Kaubanduskeskused ei ole eilse päeva sünnitis, nende juuri võiks otsida suisa vanast Roomast või Kreekast, kus linnakeskuses toimis turuplats või sammastega ümbritsetud hoone, kuhu rahvas kokku tuli ja kaupa tegi.
Maailma vanimaks seni töötavaks turuks loetakse Türgis Istanbulis tegutsevat Grand Bazaari, mille ehitamist alustas Ottomani impeerium 1455. aastal üsna pea pärast Ida-Rooma impeeriumi hävitamist ja Konstantinoopoli vallutamist. Basaar koosneb 61 tänavakesest, mis katusega kaetud ja annab varju 3000 poekesele.
Tekkisid klaastänavad
Kolm ja pool sajandit hiljem, 18. sajandi lõpul läksid ka Venemaa peaaegu kõikides suuremates linnades moodi kaubahoovid. Varasemad väikesed kaubaputkad koondati ühe katuse alla ja selle tulemusena tekkinud suuremale hoonele anti ühtlasi uhke ja klassitsistlik ilme. Selline ahvatlev pind tekkis Tallinnaski ning üks mõningase ootamatusena ka tagasihoidlikku suurde külasse Tartusse.
"Kuna algul tegutsesid seal peamiselt külalisesinejad – peamiselt venelased, sakslased ning kõige suurema enamusena juudid, kes oma linnades poode rajada ei jaksanud – jäi sellistele kaubaridadele sageli ka külge nimetus Gostinnõi Dvor (vn külaliste hoov)," räägib arhitektuuriajaloolane Oliver Orro. "Kõige kuulsam säärane hoone sai püsti mõistagi Peterburis (arhitekt Jean Babtiste Vallin de la Mothe). Ka Tartu ringpood ei kuulunud ajastu viletsamate hulka ning sealne uhke sammastik oli pilgupüüdja veel kaua, kuni II maailmasõja kahjutuli selle lühikese ajaga maa pealt pühkis. Tagasihoidlikumas variandis on midagi sarnast seniajani alles Kuressaares. Oma kontseptsioonilt (palju väikesi poode ühe katuse alla) sarnanevad need ehitised vägagi tänapäeva kaubanduskeskustega," laseb Orro mineviku ja oleviku korraga silme eest läbi.
Tahtmata omistada kaubanduskeskuste tekkimist Venemaale, selle riigita siiski läbi ei saa. Just Venemaa kaudu tutvus arenenud Euroopa veel ühe kaubanduse moeröögatuse – klaasiga kaetud kaubatänavate ehk passaažidega, mille tuntuim ja vanim esindaja asub siinsamas kõrval Peterburis, Nevski ääres.
Ajal, kui "prantsus Moskvas käis", sai valmis ka passaaž Moskvas Punase väljaku ääres, mida tänapäeval tuntakse GUMi nime all ja mis on kuulus Venemaa kõige vingemate kaubamärkide müügikohana. Ent juba tolleaegne haare oli meeletu. 1917. aastal, ajal, millal GUM natsionaliseeriti, leidis selle hiigelkatuse alt 1200 poodi.
Pool sajandit hiljem tekkis Moskva riiklikule kaubamajale ka konkurent – Keskkaubamaja elik vene keeli TsUM, kuuekorruseline iludus Teatri väljakul.
Umbes samasse aega langevad aga klaaskatused nii Londonis kui Pariisis. Kõige muu kõrval ühendas nende linnade toonaseid kaubanduskeskusi asjaolu, et nad ehitati linna keskel olevatele tuiksoontele, mitte äärelinna.
USAs peab kõik olema suurim
Oma elu hakkasid hoobilt elama Burlington Arcade Londonis ja Milaano iludus Vittorio Emanuele II Galleria – kui mitte rohkem, siis telekas on neid näinud igaüks. Suursuguseid Pariisi klaasgaleriisid ei jõua kokku lugedagi, kõigi külastamisest rääkimata.
Vähemalt on Lääne-Euroopa pealinnade kaubanduskeskused uskumatult varajased võrreldes kaubamajadega, mis elavad väikese Euroopa kujutlusis suure lombi taga. Sealsed keskused hakkasid ka kõige varem sarnanema kaubanduskeskuste praeguste mudelitega: kaubanduspindadega hakati aina rohkem liitma kinosid, restorane ja kontserdikohti. Kliente hakati ühelt korruselt teisele vedama eskalaatoritega.
Me kõik arvame, et kaubamajad USAs ehk mall’id on midagi erakordset ja seninägematut.
Ongi. Eelkõige oma suuruse ja teiseks – nii naljakas, kui see ka pole – oma hilise väljalaskeaasta poolest.
USA hiigelkaubanduskeskused on siia ilma tekkinud alles väga vähest aega tagasi, nad on noorukesed. Piisab vaid pilgust Ameerika 20 suurima mall’i sünniloole, kui ilmneb, et vaid üks, Los Angelese kõrval asuva Lakewoodi oma, kannab sünniaastat 1951. Vaid paar tükki mahuvad veel samasse kümnendisse. Enamik müügipaiku kaubanduspinnaga üle 200 000 ruutmeet-ri on täielikku ostuparadiisi USAsse tekkinud 1970 ja hiljem.
Ometi on tänapäeval kõik kaubakeskuste suuruse tiitlid läinud Aasia riikidesse. Sealjuures võidavad nii kuld- kui hõbemedalid ootuspäraselt hiinlased. Maailma suurim kaubanduskeskus asub Lõuna-Hiina 8,2 miljoniga linnas Dongguanis. See kaubanduskeskus on nii suur, et seda pole tänaseni suudetud isegi üle mõõta. Andmed kõiguvad 630 000 kuni 892 000 m².
Maailma suuruselt teine keskus tegutseb sama riigi pealinnas Pekingis, kus Golden Resource Mall (pange tähele, välja ilmub jälle sõna mall) laiutab samuti hiiglaslikul 680 000 ruutmeetril. SM Megamall Filipiinidel on suuruselt maailma kolmas (542 980 m²). Neljas ja viieski koht maandub samas ilmakaares: Filipiinidel ja Malaisias. Kuuendaks on langenud veel aastail 1986–2004 maailma suurima kaubandusparadiisi tiitlit hoidnud West Edmonton Mall Kanada Albertas.
Euroopas on kõige enam kaubanduspinda väikeriigis Luxembourgis, kuid meie kodukootud analüütikud on veendunud, et Eesti on tõusnud otseteed nende seljataha. Teised on veel veendunud, et meist eespool püsib Norra.
Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm tõmbab joone alla
Vahepeal Eesti kunstiakadeemia rektoritooli istunud Eesti arhitektuuri eestkõneleja Mart Kalm peab oma annet jagama nüüd kümne kunstiliigi vahel. Ent oma senisele peamisele armastusele ei suuda ta truudust murda praegugi.
Tema pikaajaline kogemus räägib, et enamikule eurooplastest on USA elukeskkond lihtsalt vastik ja ebameeldiv. "Kõikide linnade ehitamist on dikteerinud autostumine," räägib Kalm. "Linnakeskus on täis vaid büroohooneid ja parklaid. Tööpäeva lõpuks võtab tavaline hästi elav jänki oma sõiduriista ja alustab mitmekümnekilomeetrist kodumatka, külastades selle vältel ilmtingimata ka ühte mall’i. Mis tuleb koju jõudes välja? See kodutee oli ühiskonnast irdumise, eraldumise ja võõrandumise, ilma sotsiaalsete kontaktideta ühiskondliku ruumi mudel," muretseb Kalm, et kahjuks kipub sellise ruumi mudel peale tungima ka Euroopas. "19. sajandil korralikult välja ehitatud
Euroopa suurlinnad jõuavad veel esiotsa vastu pidada. Pariis, Kopenhaagen, paljud Itaalia väikelinnad – asurkonnad, mis ei ole sõja ajal auklikuks pommitatud. Kus igal sobival nurgal on väike kohalik pood koos või ilma kohvikuta. Mille kõrval on lihunik ja sealt edasi müüakse juurikaid.
Pariisis on näiteks kolmel päeval nädalas turg, kus on võimalik värske kraam paari päeva jaoks ära osta. Pariislastel pole suuremal osal autosidki. Tundub nii mõttetu sõita laupäeva hommikul kuhugi poolesaja kilomeetri kaugusele supermarketisse nõutama kaupa, mis on valminud kahe kuu eest ja seisnud sestpeale sügavkülmas." Eesti oludes, kus linnad on nõrgad, sest nad ei ole kunagi triiki täis ehitatud, nad on alati olnud puuagulid ümber vanalinna – kaubanduslikul imperialismil on selliseid linnu tühjaks imeda imelihtne.
"Esimese valuga neelas postkommunistlikest riikidest selle konksu alla Saksa DV. Piisas vaid Lääne-Saksa korrastatud kaubanduskettidel ehitada ümber linnade ringteed ja tippida need täis karpe, mis tolleks ajaks olid kasvanud hiigelkastideks. Neid ei olnud enam võimalik vältida. Ja nii need sakslaste imekenad, võluvad väikelinnad välja suridki, sest nad tapeti julmalt maha – poodides ja kohvikutes sakslased enam ei käi, sest omi asju aetakse ringtee
ääres. Veel 90. aastatel tegid Soome kolleegid Eesti linnaarhitektidele koolitusi – milliste nippidega hoida eemale kaubanduskeskustest. Kuidas teha nii, et linnaäärtesse ei poeks need hullud kastid – ainult niimoodi toimides säiliks linn elusana. Sest Eestis on niigi kohutavalt kurbi näiteid. Kõige hullema masenduse tekitab Rakvere, linn, mis sõna otseses mõttes tapetigi ära. Paari mehe kasumi pärast lasti oma kodulinn täiesti välja surra," pahandab Kalm. Huvitavaks keskuseks on saanud Tartu. Eriliseks paradiisiks neile, kes alustavad sõitu Tallinnast suvilasse Võrru. Tartu on just selline paik, kus teha väike amps ja võtta vajadusel kütust. Aga tähtsaimasse kapslisse ehk Lõunakeskusesse minna ei tasu – sest ülikoolilinna jaoks on see katastroof. Sealt ei pääse enam välja – seegi on kaubanduskeskuse üks loogika – ehitada need võimalikult väheste sisse- ja väljapääsudega. Väljagi ei tohi saada enne, kui krediitkaart on tilgatumalt tühi.
"Kui see valge kast ehk Tallinna Kaubamaja Tartu filiaal valmis sai, leidus nii sajatajaid kui silitajaid ja lõpuks polnudki tal häda midagi. Kui kesklinna kaubanduskompleksi on lisandunud veel Tasku, mis ei sulandu kokku ühegi ligidal oleva ehitisega, kõige vähem bussiliiklusega, on juba suurem kuri karjas. Ja mida
ei saa selles suhtes võrreldagi Tallinna Viru keskusega, mis on äärmiselt nõme ehitis. See, et bussid tema kõhtu ronivad, taas imetore."
Millistesse hoonetesse on kammitsetud müügimöll Eestis?
Eestis on kaubanduspindu palju. Hoog ei ole veel maas ja kaubakeskusi tuleb juurdegi. Äsja täie suuruse (92 000 m², 210 kauplust ja restorani) kätte saanud Tallinna Ülemiste kaubanduskeskuse direktor Guido Pärnits teab siiski, et piirid on lähedal: "Tallinnas ei pääse enam ükski kaubanduskeskus kolme suure – meie, Rocca al Mare ja Järve lähedale. Mõni senistest hoopis teistsuguse suunitlusega keskus veel tuleb, nagu nüüd Tammsaare tee äärde. Vahest mõni ka Lasnamäele, kus on näilisele küllusele vaatamata ikka veel kaubanduspinna põud. Aga siis hakkavad piirid ette tulema. Ja mingist kaubanduskeskuste roosast vaibast vähemalt ümber pealinna ei tasu kellelgi unenägusid hellitada. Rohkemaks ei jätku lihtsalt publikut."
Algus: kauplemine vee ääres
Kunstiteadlane Jaak Juske teeb asjade alguse korrektseks: "Enamik meie vanimatest ja suurimatest linnadest on tekkinud kauplemiskohtadena veeteede äärde. Nad ongi olnud kaubahoovid, omamoodi kaubanduskeskused. Tallinna vanalinnagi poleks sellisel kujul ilma hansakaubanduseta. 19.–20. sajandil Euroopas möllanud kaubakeskuste ehitamise buumist jäi Eesti kõrvale. "Tõsi, Tallinna absoluutsesse kesklinna küll midagi planeeriti. Aga paberile see jäigi. Veidi kaugemale jõuti Tartus. Nagu näitas hiljutises "Ajavagudes" Mati Talvik, kerkis 1930. aastatel tuntud Tartu ärimehe Mart Jänese raha ja projekti põhjal nn Jänese passaaž. Linna jaoks see eriline pärl polnud – uhke ja esinduslik ta välja ei näinud, sest koosnes põhiliselt vanakraamipoodidest," võtab Orro selle ajajärgu kokku.
Samas täiendab Orro iseennast: "19. sajandil tekkisid ka moodsad kaubamajad, mis hõlmasid mitu majakorrust. Uue kliendirühmana avastati jõukad daamid, kes ühiskonna moderniseerudes järjest enam hakkasid iseseisvalt, ilma abikaasatagi väljaspool kodu liikuma ja sisseoste tegema." Kuidas hoone kuju ja arhitektuur inimest rohkem ostlema paneks, on nuputatud läbi aegade. Kui 1960 avati Tallinna Kaubamaja uksed, oli selge, et globaalses mõttes oli see kaubamaja vananenud juba enne avamist. Akendega kaubamaja oli 1800ndate lillelõhnaliste Pariisi kaubamajade ajastu märk. Mood möödus juba möödunud sajandi 20ndatel. Milles asi? Aknad kaubamajal on oma valguse läbilaske tõttu asjatu vitriinpinna raiskamine. Uue peatüki Eesti kaubakeskuste ajaloos avab aga ETK muuseumi juhataja Alfons Laar: "Kooperatiividel oli kõik veidi parem kui riiklikul kaubandusel – ta oli küll väike ja ahas aken Euroopasse, aga ta oli ometi olemas. Meil oli parem teeninduskultuur, kaubavalik, isegi poed ja inimesed. Polnud siis ime, kui ETKVL haaras peagi endale enamiku ostjatest." Väikestviisi üritas riiklik kaubandus hambaid näidata 60.–70. aastatel, kui Musta-, vähemal määral Õismäele ehitati polüfunktsionaalseid ABC-tüüpi kauplusi, kus peale toidukaupluse pidi olema ka apteek, juuksur, restoran või midagi muud sarnast. Oma õitseajal olid nad ikkagi väga moodsad.
4. oktoober 1994
Eesti uue kauplemisajastu algus on määratletav lausa kuupäevase täpsusega. Just 4. oktoobril 1994 tehti rahvale lahti ETKVLi Tallinnas asuv suurpood aadressil Tihniku 5. Laar kirjutab: "See oli nurgakivi kogu uuele kaubandusketile – Maksimarketile. Sellelaadsed suurkauplused olid Põhjamaades väga populaarsed. Need asusid tavaliselt linnast väljas, kuid autoga oli väga hea juurdepääs. Nendest kauplustest tehakse ostud tavaliselt terveks nädalaks, seejuures on ühest kohast võimalik osta kõik vajalikud toidu- ja esmatarbekaubad. Kaupluse juures asusid lastemängutuba, Hoiupanga, apteegi, lillepoe ja einestamise ruumid. Müügil oli üle 6000 kaubaartikli." Välgatusi väljapoole raamistikku ja reeglistikku tuli ette teisigi. Kuidas muidu nimetada näiteks EKS kaubamaja avamist Tallinna Mustamäe tee algusesse, kus tema vahetus läheduses toimetanud kunagine ekskavaatoritehas haaras kohe lahvatava pankroti aimduses endale hoopis iselaadse päästerõnga ja hakkas tegelema toiduainete ja lihtsamate tööstusainete müügiga. Paraku polnud õnn ka selle kivi all peidus. Nüüd on EKS kaubamajal juba ammu teised omanikud ja sildid.
Kommentaarid