Mihkel Ratt: "Bon Jovi muusika aitas mul pärast isa surma leinast üle saada."

Eriliselt mõjusid talle read "Take my hand, we’ll make it, I swear." ("Võta mu käsi, me saame hakkama, ma vannun.") Kuigi lugu ei räägi lähedase kaotamisest, luges Ratt sealt välja just endale olulise sõnumi.

"Mu isa lahkus sellest elust, kui olin umbes 12aastane ning ema pidi minu ja õe üksi üles kasvatama," räägib ta.

"See lugu tekitab sellise tunde, et ma saan kõigega hakkama, ükskõik, mis juhtub." Sellist emotsiooni on tema sõnul ikka ja jälle vaja.

Ratt räägib, et hakkas lugude sõnu kuulama ja tähele panema varases teismeeas ning enim meeldinud lood lindistas ta ajal, kui polnud MP3-mängijaid ja iTunesi, kassetimängijaga hiljem kuulamiseks. "Kui lugu "Livin’ on a Prayer" esimest korda kuulsin, et jõudnud seda kassetile salvestada. Õnneks õhtupoole mängiti seda veel ja kuna raadiodiktor rääkis, et see lugu kõlab varsti, oskasin valmis olla," ütleb Ratt.

Kasseti, kuhu lugu lindistatud sai, mängis ta sõna otseses mõttes ribadeks.

Tollest 15 aasta tagusest hetkest saigi alguse Rati kiindumus Bon Jovi muusikasse. Nüüd on ta kokku pannud Bon Jovi austusbändi nimega Mihkel Ratt Goes Bon Jovi, et seda emotsionaalset muusikat laval jagada.

Aitab armuvaluski

Peale eelmainitud loo samastab Ratt end ka teiste Bon Jovi meloodiliste armastusballaadidega. "Kui neid lugusid kuulata või laval esitada, teevad need armastuse millekski väga eriliseks ja suureks," ütleb ta.

Argielu rutiinsus paneb tema sõnul kirge ja ülevaid tundeid unustama, romantiline muusika aitab tule enda sees taas üles äratada.

Bon Jovi loomingus on Rati sõnul kaks läbivat tegelast – Tommy ja Gina – kelle kaudu muusikud annavad edasi muresid, mis on olemas kõikide igapäevaelus. "Siis vahel tekib selline tunne, et oled täpselt see Tommy ja kuskil on see Gina," sõnab Ratt.

"Kui suhtes on midagi viltu ja on vaja omavahel asjad selgeks rääkida, siis alati on parem vaikuses rääkimise asemel panna vaikselt mängima mingi lugu, mis seda emotsiooni võimendab," arvab Ratt.

Niimoodi loob ta oma elule justkui filmis taustamuusika. "Kui võtta filmidest muusika ära, siis mitte ükski tekst ei mõju!"

Ratt on korra 2011. aastal Helsingi olümpiastaadionil Bon Jovi loomingut ka live-esituses näinud. "Vihma sadas ja ma mäletan, et kui Bon lavale tuli, oli aru saada, et see talle väga ei meeldi, aga ta ei näidanud seda välja," meenutab Ratt.

"See on eriline tunne, kui ootad lavale inimesi, kelle muusikat kuulates oled üles kasvanud ja ühtäkki on nad su silmade ees."

Hoolimata meeldejäävast kogemusest ei tahaks Ratt Bon Jovid uuesti esinemas näha. "Olen sellest mõttest loobunud, sest bändi kauaaegne kitarrist ja laulukirjutaja Richie Sambora ei esine enam nendega ja minu jaoks tähendas ta poolt Bon Jovid," tunnistab Ratt.

Samuti on ta mänginud mõttega kunagi Bon Joviga kohtuda, kuid on nüüd sellestki ideest loobunud. "Ma arvan, et kui mul oleks võimalus temaga tutvuda, ei tahaks ma seda teha, sest suure tõenäosusega pettuksin. Mulle ju meeldibki see kuvand, mis temast on kujunenud," ütleb Ratt, kes pelgab, et lapsepõlveiidol võiks osutuda teistsuguseks, kui ta on alati ette kujutanud.

Ootas õiget aega

Austusbändi loomise mõttele tuli Ratt juba aastaid tagasi, kuid senini on ta tundnud, et aeg ei ole veel küps: "Bon Jovi laulmiseks on vaja elukogemust. Kui oma esimest singlit kuulan, siis tunnen, et olen niivõrd palju arenenud just tänu neile emotsioonidele, mida laval esitanud olen. Elukogemus hakkab välja paistma."

Kõik bändis kaasa löövad mehed on Bon Jovi austajad. "Kui palju kordi olen kitarrist Urmo Narbekoviga Bon Jovi loomingu üle arutanud, isegi vaielnud!" meenutab Ratt.

Viimase tõuke bändi loomiseks andis aga kitarrist Alan Urva. "Istusime eelmisel kevadel kohvikus ja Alan ütles, et nii, Mihkel, nüüd paneme bändi kokku ja hakkame tööle!"