Juhtkiri | Neli tundi ja ongi tuubad? (31)

Mullu suvel teravmeelitses president lätlastega, öeldes, et kui nood valmistuvad valimisteks, siis tema valmistub sõjaks. Kui nüüd kolmveerand aastat hiljem võidakse Ilvese arvates tõenäoliselt Eesti vallutada mõne tunniga,  pole sõjaks valmistumine järelikult kuigi tulemuslik olnud.

Presidendi selline hävitav hinnang meie kaitsevõimele ja kaitseväele tekitab imestust ja paneb koos Indrek Tarandiga küsima – mida on Eesti kõik need aastad teinud riigikaitseks eraldatud rahaga? Sest neli tundi on aeg, mis kulub kagupiirilt takistusteta Tallinna sõitmiseks. Kas president oli oma hinnangutes realist või paanikakülvaja, on paljuski usu, mitte teadmise küsimus. Usutavasti ei tahtnud riigipea oma avaldusega siiski Eesti kaitsevõimet mutta tampida, vaid põhjendada NATO vägede pideva kohalolu vajalikkust Balti riikides.

Kahtlemata on hea, kui president oma seisukohtadega kiirendab NATO alaliste üksuste saabumist Baltikumi. Kuid sama hea oleks, kui presidendi öeldul oleks ühesugune jõud ja mõju nii kodus kui ka välismaal. Kui Ilvese öeldust jääb mulje, et presidentki ei usu Eesti kaitsevõimesse, siis kes veel seda uskuma peaks? Mis tundega lähevad noored mehed aega teenima, kui presidendi jutust saab järeldada, et  kaitseponnistustest pole tegelikult vähimatki tolku? Usutava heidutuse asemel võib sääraste väljaütlemiste tulemuseks olla heitunud usk.

Reljeefsete kujundite kasutamine tõmbab kahtlemata tähelepanu. Ent kas presidendi retoorika edukuse ohvriks saab tuua meie usku riigikaitse tõhususse?