Surmahaigust põdev vene teadlane pakub end peasiirdamise katsejäneseks (4)

2013. aastal pani Itaalia arst Sergio Canavero ette, et pärilike lihas- ja närvihaiguste ning vähist laastatud keha puhul oleks kasu sellest, kui inimese pea istutada doonori keha külge.

Tekib terve hulk õigustatud küsimusi. On siis tõesti võimalik kaks läbilõigatud seljaaju omavahel ühendada? Kuidas vältida äratõukereaktsiooni, kus keha ei võta enda külge istutatud pead omaks?

20. sajandil tehtud loomkatsetes elasid ahvid ja koerad vaid paar päeva. Hiljutised katsed hiirtega annavad lootust, et pea siirdamine võiks olla võimalik.

Selle aasta veebruaris pidas Canavero rahvusvahelisel konverentsil ettekande, kus kirjeldas võimalikku 36 tunni pikkust operatsiooni. Tema kinnitusel on arstiteadus lõpuks jõudmas nii kaugele, et kõik tehnilised takistused suudetakse ületada. Arsti sõnul on lõikuse jaoks vaja 150 arstist ja õest koosnevat meeskonda.

Canavero nägemuses on kõige olulisem hetk pea eemaldamine kehast. Selleks tuleb kasutada üliteravat mõõgasarnast instrumenti, mis kahjustaks võimalikult vähe närvikiudusid.

Seejärel tuleb pea ning doonorkeha jahutada. Siis kaelapiirkond lahatakse. Veresooned ühendatakse torudega ja seljaju närvikiudude kokku panemiseks kasutatakse aineid, mis sunnivad rakke omavahel ühinema.

Lihased ja veresooned õmmeldakse mikroskoobi all kokku. Patsient jääb umbes kuuks ajaks koomasse, kuid tema seljaaju stimuleeritakse elektroodidega, et uusi tekkivaid närviühendusi turgutada.

Vabatahtlik Venemaalt

Nüüd on selgunud, et leidub üks vabatahtlik – 30-aastane Valeri Spiridonov. Venemaal Vladimiris elav arvutiteadlane põeb keerulise nimega haruldast haigust - lapseea spinaalset lihasatroofiat ehk Werdnig-Hoffmanni haigust.

Lihtsamalt öeldes muutuvad selle tõve alla kannatajate lihased juba noores eas osaliselt või täielikult halvatuks. Halvatus aina süveneb ja seda peatada pole võimalik.

Seetõttu soovibki Valeri endale uut keha, vastasel korral ootab teda mõne aasta pärast surm.

Haigus diagnoositi siis, kui Spiridonov oli üheaastane. Tavaliselt surevad Werdnig-Hoffmanni haigust põdevad inimesed enne 20. eluaastat. Spiridonov on elanud tavatult vanaks, kuid enda sõnul ei suuda ta enam peaaegu üldse enda keha kontrollida.

Spiridonov selgitas Briti ajalehele Daily Mail, et loomulikult kardab ta operatsiooni. "See lõikus pole samas mitte ainult väga hirmutav, vaid ka ülimalt huvitav. Kui ma operatsioonile minna ei riski, siis lõpetan halvasti. Mu olukord muutub iga aastaga ühe kehvemaks."

Ameerika neurokirurgide ühingu liikme Hunt Batjeri sõnul võib suurte veresoonte ja selgroo- ning kaelalülide ühendamine õnnestuda. Seljaajude ühendamine seevastu on ülimalt raske ja operatsiooni läbi teinud inimene ei pruugi üldse suuta ise hingata või liigutada.

Tõenäoliselt peab sellise lõikuse läbi teinud patsient pikka aega võtma äratõukereaktsiooni vältivaid ravimeid. Kuna need muudavad immuunsuse ülimalt nõrgaks, peab inimene end pidevalt hoidma viiruste ja bakterite eest.

Biokeemikute kinnitusel peitub oht ka selles, et uue keha saanud inimese sees tekib suur keemiline segadus. Pea kohtub uue kehaga, mille ainevahetus võib eelmisest olla tohutult erinev ja see võib tekitada kõikvõimalikke valusid ja vaevusi.