"Troonide mäng" – vabadus, valitsemine ja õiglus (2)

Avasõnadeks on sama, mida ma iga nädal olen juba harjunud kordama: kui episood on nägemata, siis edasilugemine toimub omal riskil!

Kuigi episoodil oli sama, seriaaliga "Halvale teele" ("Breaking Bad") seotud lavastaja, siis sellenädalases episoodis ei olnud selgeid äratundmishetki või jäid need lihtsalt kahe silma vahele. Visuaalselt oli episood ikka sama rabav kui tavaliselt. Enamjaolt saab selle kiituse ajada võimsate võttepaikade kaela, kuid sama muljetavaldav oli ka draakonit kujutav CGI (computer generated image). Toredad olid muidugi ka efektid, mis eelmine nädal suhteliselt vähe said tähelepanu – realistliku verevalamise näited. Kuna eelmise nädala episoodis võis neis puudust tunda, siis seekord mõjusid nad väga värskendavalt.

Edasi räägin ma ka mõnest tegelasest. Selle episoodiga hakkas mind mõneti häirima eelmisel nädalal kiidetud tegelane. Räägin ma siinkohal Tyrion Lannisterist. Pigem ei ole asi tegelases, vaid tema kujutamisviisis. Juba teist nädalat järjest on tema tegelasele pühendatud stseenid olnud täis humoorikat dialoogi eunuhh Varysega. Huumor on küll tore, aga kui kaks nädalat järjest on sarja üks parimaid ning mitmekülgsemaid tegelasi saanud eetriaega naljategemiseks, siis see võib hakata häirima. Loodame, et järgmine nädal läheb olukord tõsisemaks.

Tore oli seekord näha ka Arya Starki. Kuigi tema tegelane ei ole olnud väga mitmekülge, on siiski huvitav olnud vaadata tema arengut. Ta alustas väikese vihase tüdrukuna ning nüüd on temast kujunenud veelgi vihasem väike tüdruk. Staatilisest karakterist ei saa siinkohal kindlasti rääkida, sest ühe emotsiooni sisene dünaamika on siiski ka dünaamika. Samuti on nimetatud tegelane näidanud võimet tunda empaatiat ka endiste vihaobjektide vastu. Lisaks oleks paljudel tänapäeva lastel temalt nii mõndagi õppida – veetke rohkem aega seigeldes ning mängides! Kuigi noh, tema "mängud" koosnevad mööda maailma pidetult ringi ekslemisest ning kättemaksu haudumisest.

Nagu ka eelmine nädal mainisin, siis üks mu lemmikuid tegelasi "Troonide mängust" on Jamie Lannister. Tema areng on olnud palju jõulisemalt dünaamilisem kui Aryal. Seriaali alguses oli tegemist vägagi ebameeldiva tegelasega, kes aeg-ajalt suutis peaaegu võrdselt närvi ajada Joffrey Baratheoniga. Praeguseks on temast arenenud suhteliselt mõistlik karakter. Jah, isegi eelmisest hooajast pärit ühe teatud vastuolulise stseeni puhul võib silma kinni pigistada! Tema karakteri mitmekülgsust näitlikustab minu meelest ambivalentsus. Kuigi tegemist on tegelasega, kelle empaatiavõime kõigi suhtes on suuresti tõusnud, siis endiselt on ta truu oma mõrvarlikule Lannisteride klannile. Eks ole veri ju paksem kui vesi!

Kuid nüüd valitsemisest, vabadusest ning õiglusest. Esiteks räägiks vabadusest seoses kolonialismiga. Polegi väga palju selle peale varem mõelnud, aga "Troonide mängus" on palju kolonialismi analoogiaid. Eriti selle isanda ning orja teematikaga. Täna oli mul meeldiv äratundmishetk kui kaudselt esitleti ühte koloniaaldiskursuse käibetõde: isand vajab orja selleks, et tunda end isandana; ori ei tunne ennast isandata samuti orjana. Kolonialismi teemaga seostub ka Tyrioni kirjeldatud olukord – valitsev ori. Selliseid nähtusi võis omal ajal ka Eestimaal kohata. Meil nimetati neid näiteks kubjasteks ning postkoloniaalsete uuringute terminoloogias subalterniks.

Kuid lähme nüüd edasi valitsemise ja õigluse juurde. Selles episoodis üritati visandada kuvandit sellest, milline peaks olema õige, aga ka õiglane valitseja. Esiteks peab õiglane valitseja olema tsiviliseeritud. See tähendab, et ta ei tohi lasta afektidel enda üle võimust võtta. Kuigi lähedase kaotus võib kutsuda esile mitmeid jõulisi emotsioone, mis saaks rahuldatud vägivalla ning kättemaksuga, siis õiglane valitseja ei lase ennast nende poolt orjastada, vaid teeb seda, mis on olukorraga proportsioonis.

Teiseks peab valitseja näitama välja otsustuskindlust. Isegi kui rahva tahe on, et mõrvar pääseks armuandmisega, siis õiglane valitseja ei saa seda lubada, kui korda on saadetud andestamatu kuritöö. Kolmandaks, õige valitseja ei kasuta teisi oma suuvoodrina, vaid truuduse pälvimiseks peab ise ulatama käe.

Lõpetuseks tuleb neljas valitsejapunkt läbi huumoriprisma ning loodan, et sarja fännid saavad aru: tundub, et juhiks olemise puhul ei ole tähtsaks see, kas midagi üldse ka teatakse...