„Kas kohvritäie raha eest saaks osta blondi kassapidaja?“ (9)

Ene-Mai Kask (teeneka filmi- ja telelavastaja Tõnis Kase abikaasa muide) mäletab, et esimene kohtumine kinomajaga oli ka muus mõttes pahalõhnaline.

"Ei tahetud mind ei sinna ega tänna. Kõik võtmed öeldi kadunud olevat. Ja kui kuskile pääs korraldati, tehti seda väga pika mokaga. Eks neil oligi, mida varjata," mäletab Kask, et päevavalgust ei kartnud üksnes ohjeldamata pidutsemise kasimata jäljed. "Kõik lahti oldud paarkümmend aastat käisid kino ümber mingisugused jamad. Vaatasin ajaloost järele – tegelikult olid jamad hakanud juba ehituse algul."

Sõpruse kinohoone oli ka omaaegse ehituskultuuri musternäide. Kuue tänava rist nii kesklinna südames kui üldse olla saab, seisis kolm aastat kraanade ja segumasinate embuses. Valmimine käis aga nagu toona tavaliselt: järsku, ilmselt seoses Vladimir Iljitš Lenin 85. sünniaastapäevaga 22. aprilli 1955 tuli kino lihtsalt üle anda.

Muidugi jäid pooled tööd tegemata ja mõni auk kaeti riidepalakaga kinni. Muu hulgas jäi välja ehitamata ka purskkaev, mis nüüd hoone ees toretseb. Lühidalt: esimene pidulik seanss toimus mitu kuud hiljem. Sealtmaalt on hoone loksunud ühelt majandajalt teisele ja näinud päevi missuguseid.

Kuidas Eesti aja algul filme muretseti

Kauaaegne direktor Ene Kask meenutab, et nagu paljud asjad, toimis ka veel üleminekuaegadel filmilevi tutvuste kaudu.

Ene Kask: "Üheks võlumetsaks oli Moskva filmifestival. Iga provintsifilmitegelane oli koolitanud endale kodumoskvalase, kel käpp sees igas festivalitoas. Moskvalased olid nimelt festivalilt välja kaubelnud õiguse jätta osa filmirulle kuuks või kaheks enda kätte, et nii festivali rahandusseisu parandada.

Loomulikult sattus enamik rulle otsemaid Baltikumi ja nii paranes esmajoones meie kandi kinode majanduslik olukord. Välismaa kõige uuematest filmidest oskas igaüks lugu pidada, saati siis Baltikum. Moskva keskus teenindas koguni nii viisakalt, et korraldas ise ka tõlke. Meie vaev oli otsida näitlejad, kes tõlketeksti peale loeks.

Hiljem läks lugu veel nii lõbusaks, et ekraani alla sai panna lisaekraaniriba subtiiterteksti jaoks. Kui film oli Eestis ringi või kaks peale teinud, võis selle riba eemaldada ja alles jäi täiesti puhas film."

Ent mis trikke tolleaegsed inimesed ka välja mõtlesid, seaduslikke ja teistsuguseid, hakkas litsentsimajanduse paragrahviköis nende kaela ümber tõmbuma aina pingumale ja senised althõlma-kunsttükid enam läbi ei läinud.

Ene Kask: "Vahest andis meie jaoks giljotiinilöögi Moskva festivali filmide ärakukkumine, vahest hakkas sealgi seadussilm tööle hoopis pingsamate aasadega."

Kohe seejärel tulid rahvusvahelised tavad koos litsentsitasude, autoriõigustega, mis rabas kui raudkangiga. Kui puhastustuli käis Tallinna kinosaalidest läbi Aldo Tammsaar, kes tänu soomlastele oli saanud praktiliselt piiramatud võimalused. Ent temal polnud taas nii palju saaliruumi. Siis võttiski ta Sõpruse käest ühe saali üürile. Paistis, et kõik rahuneb lõpuks maha ja igaüks leiab oma koha.

Ent kogu Eesti kinovärk varises ometi kokku kui kaardimajake. Krooniaja tulekul kadusid ka viimased võimalused üldse uute filmide ostmiseks.

Kuidas hakkas käima kosilasi

Sõpruse ruumidesse tekkis kasutamata katusealust pinda, mille vastu hakkasid huvi tundma igat masti ärimehed.

Ene Kask: "Raske on isegi ette kujutada, milliste ettepanekutega meie juurde tuldi. Kõige rohkem taheti saal täis toppida mänguautomaate. Mõtet tõukas teadmine, et esimene fuajeepool oli juba ühekäelisi kuradeid täis. Meie selle lahendusega nõus ei olnud ja küllap oleks ka linn kõva kannahoobiga varba peale astunud. Juba see klientuur, kes juba fuajee automaate tallas, tundus ülimalt naljakas, et mitte öelda ebameeldiv."

Kinoruumide väljaüürimise tegi keeruliseks see, et uuel rentnikul polnud väga palju võimalusi ümberehitusteks. Neid, kes soovisid ruumid päris tühjaks teha ja hiljem sinna restorane ja tantsulokaale teha, oli küllaga. Kõigi tagasitõugatute suus oli ainult üks küsimus: kas te ei taha siis palju raha?

Ene Kask: "Rumal nagu Sõprus oli ja on selliseks ka jäänud – me ei tahtnud sellist raha!"

Muide, Sõpruse keldrisse oli ehitatud esmaklassilise varustusega varjend.

Vahest oli arhitektidel veel meeles Harju tänaval umbes praeguse liuvälja kohal olnud kino Amor saatus, mis keset seanssi sai pommitabamuse. Sõpruse varjend oli tehtud tolleaegse tsiviilehituskunsti kõige-kõige viimase sõna järgi.

Ehituskunsti viimane sõna meelitas aga mõistagi kohale ka paraja hulga uudistajaid, kes tahtsid poolmuidu saada südalinna kõige oivalisemas paigas näiteks saunakompleksi omanikuks – polnudki ju kõige hullem mõte?

Lõpuks, peaaegu märkamatult, imbus kosilasena Sõprusesse väikefirma, kes tõi Eestisse ei vähem ega rohkem kui kulda ja hõbedat.

Firma oli nõus maksma üüriks summa, mis Sõprusel vähegi pähe tuli. Kullavedajad läksid koguni nii lahkeks, et aitasid esimese märguande peale teha fuajee remondi.

Kino elu läks üsna lõbusaks. Äsja remonditud fuajees hakkasid toimuma kullaoksjonid. Haamri alla läks ka nahk ja nahkehistööd.

Loomulikult polnud see veel kõik. Ene Kask meenutab siiani heldinult Enelin Meiusi letti sissepääsu kõrval.

Mida päev edasi, seda hinnatumaks muutusid kinotreppide küljed ja fuajeeseinad Eesti parimate kunstnike näitusepindadena. See oli koht, kus kunstnikud ise oma rahamänge mängisid.

Kuidas Vennaskond lae tilkuma pani

Kindlasti tuleb Sõpruse kino annaalidesse üles tähendada ammune pidu, mille korraldas ansambel Vennaskond. See oli nii raju, et jäi viimaseks sedasorti pralleks.

Ene Kask: "Juba järgmisel hommikul tööle minnes oli süda raske ja aimas midagi."

Direktor oli teinud küll kõik ettevalmistused, plaaninud remonttööde kiirabibrigaadid kohtadesse, kus võis olla kõige raskem, ent nähtu ületas kõik ootused mitusada korda.

Kuulu järgi oli ööseks pugenud Sõprusesse vist kogu Tallinn. Veel hommikul tilkusid laed, seinad – kõik, mis vee külge võttis. Rahvast oli olnud tõesti nii palju, et nende hingeõhust tekkisid kondensveemäed. Hommikune esimene seanss jäi muidugi ära – rahvast ei saanud täiesti veekalkvel saali lasta.

Kõik tolleaegsed poolhullumeelsed riski piiril ettevõtmised olid tehtud vaid selleks, et majale teenida raha.

Ene Kask: "Palkade ja jooksvate kuludega tulime nii ehk naa piletituludest välja. Aga remonti teha või investeerida enam ei jõudnud."

Majandati nii, et hapral üleminekuajal, kui näiteks toidupoest enam suurt mitte midagi saada polnud, valitses kinos küllus.

Ene Kask: "All fuajees asuv kino puhvet kuulus Gloria restoranile, mis oli isegi Eesti pealinna kohta väike imedemaa." Gloria allus otse Ministrite Nõukogule. Kas Sõpruse einelaud päris Toompea oma välja andis, mine tea, aga teel sinnapoole oli ta kindlasti. Nii sai ka Sõpruse rahvas alati söönuks.

Ene Kask: "Kui kino läks päris isemajandamisele, hülgasime oma heakäe Gloria päriselt ja et kullaaugud olid juba teada, võtsin varustamise enda kanda. Siis alles hakkas liikuma pärisraha."

Kuidas päris-salakaubavedu aeti

Kõrge mäng nõuab ka kõrgeid jooke. Sõprus mängis kõrget mängu, järelikult oli selle kõrval vaja ka head jooki. Konjakit kulus tsisternide viisi. Seda aga Eestis parajasti polnud.

Teisel pool piiri oli teda hulgi. Aga piir oli juba vahel ja maksid ka seadused, et liiter inimese kohta ja nii edasi. Liiter inimese kohta oli kui tolmukübe – arvestades koguseid, mida tegelikult vaja läks.

Nii hakkasidki Tallinna ning Peterburi ja Moskva vahet sõitma kullerid filmikastidega. Tavaliselt võeti enda haldusse kogu kupee, kastid ladustati istumise-magamise alla ja kuna piiriületus toimus sügaval öösel, ei viitsinud ka tolliametnikud pagasit põhjalikult uurima hakata. Veenduti vaid, et tegu on korralikult suletud-plommitud kastidega.

Oleks need heausksed vormis poisid vaid teadnud, et kastid olid triiki täis Armeenia brändit, mis saadi Venemaa kino-kolleegidelt, kel otsesidemed Armeeniaga.

Selline näide rahvusvahelisest kaubandusest ja integreerumisest.

Kuidas blondi kassa-pidajat üritati ära osta

Ene Kask pole lugenud, kui palju talle defitsiitsete kinopiletite eest altkäemakse on pakutud. Aga neid oli küll ja veel, kes direktori ukse taha välja murdsid ja siis, käsi puusas, jalgu trampima hakkasid. Mõnele direktor pileti ka andis, mõnele erilisele roppsuuröökurile aga mitte.

Kase mäletamist mööda oli tavaliselt iseäranis kuraasi täis eriti tähtsate meeste veel tähtsamad naised. Direktor oli sel teemal 1980ndate teise poole Tallinna linnapea Harri Lumi vaibal üsna sage külaline. Linnapea meelepahale oli tal stampvastus valmis: "Ei mina, veel vähem kassapidaja, tunne neid rõõmurõngaid nägupidi. Teen ettepaneku panna kõigi eriti tähtsate naiste passipildid kassasse klaasi alla ritta. Küll siis näpuga järge ajades saab selgeks, kas see inimene väärib piletit või mitte."

Ühte lugu, kus Kase juurde lausa kotitäie rahaga ostma trügiti, mäletab naine unepealt.

Ene Kask: "Ma ei tea, kas tegu oli armeenlaste või grusiinidega – mägedepoegadega kindlasti. Mul oli üks tõeline iludus kassapidaja. Õige blond, tollal veel nooruke, Siiri nimeks. Oli südapäev ja olin vist saalis. Järsku tuleb üks kohanäitaja ja hõiskab õhinal, et siin on kaks soliidset musta meest, kes ei räägi ainsatki teadaolevat keelt, aga direktorit nad nõuavad." Härradega kohtudes edenes umbes kell üks päeval selline vestlus.

"Meil on Siirit vaja. Kuni õhtuni! Ta ei peaks täna enam tööd tegema, me maksame kinole kõik seansikulud kinni!" – "Eestis ei ole inimeste ostmine ja müümine võimalik!" – "Kuidas ei ole? Raha eest peaks ju kõik võimalik olema!" Uljad kavalerid lõid diplomaadikohvri lahti: see oli servast servani rublastepakke täis.Miljon võis seal vabalt olla.

Direktor keeldus mõistagi ja kassapidaja müüki ei läinud. Aga järgmisel päeval ta tööle ka ei tulnud. Lõuna ajal helises telefon. Siiri sealpool. Tihub, mõnel hetkel päris valjusti: "Ma ei tea, mis nüüd saab. Ma ei tea, kus ma olen. Tööle ma igal juhul ei jõua."

Kassiir ilmus väljas alles kahe päeva pärast. Enam küll ei nutnud, aga tõest juttu ta suust ka ei tulnud. Uskuda võis ainult seda, et ta oligi segastel asjaoludel Tartusse sõitnud ja seal juhtunust ei teadnud ta enam midagi.

Juhtum kui kinolinalt maha joonistatud.