirdus poliitikasse, seda küll. Mulle tehti aga ettepanek jätkata "Ringvaate" toimetajana. See mulle meeldis, sest saade on kiire, iga päev 65 minutit ja seetõttu väga vaheldusrikas. Mis muu elukutse ma oma energilise iseloomuga ikka valiks! Saan suhelda väga erinevate valdkondade inimestega. Iga päev juhtub midagi täiesti uut. Ma pean end asjadega kurssi viima väga kiiresti – intervjueeritavale tuleb ju selgitada, mida tema käest kuulda tahetakse. Inimene tahab tänapäeval väga täpselt teada, miks ta saatesse tuleb. Kõigeks selleks peab valdkonda tundma – alates elektrist ja lõpetades loodusteadustega. Me käime kordamööda ka otse-eetri puldis, mis tähendab, et peab arvutis samuti pädev olema. Minu jaoks oli selles valdkonnas ka palju uut ja see meeldib mulle väga. Välja õpetasid nooremad, aga kogenumad toimetajad Reimo Sildvee ja Kajar Kase. 

Oled rahul? 

Väga rahul. Meeskond on väga tore, kõik oskavad oma tööd, on sõbralikud. Ma olen siin nii palju õppinud. Ja mis mulle eriti meeldib – kiirus. Mulle on kiirus alati meeldinud. 

Ei tule nagu ette, aga kas su nägu ka vahel ekraanil näeb? 

Ma võin "Ringvaates" küll lugusid teha, kui soovin. Aga see, et mind näha pole, on mu teadlik valik. Kui olla 15 aastat eemal olnud, ei ole õiglane tormata ummisjalu ekraanile. Peab vaatama, kuidas tänapäevane televisioon käib, mida ekraanil tehakse. Asjadest räägitakse hoopis teist moodi kui toona. Tuleb ennast esmalt leida, siis mõjud ka vaatajale usaldusväärselt. Pärast telesse tagasitulekut otsustasin, et vaatan kõigepealt tagatubades ringi, kuidas asjad käivad, uurin, kas ma üldse sobin enam televisiooni. Ja kui selgub, et sobin, siis sünnib kindlasti ühel hetkel formaat, kus ma sobin eetrisse. 

Ei saa üle ega ümber – need sinu tollased soengud esimesest teleajast olid ikka väga vinged. Kust ja miks selline hull mõte tuli? 

Oli see nüüd hull või mitte hull mõte, aga juhtkond andis meile väga selge ülesande: süvakultuur tuleb nähtavaks teha. Tol ajal ei käidud veel nii palju kontsertidel või näitustel kui praegu. Inimestele tundus see kõik kuidagi kõrge ja kauge. ETV ülesanne oligi siis vahendada kultuuriasju n-ö laiadele massidele. Et harida inimesi ja nende silmaringi laiendada. Toona oli ju telekanaleid vähe ja internetti üldse mitte.

Mõtlesimegi siis, kuidas end nähtavaks teha. Tuli juurde mõelda mänguline element oma välimusega. Ja see töötas! Muidugi, aastaid hiljem saime aru küll, kuidas. Ühed vaatajad kirusid, teistele meeldis, aga kas või korraks vaatasid saadet kõik. Vaatajaprotsent sai täidetud ja mida rohkem sellest räägiti, seda rohkem vaatajaid oli.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee