Marianne Mikko | Palgalõhe muutub pensionilõheks (20)

111 päeva rohkem tööd 

Võrdse palga päeva kaudu saame teada, kui palju naistel tuleb rohkem tööd teha, et teenida sama palju, kui mehed ühe aasta jooksul. Seega rügab Eesti naine 111 päeva rohkem, et välja teenida Eesti mehe aastapalk.

Euroopa Liidus tähendab sooline palgalõhe naiste ja meeste tunnipalkade erinevust majanduses tervikuna. Praegu on sooline palgalõhe Euroopa Liidus 16%. Tuleb nentida, et see number ei kätke erinevusi naiste ja meeste hariduses, töökogemuses, tööaja kestuses ega töökohtades. Euroopa Komisjoni analüüsis on nende tegurite arvesse võtmisel võimalik seletada umbes poolt palgalõhe suurusest. Üks selgitamata põhjusi võib olla naiste diskrimineerimine tööturul.

Mõni võib ju elutargalt ütelda, mis siin ikka halada. Eks 102 aastat tagasi eksisteeris seesama probleem, kui Eesti üks esimesi naisõiguslasi Marie Reisik kirjutas, et "naised võiksid üles astuda igasuguse tööjõu koorimise, selle eest maksetava tasu väiksuse, igasuguse majanduslise surve vastu". Nii et mitte midagi uut siin päikese all! Iseasi, kas me saja aasta möödudes lepimegi ebaõigluse kui paratamatusega? Täna kell viis toimuv palgalõhe vastu suunatud pikett Tammsaare pargis annab vastuse. Kõik on oodatud.

Selle aastatuhande alguses oli sooline palgalõhe Eestis 22% ja valitses lootus, et see väheneb. Nüüd on see paraku  30%. Selle aasta värskeimad numbrid kriipsutavad alla kurba tõika: kõik on nii, nagu ikka ehk naiste ja meeste palgaerinevus Eestis on endiselt Euroopa Liidu sügavaim, ületades selle keskmise peaaegu kaks korda!

Kui räägime töötasust, siis räägime selle mõtte lõpuni. Kehvem  töötasu tähendab otsemaid ka nigelamaid hüvitisi. Teisisõnu: kolmandiku võrra madalam palk toob endaga kaasa väiksemad hüvitised. Nii näiteks oli kaks aastat tagasi ühe päeva keskmine hooldushüvitis last põetaval Eesti mehel 20, naisel aga 11 eurot!

Statistikaameti andmetel oli 2012. aasta töötuskindlustushüvitis naistel 245, meestel 330 eurot kuus. Vahe on peaaegu 100 eurot! Kui võrrelda meestele ja naistele määratud riiklikku vanaduspensioni, siis see oluliselt ei erine, küll aga on suur vahe sees II pensionisamba väljamaksetes. Meeste keskmine II samba väljamakse on 30% suurem kui naistel. Kas me tõesti tahame, et meie tuleviku pensionär on vana vaene naine?

Kriipsutagem alla tõika, et meie naise haridustase on kõrgem mehe omast. Sellega ei paista me silma ainuüksi Euroopas, vaid kogu maailmas.

Kui vaadata soolist palgalõhet avarama pilguga, on Eesti ühiskonda sisse kodeeritud ebavõrdsus naiste ja meeste arenguvõimalustes. Naiste potentsiaal on majanduses selgelt alakasutatud. Otse öeldes nende võimekust ja potentsiaali alaarendatakse. Seega pole see pelgalt naiste mure, vaid on ilmselgelt ühiskonnagi probleem, mis puudutab mehi võrdselt naistega. Meid kõiki.

Kui Rooma lepinguga kehtestati põhimõte "võrdse töö eest võrdne palk" 1957. aastal, siis oli Euroopa kogu maailmale soolise võrdõiguslikkuse osas suureks eeskujuks. Paraku peab tunnistama, et palgaerinevused on jonnakalt juurdunud ega kipu niisama lihtsalt vähenema. 

Statistikaga lõhe vastu 

Euroopa Komisjoni soolise võrdõiguslikkuse viie aasta strateegia ei välista õiguslikke meetmeid palkade läbipaistvuse, tugevamate sanktsioonide ning meeste ja naiste palgaerinevuse regulaarse aruandluse osas.

Seda viimast ongi valitsus asunud tegema. Sotsiaaldemokraadist sotsiaalkaitseministri Helmen Küti eestvõttel töötati välja määrus soopõhiste andmete kogumisest töökohtadel. Väga õige ja asjakohane määrus. Loodan kogu hingest, et uus sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna jätkab samas vaimus ja töökohtadelt hakkab laekuma statistikat, mis on heaks aluseks soolise palgalõhe vähendamisel.

Suure sammu oleme edasi astunud sellegagi, et aprillis ametisse astunud uus valitsuskoalitsioon on sisse kirjutanud tööjõu valdkonnas põhimõtte: "Anda palgalõhe vähendamiseks tööinspektsioonile volitused järelevalve tegemiseks naistele ja meestele sama või võrdväärse töö eest tööandja makstavate palkade ja hüvitiste üle".

Nüüd on jäänud vaid see viimane väike samm: head põhimõtted peavad saama ellu rakendatud. Seda peavad tegema valitsus, tööandjad ja ametiühingud käsikäes. Aga tegelikult kogu ühiskond. Me ju ei soovi, et sooline palgalõhe kasvaks üle sooliseks pensionilõheks.