Inimesed

Kui Ott Ameerikas vene restorani astus, tõusid kõik püsti ja aplodeerisid 

Sirje Endre, 23. aprill 2015 07:00
UUES MAAILMAS: Siit algas Urmas Oti «Playbacki» teekond Ameerikas. Fotol (vasakult) Ott, Russian House’i direktor Galina Sokolovskaya ja kirjastaja Sirje Endre 14. aprillil 1995 Manhattanil.Foto: Henno Uus, repro
Kirjastaja Sirje Endre, Urmas Oti sõber ja kaasteeline kirjastuses SE&JS aastatel 1994–2008, meenutab kolme eredamat killukest seoses varalahkunud meediasuurkujuga.

Nooruke paparatso tegi parima pildi

Samal teemal

1994. aastal valmistus kirjastus SE&JS Urmas Oti 1134-leheküljelise raamatu "Playback. Valitud intervjuud TV-sarjast "Teletutvus"" väljaandmiseks. Vaja oli esikaanefotot. Pakkusime kümneid, Otti oli ju palju pildistatud. Aga ükski foto Urmasele ei sobinud. Ta teatas kategooriliselt: "Tuleb eraldi seeria, pildistab René Velli." – "Kes too on?" hämmastusin.

"Paparatso," naeris Ott. Paparatso René oli siis umbes 16aastane. Mulle ei mahtunud kuidagi pähe, kuidas saab Otile niivõrd erilise raamatu kaanepildi teha tundmatu nooruk.

"Playbacki" kaanefotot on hiljem, kui Urmas Otist jutt, palju kordi avaldatud. Võimalik, et tookordne fotoseeria esitleb üldse parimaid erapilte, mis on kunagi Urmas Otist tehtud. René Velli on nüüdseks teinud hiilgava karjääri. Näiteks tema piltidele 2009. aasta laulupeost on kinni püütud erilised hetked, mida ma pole näinud mitte ühegi teise fotograafi fotodel. 3. septembril 2014 pildistas René Velli presidendi kantselei ametliku fotograafina Ameerika Ühendriikide presidendi Barack Obama Tallinna visiiti.

Kuidas Urmas Ott oskas tookord leida kõige õigema pilditegija? Kuidas ta leidis oma saadetesse inimesed? Mõne saatesse kutsutu puhul tekkis hiljem kummaline tunne, nagu olnuks Ott selgeltnägijaga. Neid ekstra-kutsutuid esitles reporter Ott tavapärasest teisiti ehk hoolikalt varjatud sümpaatiaga. "Tulistas" küsimustega küll, aga omamoodi armsalt. Näete, siin ta on, teie veel ei tea, tema ise ka ei tea, aga saatus tahab, et siin on tulevane minister, tulevane olümpiavõitja, tulevane maailmakuulus laulja…

Tormiline vastuvõtt New Yorgi lokaalis

Eestikeelse "Playbacki" esitlusel 1. detsembril 1994 käis kirjastaja välja hullumeelse idee: poole aasta pärast esitleme venekeelse "Playbacki" Moskvas, Kiievis ja New Yorgis. Hull mõte oli mõistagi pärit autorilt. Arvasin vaikselt omaette: ei-ei, võimatu. Järgmisel kevadel olin üsna üllatunud, kui ometi nii läks ja järsku leidsin end Urmas Otiga Moskvast, Kiievist ja lõpuks ka keset Manhattanit.

Kohtumine Russian House’i büroos Viiendal avenüül oli südamlik. Keskuse juht, proua Galina Sokolovskaya ütles rahulikult: "Jaa, härra Ott, meie kaudu jõuab teie raamat Põhja-Ameerika ülikoolidesse, Kongressi raamatukogusse, muide ka Euroopasse, näiteks Stockholmi Ülikooli."

Asudes proua Sokolovskayaga bisnise üle arutama, ei saanud ma lahti kinnismõttest: imelik, et teekond Euroopasse läbi Ameerika läheb.

"Pole võimalik, et Ott luulekogu kokku pani!"

Andsime kirjastuses SE&JS aastatel 2004–2006 välja luulekogumikud "Eesti luule. Kuldne klassika I–II" ja "Maailma luule. Kuldne klassika". Kõik ülimahukad köited. Ükskord raamatumüügi ajal sirvis keegi tuntud literaat toda esimest "telliskivi" ja imestas: suurepärane valik, tõesti. Ja küsis: "Kes valis, kas mõni ülikooli õppejõud?"

Vastasin: "Põhivaliku tegi Urmas Ott." – "Selle Oti nimekaim? Ei teagi niisugust kirjandusteadlast." – "Ei ole nimekaim, ikka seesama Urmas Ott."

Küsija rehmas pahaselt käega: "Pole võimalik! Ei, tema küll mitte!" – "Ometi," kinnitasin. – "Mis tema eesti luulest teab! Ründab ja mõnitab televiisoris inimesi." – "Alles ütlesite ju, et väga hea luuletuste valik." – "Paljugi, mis ütlesin..."

Ja ta lahkus torisedes. Järgmisel päeval tuli ta tagasi ja ostis vaikides luulekogumiku.

Urmas Otist räägitakse tavaliselt kui TV-reporterist. Ent tema osalusel valminud raamatuid on kirjastuses SE&JS vähemalt tosin. Mõned, mida koostas, mõned, kus andis idee. Suurem osa neist on raamatud-intervjuud. Tänases kontekstis on huvitav lugeda kas või raamatuid "Erika Salumäe. Surplace" (2002), "Grand Hotel, Stockholm" (2006, intervjuu väliseesti kirjaniku ja ajakirjaniku Karin Saarseniga), "Asmerid. Topeltpeeglis" (2007), aga ka näiteks inside-intervjuud endise justiits- ja siseministri Märt Raskiga raamatus "Põhiseaduse tulek" (2002).

Katkend intervjuust:

Urmas Oti viimane intervjuu, mis ilmus teoses "Mister Fred" (2009, raamat Fred Jüssist), leidis aset 7. septembril 2008. Urmas Oti lahkumiseni jäi siis veel 40 päeva.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee