Mart Kivastik: "Romaani kirjutades jääd iga päevaga järjest vaesemaks."

Kohtume Mart Kivastikuga intervjuuks Tartu kultuuriklubi Promenaadiviis suitsuruumis hoolimata sellest, et kumbki ei suitseta. Reede õhtul on kultuuriklubis, kus mõnikümmend kultuuritegelast ja -huvilist armastavad veini- või õlleklaasi taga maailma asju arutada, kõige rahvarohkem. Suitsuruum on õhtu algul vaikseim paik.

Äsja ilmus sul novellikogu "Autoportree naise ja hobusega", mis tunne on?

Päris hea tunne on. Kuigi kõik vaatavad, et kirjutamine on logelemine, on see suur töö. Uus raamat ilmub iga kolme aasta tagant. Minule on see suur asi. Kellele poleks?

Miks just novellid, miks mitte romaan?

Mulle meeldib novelle kirjutada. Hakkasin neid kirjutama, sest tahtsin minna filmi õppima. Tollel ajal olime aga nii vaesed, et filmitegemine ei tulnud kõne allagi.

Ma tahaksin tegelikult kangesti romaane kirjutada, kuid selleks on vaja paar aastat aega. Vähemalt esimese variandi kirjutamise jaoks on vaja pool aastat täielikku vabadust, hiljem teksti üle vaadata ja kohendada annab ka teiste asjade kõrvalt. Aeg ja raha on ju üks ja sama asi. Kulka stipp on kena küll, kuid 500 euroga kuus ära ei ela. See tähendab, et kuskilt tuleb veel teenida. Romaani kirjutamisega jääd iga päevaga aga järjest vaesemaks ja nii pikka aega. Sellepärast kirjanikud nii nirud välja näevadki.

Oled ühtlasi režissöör ja stsenarist. Kumb sulle rohkem meeldib, filmi tegemine või kirjutamine?

Mõlemat on hea teha. Film võtab küll rohkem võhmale. Ma olen pärast kirjutamist ka alati väsinud, filmi tehes aga poolsurnud.

Muidugi oleneb väsimus ka sellest, mis välja tuleb. Kui lõpuks on jama koos, on kurb olla. Kui kukub kenasti välja, pole ka väsimust. Filmi lõpptulemus selgub ju alles siis, kui hakkad monteerima. See on kui kohtuotsus.

Sinu lugudest jääb kõlama kurb ja nukker koomilisus, lugude peategelase on hädavarese masti norgus mehed. Mis värk nendega on?

Kõik on nii, nagu on. Ma kirjutan nendest, kes on ümberringi. Ja mehed ongi sellised. Mehed on võrreldes naistega pehmed, naised on palju mehisemad. Näiteks ei hakka naised nii kergelt töinama. Ma tean mitut meest, kes näevad välja nagu härjad, aga seest on nagu haavalehed. Ja vastupidi. Naised on tugevam pool, nad ei karda valu, mehed on õrnemad. Ei teagi, kas see on hea või halb.

Paljudes lugudes on sees ka kõrtsi- ja joomiseteema. Kuidas sul sellega on?

Jah, muidugi, ma joon ikka, keskmiselt, ma loodan. Aga tänu sellele ma näengi erinevaid olukordi ja inimesi. Kui ma kodus istuksin ja vaid piima jooksin, ei teaks ma elust midagi.

Sa oled kirjanik olnud juba 28 aastat. Mida tähendab üldse olla elukutseline kirjanik?

See on üks igavene nööri peal kõndimine. Aga noh, pole vahet, kes mul käskis kirjanikuks hakata. Nii nagu kõik ülejäänud inimesed peavad mõtlema, kuidas hakkama saada, peab seda ka kirjanik. Eestis ongi vast vaid paar kirjanikku, kes ei pea raha pärast muretsema, Hargla ja Kivirähk, ülejäänud sellised olid Vene ajal. Siis olid kirjanikud pühad mehed. Praegu on tavalised. Kirjanikuhärrade aeg on ammu ümber.

Oma esimest lugu mäletan ma aga täpselt. See ilmus 1987. aastal juulikuus Vikerkaares, olin samal ajal koos Ehasalu Tõnuga pioneerilaagris praktikal. Loo pealkiri oli "Võõras".

Sa teed tellimustöid ka – kas need ei tekita tunnet, et oled liialt müüdav?

Tellimustööd on väga meeldivad, kui sul on tellijaga asjadest üks arusaam. Enamasti on. Ja mulle antakse neid tehes küll üsna vabad käed. Lisaks on need head, sest tähtaeg paneb kõik paika ja pole võimalust tööst kõrvale hiilida. Vähe sellest, tavaliselt antakse teema ka ette ja on kohe, millest alustada ilma liigse peamurdmiseta.

Müümisest ei pääse. Nagu Ultima Thule laulus: tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka. Tolstoil oli ka 3000 orja, kuid ta nõudis ikka suurt honorari hoolimata sellest, et raha oli tal niigi küll. Ta tahtis olla Dostojevskiga võrdne. Müümine ja müümise kunst on tegelikult kaks ise asja, aga otsapidi seotud, kahjuks.

Intervjuud on kuulama jäänud üks klubiline, kes torkab vahele, et ka Oskar Lutsu "Suves" kurtis Peeter Lesta, et pidi oma üllitisi ise müüma. "See on saja aasta tagune lugu, pole tänapäeval ka midagi muutunud," tähendab ta.

Ma olen mitu korda mõelnud, et kahju, et ma kirjanik pole. Kuidas kirjanikuks saada?

Kui sul on kirjutamine selge, pole selles midagi keerulist, tuleb lihtsalt pihta hakata. Kui ei alusta, ei juhtu midagi. Mina olen kirjanik, aga see ei tee mu elu kergemaks, kui ma kirjutan. Iga kord on alustades täpselt sama raske.

Kirjanikul on ses mõttes ju oluliselt lihtsam kui näiteks muusikul, kes peab esmalt 20 aastat õppima, nii et tatt ninast väljas. Alles siis saab lavale. Kirjanik saab kohe.

Kuid tööst ei pääse nii ehk naa. Kui tahad ilma tööta hakkama saada, hakka luuletajaks. Siis tabab sind ilmselt muidugi kohutav vaesus. Aga luuletajaid see ei heiduta. Neil on tavaliselt pea pilvedes. Vaadake näiteks Hannes Varblast. Aga sõbrad aitavad.

Kirjanikud väidetakse oma tööharjumustelt olema konservatiivid. Kuidas sinuga lood on – millal ja kuidas sa kirjutad?

Mul on kirjutamiseks ette nähtud iga päev kell 11–15. Eks ma siis tükk aega kügelen ja mõtlen ning püüan leida võimalusi, et mitte alustada. Panen siiski iga päev midagi kirja, kas või mingi lolluse. Selle olen ma elus küll ära õppinud, et kui sa pihta ei hakka, ei juhtu midagi.

Aga kui mul on vaja midagi kindlalt ära teha, siis olen Tartust ära läinud, näiteks Pärnusse. Keegi ei pea kirjutamist tööks ja siis muudkui helistavad, et Kivastik, kuule, sul ju nagunii aega, sest sa ei käi tööl, tule korraks...

Ega mul kirjutamiseks muud vaja polegi kui arvutit. Kohvitass on ka alati arvuti kõrval, kuid kirjutamise ajal ma eriti ei joo. Pärast valan kraanikaussi.

Sa armastad punast veini – see ei aita kirjutamisele kaasa?

Ei, veini juues küll kirjutada ei saa. Mina vähemalt.

Kust su lood üldse tulevad, mis sind inspireerib?

Inspireerivad sõbrad, sugulased, koerad, hobused… Reisid, siis sa näed elu ja inimesi rohkem kui kodus istudes, maailm on ikka suur ja erinev. Ma töötaksin hea meelega Lonely Planeti kirjutajana, see oleks minu töö. Sõidaks ja kirjutaks.

Ja kuuldavasti saad sugulasi lugudesse pannes ema käest pahandada?

Ja-jaa, sest ma ju kirjutan valesti või solvan kedagi või saan asjadest valesti aru. Ses mõttes on see jama, sest kirjutades ei saa hoolida, kuidas on ilus või õige. Kuigi see on kahe otsaga asi, sest tegelikult ei ole sul mingit õigust kedagi solvata. Kuid kumb on tähtsam – kas kunst või inimene? Faulkner ütles näiteks oma ema hinnangute kohta, et Ameerikas elab miljoneid vanamutte, aga häid raamatuid on vähe.

Millal viimati ema pahandas?

Alles pahandas. Aga ma ei tohi sellest rääkida, parem kuulan ema sõna.

Oled hariduselt eesti filoloog. Milline on kõige veidram või armsam sõna, mis su kõrvu on jõudnud?

Ei oskagi öelda, ma ei ole üldiselt sõnakirjanik. Mida vähem sõnu, seda parem. Ma ei hakka otsima rikast keelt, üritan saada selget keelt. Sõnakunsti ma teha ei ürita. See on luuletajate rida.

Sa oled kunagi ammu kirjutanud: "Elu ei ole kirjandus, elu on ilge pläga." Millal viimati elus mõtlesid, et ongi?

Ju ma üritasin sügavmõtteline olla. Praegu on mul parem tuju. Aga ümberringi on hulk mossis inimesi, poes, baaris. Ei tea, mis meil viga on. Mõisaaeg on ammu läbi, aga ikka näeme välja, justkui oleks meid eile pekstud.

Kelner Gunn ütleb su viimases raamatus: "Perse see sidrun! Tuleb ikka elama hakata." Millal sina elama hakkasid?

No vot. Mina olengi see Gunn, ma alles üritan elama hakata. See on ilmselt paljudel inimestel nii, et kogu aeg lased asju mööda ja ühel hetkel on nii palju asju, mida kahetsed. Nii jääbki elu elamata, see on päris õudne.

Elu õnne võti olevat enesega rahulolu. Sa oled endaga rahul?

Ei ole. Ma ei saa öelda, et ma end ei salli, kuid oleksin võinud paljusid asju palju varem tegema hakata. Ma olen tähele pannud, et jään kogu aeg kümme aastat hiljaks. Või kakskümmend? Nüüd olen juba 50, filmid on tegemata ja teatris on nii palju tegemata, mul on läinud kiireks.

Äkki õnn tuleb siis hoopis magades? (Novelliga "Õnn tuleb magades" sai Kivastik Tuglase novelliauhinna – S. P.)

Kunagi ei või teada.