Laulupeohümni "Ta lendab mesipuu poole" autor Peep Sarapik oli andekas helilooja, mitte Gustav Ernesaksa varjunimi (9)

"Kindlasti vääriks kooriinimeste hulgas Pepena tuntud dirigent Peep Sarapik ja tema looming suuremat austust," leiab ErkiBerends, kelle sõnul teatakse Pepest andestamatult vähe. "Kui küsida inimestelt, kas nad kujutavad ette, milline Peep Sarapik välja nägi, siis kukuksid nad pilti nähes pikali: miks ta küll selline tõmmu, tumeda pea ja musta habemega on? Ta ei näe nii väga eestimaine välja," muheleb Berends.

Tema ema ja Pepe ema olid ammustel aegadel sõbrannad. Tihedam kokkupuude 1994. aastal vaid 45aastasena meie seast lahkunud koorijuhiga jääb aga 70ndatesse: "Keskkoolis tegime õhinapõhiselt bändi. Mitmest koolibändist komplekteeriti Pioneeride Palee juurde koondbänd, mingil konkursil saime veel teise koha. Pepe oli meie bändi muusikaline juhendaja. Muusikalise haridusega, igati vinks-vonks, natuke utsitas meid, kuid õpilase ja õpetaja distantsi polnud."

Berends lisab, et nad polnud küll otseselt kamraadid, kuid ta oli Pepe tegemistega kursis tänu oma heale sõbrale Vello Rannale, kes 2007. aastast samuti taevaseid koore juhatab, aga oli eluajal Pepe kõrval ERKI kammerkoori teine dirigent.

Dirigeeris kogu kehaga

Seda, et pärast Sarapiku surma laiali läinud, kuid nüüdseks taaskogunenud koor kogub Hooandja kaudu toetust armastatud koorimeistri loomingu salvestamiseks, peab Berends väärt ettevõtmiseks: "Üldjuhul teatakse ainult Sarapiku "Mesipuud", aga ta on loonud palju rohkem muusikat. Ma olen ka ise endiselt koorilaulja (Tallinna Rotary segakooris – toim) ja meie koori repertuaaris on näiteks tema "Koduküla, kodumaa" ja veel teinegi laul, "Dünaamiline!"."

Milline oli Peep Sarapik inimesena? "Esimene asi, mis Pepet meenutades pähe tuleb, on tema kirglikkus ja loomingulisus. Ta tegi absoluutselt kõike kirglikult – lõi oma teoseid, juhatas oma koore, armastas oma isamaad ja austas oma jumalat. Pepe ei osanud üheski küsimuses jääda tasakaalukaks või lausa tagaplaanile, ta võttis kõike ja kõiki suure kirega," meenutab ERKI kammerkoori liige ja kõneisik Marika Roomere.

Paadunud romantik

"Temast kiirgas loomingulisust! Ta isegi dirigeeris mitte ainult kätega, vaid kogu kehaga. Samuti oli ta tugev pianist ja organist. Üsna tavaline pilt proovis oli selline, et Pepe hüppas, vehkis ja laulis kaasa ja siis jooksis klaveri juurde, põrutas sellel kaheksahäälse akordi ja teatas, et nii peab see kõlama," jutustab Roomere ja lisab, et ERKI kammerkooril oli tänuväärne roll olla Pepele justkui laboratooriumiks. "Ta tõi mõne uue koorilaulu proovi ja alles sellega töötamise käigus kujunes laulust see, mis tänaseks trükituna või lihtsalt paljundatuna paberi peal."

Koorijuhi kaasaegsed meenutavad, et Pepe armastas eriti sopraneid. Just soprani partiid on tal tihti ülikõrged ja keerulised. "Me siiamaani kooris naljatame sel teemal, keda ta üht või teist laulu luues silmas pidas, kui ta just selle kõrge noodi või raske akordi kirja pani," räägib Roomere, kelle sõnul oli Pepe paadunud romantik. Tal pidi ikka olema keegi muusa või silmarõõm, kelle kaudu ta uut inspiratsiooni ammutas.

Tähelepanuväärne, et ERKI kammerkooril on alati olnud väga tugev sopranirühm, Ellerheina taustaga tüdrukud. Oma meeskoorilauludelegi kirjutas Sarapik tihti juurde soolopartii just sopranile.

Sopran Marianna Olderi mälestustes on varalahkunud dirigent inimene, kes vaimustus looduse võimsusest ja ilust. "Mäletan, kuidas ta imetles ühe laagri ajal öösel täiskuud ja metsamüha. Siis ta rääkis tohutu vaimustusega ja ilmselt see teda ka inspireeris. Või see, kuidas ja millise vaimustusega rääkis ta oreli võimalustest ja sellest, mis tunne on seda mängida. Kui Pepe miskit ette võttis, siis ta tegigi seda vaimustusega."

Armastas isamaad ja austas jumalat

Sama kinnitab ERKI kammerkoori üks praegustest dirigentidest Liivi Urbel, kes oli 1980. aastatel Pepe kõrval abidirigent: "Minule seostub Pepe sõnaga "kirglik" – ta tegi kõike kirega, mitte lihtsalt tegemise pärast. Ta lõi muusikat, juhatas koori ja elas kirega." Kammerkoori teine dirigent on Veljo Reier, keda ühendab Pepega lisaks sõprusele ka ühine sünnikuupäev – 19. september.

Organist ja dirigent oli kooriinimeste sõnul südamlik ja pehme loomuga. Ta elas väga läbi kõike seda, mis puudutas talle lähedasi inimesi. "Pepel oli hea huumorimeel ja ta meenub ikka naeru pugistavana. Silmad olid tal heatahtlikud ja elavad. Nalja meeldis talle samuti teha ja ta võis laagrites kaasa teha igasugu tempe. See laps oli temas alles," kinnitab Older samas.

Mida aasta edasi, seda sügavamaks ja vaimulikumaks Sarapiku looming muutus. "Ta poetas mulle 1994. aasta kevadel Prantsusmaa reisil, et tal on valmimas ja käsil midagi suurt. Mis täpselt, jättis ta enda teada. Sama aasta sügisel jäi ta raskesti haigeks ja jõulude eel suri. Kuna tema perekond oli selleks ajaks juba aastaid Rootsis, oli meie ehk tema kooriinimeste hooleks kõik lahkumisega seonduv, sealhulgas tema korteri koristamine ja asjade sortimine," meenutab Marika Roomere.

Klaveri peal oli helilooja viimane käsikiri ja tema ainsaks suurvormiks jäänud teos "Kellamissa" ehk ametlikult "Missa brevis" kammerkoorile ja kelladele. Tähenduslik märk oli seegi, et käsikiri oli puhtalt ümber kirjutatud ja lõpetatud. "Selle me õppisime loomulikult selgeks ja kandsime ette Tarmo Leinatamme käe all 1995. aasta kevadel Peep Sarapiku mälestuskontserdil Kaarli kirikus," räägib Roomere. "Kellamissa" on salvestatud koori eelmisele, 2010. aastal ilmunud plaadile.

1981. aastal Eesti riikliku kunstiinstituudi tudengite asutatud ja 1995. aastal laiali läinud ERKI kammerkoor tuli 2009. aastal taas kokku, et maestro loomingut jäädvustada ja tutvustada. Album "Ta lendab mesipuu poole" kandideeris Eesti Kooriühingu aasta parima kooriplaadi auhinnale. Pepel jagub aga veelgi salvestamisväärset loomingut, mille plaadistamise on ERKI kammerkoor ette võtnud sel kevadel. Plaadi väljaandmiseks palub koor toetust ühisrahastusplatvormis Hooandja.

Sarapiku laul 16 aastat laulupidudel

"Ta lendab lillest lillesse, ja lendab mesipuu poole" – need Juhan Liivi kirjutatud sõnad on Peep Sarapiku üleva viisiga kõlanud 1999. aastast alates kõigil üldlaulupidudel ja enamikul noorte laulupidudest. Liivi sõnadele on Peep Sarapik kirjutanud veel mitu koorilaulu, näiteks "Rukkivihud rehe all" ja "Ma lillesideme võtaks". Viimane on loodud kahele Liivi tekstile ja tänu kolleegi Olev Oja näpunäidetele kirjutas Sarapik laulu ümber ja praegu tunneme seda kui "Ta lendab mesipuu poole". Samuti on Sarapikul vaimulikku loomingut nii sega- kui ka meeskoorile, nii eesti kui ka ladina keeles. Ühtlasi on ta on kirjutanud "Õnnesoovilaulu", mida koorilauljad tähtpäevalistele sageli "Happy Birthday" asemel laulavad.