Inimesed

Teletäht, kes saanuks täna 60aastaseks, avas end vähestele, kuid hoidis sõpru

Urmas Ott – väliselt ülbe ja eraklik, sõpradega soe ja südamlik (42)

Jaanus Kulli, 23. aprill 2015, 07:00
MÜÜDID JA TEGELIKKUS: "Müüdid, mis Urmasest räägiti, et ta pani valge ülikonna selga ja kukkus siis lammutama, oli ikka täielik jama. Urmas oli üks kõige põhjalikumaid saadete ettevalmistajaid," kinnitab Urmas Oti endine telekolleeg Raul Rebane.Foto: Toomas Huik / Postimees
"Olen näinud fotot Urmas Oti hauast. Aga ma ei tea, kus see asub. Meedias vihjatu, et Oti tuhk visati merre, on vale. Küllap see plaat kuskil Otepää kandis on. Aga mine tea, äkki on Venemaal," tuleb üllatava tunnistusega lagedale vandeadvokaat Monika Mägi. Üks vähestest väljavalitutest, kes suhtles teletäht Urmas Otiga pea tema lahkumiseni.

Urmas Oti raamatute kirjastaja ja usaldusisik Sirje Endre kinnitab, et inimesi, kes teavad Oti hauda, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel, ning kõik nad on, käsi piiblil, vandunud, et see jääb igavesti saladuseks. Endre sealhulgas.

Samal teemal

Samas meenutab Raivo Suviste, et Ott käis sageli talle kallite siit ilmast lahkunud inimeste haudadel. "See oli talle justkui rituaal. Ma ei tea, miks ta ise teistmoodi soovis," imestab Suviste, Oti kolleeg ETV päevilt ja tema hilisema Kanal 2 vestlussaate "Happy Hour" produtsent.

Seda, miks Ott ETVst ära tuli, Suviste lahata ei soovi. "Ma ei taha hakata praegu rahva ees musta pesu pesema. Aga olen endale selgeks teinud, mismoodi need asjad toimisid, mida keegi ütles ja kes kõige selle taga oli."

Ka eelmisel pühapäeval eetris olnud saates "Hommik Anuga" tunnistas saatejuht Anu Välba, et selle ümber, mis juhtus Oti ja toonase telejuhi Toomas Lepa vahel, püsib tänaseni suur saladusloor.

"Carte blanche" lõpetas 1998. aastal ETVs üsna ootamatult, pärast mida sai Ott ka infarkti.

Välba saate külaline Vahur Kersna oli veelgi otsekohesem: "Minu hinnangul Urmas Ott ei surnud, ta tapeti. Tapeti mitte otseselt – need seitse noahoopi, mis tabasid teda 1. aprillil 1999 –, vaid vaimselt, ja seda tehti siit majast," ütles Kersna, vihjates, et Otile sai saatuslikuks sunnitud lahkumine ETVst.

Viide noahoopidele polnud Kersnal kujund ega laest võetud. Sama suur saladusloor katab seda, mis 1999. aasta 1. aprilli öösel Tallinnas Merivälja muuli juures peatunud üksikus Mercedeses ja selle juures juhtus, kui Otti pussitati. Küll õnneks kergelt. Politsei poole ta ei pöördunud ning juhtum jäigi lahendamata.

"Kui Urmast pussitati ja ta nädalapäevad hiljem haiglast lahkus, tuli ta hoobilt minu juurde," meenutab Monika Mägi.

"Ta kirjeldas, millisesse olukorras ta seal oli, ja ma sain vastava pildi."

Ligi kümme aastat pärast vahejuhtumist Meriväljal sattus Ott taas haiglasse. Kust ta seekord enam omal jalal välja ei tulnud. Mägi ütleb, et tema Otti haiglas vaatamas ei käinud. "Küsisin ta käest, kas ta tahab, et ma läheks. Ei tahtnud. Ada (Lundver – toim) olevat käinud ja mõned veel. Aga Ott helistas mulle haiglast, vist paar nädalat enne surma. See oli meie viimane kõne."

Viimastel aastatel endassetõmbunud Suviste sõnul helistas Ott talle kohe, kui ta kümmekond aastat tagasi insuldi tõttu haiglas oli. "Käisin teda mitu korda haiglas vaatamas. Suhtlesime üsna tihedalt hiljemgi, kui ta oli juba Haapsalus rehabilitatsioonikeskuses," meenutab teleprodutsent.

Kui Ott sai 2006. aastal teada, et põeb leukeemiat, oli Mägi üks esimestest, kellele ta helistas. "Küsis, et Monika, kas ma tohin teile öelda sina. Mille peale ma kostsin, et olen seda juba kakskümmend aastat tagasi lubanud," meenutab Mägi, kes kohtus Otiga esimest korda 1980. aastate lõpus, kui vargad tolle korteris puhta töö tegid.

"Urmas tuli oma murega minu juurde ja mulle on meelde jäänud, et meie jutuajamise lõpus küsis ta korraga, kas ta tohiks paluda, et ma ütleks talle sina," räägib Mägi.

Varsti pärast haigusteadet said nad juhuslikult kokku Pärnus ühel kontserdil. "Urmas oli seal paari sõbraga. Nokats oli tal peas, sest juukseid tal ju polnud, ning toetus küünarnukikepile. Aga ta püüdis käia sirgelt, selles oli mõisavalitsejalikku hoiakut. Ja kuidas ta siis oma sõbrad kahte leeri lõi, kui ma tulin: "Mu kallis proua Mägi tuleb!" See oli kuidagi eriline žest. Esimese asjana küsis ta, kas ma ikka mäletan, et ma lubasin endale öelda sina. Küsisin, et miks sa seda niipalju korrutad. Aga see on mulle tähtis, vastas Urmas. Sellest hetkest peale kuni oma surmani ta sinatas mind."

Oktoobris 2007 tuli Ott Raadio 4s publiku ette tema viimaseks jäänud intervjuudesarjaga "Sündsuse piires", mis läks eetrisse kas otsesaatena või salvestatuna igal laupäeva hommikul ning mida koos Jekaterina Vaiseriga toimetas Julia Bali – tänane Raadio 4 vastutav toimetaja. "Ott ei teinud oma haigusest saladust ja oli valmis isegi haiglast saadet tegema," meenutab Julia.

"Ütlesime, et ei-ei, me ei hakka niimoodi inimest piinama. Ott vastu, et pole probleem, teeme, miks mitte. Ott oli väga heas tujus, kuid arstid siiski tema optimismiga kaasa ei läinud ega lubanud tal tulla ka raadiomajja saadet tegema. Ütlesid, et Ott peab olema haiglas."

On räägitud sedagi, et Ott oli oma elu viimastel aastatel kibestunud ja endassetõmbunud. Temast on kirjutatud kui suurest üksildasest. Mägi usub, et see oli pigem Oti kompleks. "Ott tahtis suhelda. Väärikate ja nimekate inimestega. Ta arvas, et ta justkui peab ennast kogu aeg tõestama. Ma ei tea, mis oli selle põhjuseks. Ta tahtis suhelda inimestega, kes olid nimekad ja sisemiselt küllalt rikkad, ning neid ta tahtis kuulata. Nendele ta vahele ei seganud," ütleb Mägi.

Küsimusele, kas Ott valis endale sõpru, vastab vandeadvokaat lakooniliselt: "Ma arvan, et valis."

Upsakas, arrogantne ja südamlik

Mägi ei julge ennast Oti sõbraks lugeda. "Pigem olin ma tema usaldusisik selle sõna tõsises mõttes. Sõber ka, aga mitte see, kes oleks talle koju uksest sisse marssinud. Seda võisid vähesed endale lubada, sest ega ta kutsunudki kedagi endale külla."

Mägi möönab, et põhiliselt piirdusid nende vestlused telefonijutuajamistega.

"Tavaliselt võttis ta minuga ise ühendust. Mõnikord kesköölgi. Ütles siis alati: ma tean, et pole kõige paslikum nii hilja helistada, aga ma mõtlesin, et te annate mulle selle andeks. Mina ei öelnud talle kunagi halvasti, et ta helistab valimatul ajal, samas kui tema ütles seda mulle küll," muigab Mägi.

"Ott tahtis hommikul kaua magada, aga meie töö hakkas kell üheksa. Büroosse saabudes lülitusin ma otsekohe töösse ja mul oli vaja temaga rääkida. Mille peale ta kostis, et tema pole kana, vaid öökulli tüüpi ja pidagu ma seda igaveseks meeles. Eks ma siis vabandasin, et mul läks see meelest, kuigi teadsin seda väga hästi," võtavad Mägi silmad prillide taga kavala ilme.

Ta rõhutab, et oli olemas kaks Otti. "Üks Ott oli see, kes oli parasjagu laval. Kus ta säras ja teadis, et teda imetleti, ning ta nautis seda. Teine Ott oli see, kui tal oli midagi südame peal, kui ta tõmbus urgu, et mitte oma muret afišeerida."

Otti kui inimest iseloomustades arvab Mägi, et hoolimata tema fopaadest, kohatisest jõhkrusest, kohatisest nahaalsusest, oli Otis väga palju sisemist pieteeditunnet ja heatahtlikkust. Ta võis olla väga upsakas, väga arrogantne, aga samas ka väga südamlik. Selle kinnituseks meenutab Mägi, keda peale kohtuprotsesside sidusid Otiga mitmed ühised reisidki: "Olime koos Austrias Innsbruckis, kus ma oma jala välja väänasin. Urmas oli valmis mind kas või sülle võtma."

Mägi toob välja veel ühe Otile iseloomuliku vastuolu: "Sõpradest, kellele ta minu kuuldes oli halvasti öelnud, rääkis ta nende seljataga minu kuuldes väga hästi."

Suviste sõnul oli Otil oma ringkond, kellega ta suhtles, ja selles seltskonnas oli ta väga lahtine. Suviste arvates ei saanud Otti lähemalt tundmata inimesed üleüldse aru, milline ta tegelikult oli: "Ta jättis paljudele teistsuguse mulje. Võib-olla sellepärast, et ta ei andnud intervjuusid. Ma ei tea, kas see oli tema poos või sisemine tahe. Igatahes jättis ta sellega mulje, et on ligipääsmatu ja erak. Samas kui sõprade ringis oli ta hästi soe inimene. Kõige tähelepanelikum inimene, keda mina oma elus olen kohanud. Alati ta küsis, kuidas mul läheb, alati saatis ta mu koertele terviseid."

Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane, samuti Oti endine telekolleeg, nõustub: "Ma arvan, et ta oli väga pehme ja heasüdamlik inimene. Mida tema roll ei lubanud alati välja näidata."

Rebane meenutab muiates oma kahtlusi, et Otil oli kodus kass. "Sest ta oli kohutavalt suur loomasõber. Praegugi istub mul siin kõrval üks kass, kellele me panimegi abikaasaga nimeks Ott. Kõik meie telefonikõned lõppesid sellega, et Urmas tervitas Otti."

Kuna Ott kogus külmkapimagneteid, tõi Suviste talle igalt reisilt külmiku jaoks täiendust. Julia aga räägib, et Ott, naastes reisilt Peruust ja teades Julia samasugusest hobist, tõi talle kingiks väga ilusa Peruu motiividega külmikumagneti.

"Urmas ei unustanud inimesi, kellega ta kunagi oli tihedalt suhelnud, kuid kellega mingitel põhjustel olid teed hiljem lahku läinud. Üks selline inimene oli Voldemar Lindström, kes ETV aegadel oli talle kui vaimne isa. Kui ühel hetkel taheti Lindströmi telest vallandada, käis just Ott tema eest kostmas. Ta ei visanud inimesi, kes olid talle olulised olnud, prügikasti, nagu paljud seda teevad – et kui inimene pole enam vajalik, pole vaja teda ka toetada," rõhutab Suviste.

Rebane märgib, et tagantjärele Otile mõeldes julgeb ta kinnitada: Otil oli olemas staarikood ja -geen. "Mida on antud ikka väga vähestele. Eesti Televisiooni ajaloos rahvusvahelisel tasandil oli ta võib-olla selles mõttes ainus. Olen palju mõelnud, et suurkujude puhul, kelle hulka ma julgeksin nimetada ka Oti, ähmastub elu ja surma vahekord. Et saavutus on võib-olla tähtsam kui elu ise."

Valmistus põhjalikult, mängis teadmatust

Jutuajamistest Oti endiste kolleegide ja tuttavatega koorub selgelt välja, et väide, nagu tulnuks Ott oma saadetesse valge lehena, on müüt. "Ott oli ta väga nõudlik nii enda kui ka toimetajate suhtes," kinnitab Oti viimase raadiojutusaate toimetaja Julia.

"Koos Jekaterina Vaiseriga pidime intervjueeritava kohta koguma võimalikult palju taustamaterjali, mis pidi olema süstematiseeritud ja kindlasti paberil välja trükitud. Otile oli vastuvõetamatu, et me saadaks talle materjalid elektroonilises formaadis. Oli kokkulepe, et paar päeva enne saadet viin ma kogu materjali tema päris­postkasti, mis polnud probleem, sest ta elas siin lähedal. See oli meie väike rituaal," naerab Julia.

"Ott valmistus väga põhjalikult ette. Palju rohkem, kui arvati. Kuigi mängis välja, nagu ei teaks ta mitte midagi," teab ka Mägi.

Rebane lisab: "Need müüdid, mis temast räägiti, et ta pani valge ülikonna selga ja kukkus siis lammutama, olid ikka täielik jama. Urmas oli üks kõige põhjalikumaid saadete ettevalmistajaid. Richard Nixon ütles kunagi, et miski ei nõua suuremat tööd kui improviseeritud esinemine eetris. Täpselt sama kehtis Urmase puhul. Ta oli väga tõsine töömees."

"Ma ei tea ühtegi teist saatejuhti, kes pärast saadet koju läks ning ketras ja ketras oma salvestatud intervjuud edasi-tagasi, et üle vaadata, mis läks nihu ja kus oli kõik väga hästi," tõdeb Suviste.

"Urmas analüüsis oma saateid viimse pulgani. Ma ei usu, et täna keegi seda tööd teha viitsib."

Suviste tunnistab, et tabab end tihti mõtlemast, mida kõike oleks ta tahtnud veel Otile öelda. "Aga nagu elus ikka, jääme tihti hiljaks. Me rääkisime hästi palju tennisest. Nüüd, kui mu tütar mängib tennist, olen ma mõelnud, kuidas me praegu oleks Urmasega tennisest rääkinud. Selles mõttes tunnen ma küll temast puudust."

Urmas Ott ja Enelin Meiusi olid rohkem kui sõbrad

Sõpru valiv ja väga väheseid enda lähedale laskev Urmas Ott jättis endast kas teadlikult või tahtmatult mulje kui erakust, kelle kõrvale ei mahtunud ühtegi naisterahvast. "Päris nii see siiski polnud," teab Monika Mägi.

"Ütleme nii, et Urmas ja Enelin Meiusi olid sõbrad ja palju rohkem kui sõbrad. Ütlen seda vaid selleks, et vabastada Urmas ühest temaga koos hauda läinud legendist. Mäletan ühte väga ilusat hetke, kui Urmas võttis Enelini käed oma käte vahele selge kavatsusega neid suudelda. Urmas vaatas Enelini ilusaid, kuid küllaltki täidlasi käsi, mina aga vaatasin Urmasele otsa ja noogutasin. Mille peale Urmas suudleski," meenutab Mägi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee