Suri Nobeli kirjanduspreemia laureaat Günter Grass

16. oktoobril 1927 Danzigis, hilisemas Gdanskis juurviljapoodnike perre sündinud Günter Grassi saatis edu kõigis kunstivormides, mida ta aga katsetas – luulest draamakunstini ja skulptuurist graafikani, kirjutab The Guardian oma järelehüüdes. Kuid rahvusvahelist kuulsust, mis tipnes Nobeli kirjandusauhinna võitmisega, leidis Grass alles 1959. aastal romaaniga "Plekktrumm" (e k 1990 Mati Sirkeli tõlkes).

Maagilise realismi žanrisse paigutuv romaan, mille Grass kirjutas Pariisis elades, jälgib XX sajandi esimese poole Saksamaad Oskar Matzerathi nimelise poisi silme läbi, kes oli kolmeaastasena otsustanud kasvamise lõpetada ning väljendas end vaid trummi põristades.

Fantaasiaromaani, peresaaga ja poliitilise mõistujutu segu põhjustas Saksa kirjanduselus ühe kõigi aegade suurema skandaali. Grassile, kes oli sundinud sakslasi oma ajaloo inetute tahkudega silmitsi seisma, keelduti andmast Bremeni kirjandusauhinda ning Düsseldorfis põletas noorteorganisatsioon raamatu avalikult ära.

Ometi sai "Plekktrummist" ülemaailmne bestseller, mille põhjal valminud film (režissöör ja kaasstsenarist Volker Schlöndorff) võitis 1979. aastal Cannes’i festivalil peaauhinna ning järgmisel aastal parima võõrkeelse filmi Oscari.

1999. aastal määrati Günter Grassile Nobeli kirjandusauhind ajaloo unustatud näo kujutamise eest, nagu ütles Nobeli komitee. Kiites Grassi tuntuimat teost "Plekktrumm", ütles komitee, et saksa kirjandusele oleks pärast aastakümnetepikkust keelelist ja moraalset hävingut antud sellega otsekui uus algus.

Vabatahtlikuna SSi

Paljud Grassi teosed keskendusid natsiaegadele ning pärast Saksamaa lüüasaamist jäänud hävingule ja süütundele, märgib BBC News. Seda suurem oli sakslaste šokk, kui üks nende mainekamaid kirjanikke tunnistas 2006. aastal ilmunud memuaarides "Sibulat koorides", et oli teismelisena vabatahtlikult sõjaväkke astunud ja teeninud Relva-SSis. Varem oli Grass mõista andnud, et polnud sõjaväkke vabal tahtel läinud ja teenis õhutõrjes.

Menuautorit tabasid süüdistused reetmises, silmakirjalikkuses ja oportunismis: see, kes oli kaasmaalasi arguse eest piitsutanud ning mõistnud hukka Ronald Reagani ja kantsler Helmut Kohli visiidi Relva-SSi sõdurite kalmistule Bitburgis, oli ise SSis olnud!

2012. aastal lahvatas uus skandaal, kui Grass kritiseeris Saksa, Itaalia ja Hispaania juhtivates päevalehtedes ilmunud luuletuses "Mida peab ütlema" Iisraeli poliitikat, süüdistades riiki Iraani hävitamise plaanis ning mõistes hukka Saksamaa relvamüügi Iisraelile. Seepeale kuulutas Iisraeli siseminister Grassi persona non grata’ks. "Grassi luuletus on katse õhutada viha Iisraeli riigi ja rahva vastu," väitis riigi siseministeerium.

Kõrgest east hoolimata osales Günter Grass aktiivselt avalikus elus ja pidi kahe nädala pärast Hamburgis ühel kirjandusõhtul osalema. New York Timesi teatel jäid Grassist maha teine abikaasa – orelikunstnik Ute Grünert, kolm poega ja tütar esimesest abielust balletitantsija Anna Margareta Schwartziga, kaks kasupoega teisest abielust, kaks abieluvälist tütart ning 18 lapselast.