VÄLJAKAEVAMINE: Eesti NSV delegatsiooni liikmed Kroonlinna kalmistul Koidula hauda lahti kaevamas.Foto: Filmiarhiiv
Inimesed
11. aprill 2015, 08:00

VÕÕRSILT KODUMULDA: kuidas Lydia Koidula ümber maeti ja mis saab Marie Underist (16)

1940. aastate alul kuulus Kroonlinnas Lydia Koidula haua leidjaau teatrimees Kaarel Irdile. Pärast seda, kui ENSV delegatsioon kalmu korrastas, tehti kalmistu maatasa. Seejärel oli õnnelik juhus, et Eesti sõdurpoisil Henno Sepal õnnestus poetessi puhkepaik leida. Aga mis sai Koidula sõrmusest ja selgroolülist?

Selle loo ajendiks on see, et Marie Underit (1883–1980) tahetakse ümber matta Stockholmi metsakalmistult viimsesse puhkepaika Eestis. "Arvan, et kirjanike võõrsilt kodumaale ümbermatmisel ei tohiks ühisele hauaplatsile maetud perekonda lahutada, nagu tehti näiteks Lydia Koidula puhul," ütleb Marie Underi eluloo autor Sirje Kiin.

Ta leiab, et sobiv puhkepaik Underile ja tema perekonnale oleks Rahumäe kalmistu, kuhu on maetud Underi ema ja isa. "Kui kaaluda Metsakalmistul kirjanike viimset puhkepaika, tuleks sinna ümber matta ka Underi õe Berta ja tütar Hedda põrm, mitte ainult Marie Under ja Artur Adson. Oli ju nende kõigi viimne soov koos puhata, seda soovi peaksime austama," räägib Sirje Kiin. Kuidas toimus Lydia Koidula (1843–1886) ümbermatmine Metsakalmistule?

Kaarel Ird leidis üles

Pärnus elav Henno Sepp (93) tuleb suvepealinnas Koidula ausamba juurde, et rääkida sellest, kuidas tema on seotud Koidula mälestuse jäädvustamisega. Ta oli 1945–46 Kroonlinnas tööpataljonis. Ta oli Eesti klubi juhataja, orkestrijuht. Ta võtab kotist välja 1944. ilmunud ajakirja Sõjasarv ja näitab sealt lehekülgesid, mida ta noore sõdurpoisina erilise tähelepanelikkusega silmitses. Nimelt sattus ta lugema, kuidas ENSV valitsusliikmed käisid mõni aasta varem Kroonlinnas Koidula haual: kõnelesid Johannes Semper, Johannes Vares-Barbarus jt.

"Luteriusu surnuaed, kus asub Koidula kalm, on linnast kilomeeter-poolteist eemal," kirjutab Debora Vaarandi nimetatud ajakirjas.

"See on väike metsistunud salu, kus takjapuhmad kasvavad üle pea ja võsa on katnud peaaegu kõik need unustatud hauad. On lausa ime, et siit leidsime tema kalmu. Kaarel Ird, kellele kuulub leidjaau, oli avastanud mõne püstijäänud risti siin läheduses, millel oli eestikeelseid nimesid. Kääpa on mürsukild ühest äärest segi paisanud, hauakivid on kukkunud ülestikku auku, rist on purunenud kildudeks. Lükkame eemale saarepuuvõsa ja seal lebab hauakivi saksakeelse kirjaga: "Eduard Michelson, surnud 1903. a"

Ja selle all "Lydia Michelson, sündinud Jansen, surnud 1886.a.". /---/ Kunstnik Jensen joonistab hauakivi tahule kauni vanaaegse šriftiga: "Mu isamaa on minu arm." Lydia Koidula."

ENSV delegatsioon tegi poetessi haua korda. "Korrastustöö juures on niipalju rõõmu ja tuju, nagu see mahajäetud nurk vist küll ammu pole näinud. Ants Lauter rassib nii, et silmavalgeid vaid välgub juuksetukkade vahelt," kirjutab Vaarandi.

"Haud muutub meie silmade all ikka kaunimaks. Juba tuuakse haljaid murumättaid ja Adamson-Eric juhib lillede asetamist kääpale."

Juhuslik leid kalmistul

Ajakirjast neid ridu ja veel paljut lugedes mõtles Kroonlinnas tööpataljonis olnud Henno Sepp koos eestlastest kamraadidega, et saagu mis saab – Koidula haud tuleb üles otsida. Kuid ees ootas vaid kurbus: "Surnuaed nägi välja, nagu oleks buldooseriga kõik laiali lükatud. Kõik ristid olid ümber, puruks pestud. Väga kole."

Esialgu otsingud tulemust ei andnud. Niipalju neil infot oli, et tamm kasvab Koidula jalutsis ja sirutab oma oksa madalalt üle kalmu. "Kõikide tammede ümbrused otsisime läbi, ei ole. Otsisime ka kivi, kuhu oli peale kirjutatud "Mu isamaa on minu arm", aga ei midagi," meenutab Sepp.

Ta küsis ka inimestelt, kuid nemadki ei teadnud midagi. Kuid teisel otsingupäeval tuli läbimurre. Umbes tunniajase käimise järel läks Sepp päikesevarjuks ühe tamme alla kivile puhkama. Istudes hakkas ta kivilt hajameelselt pulgaga mulda/savi maha ajama. Kuid oh õnne – õige pea tuli sealt välja kiri: dr Michelson. Ja veel: Lydia Michelson. Hauakivil olid alles üksikud tähed, sealt oskas Sepp välja lugeda: "Mu isamaa on minu arm". Pataljoni kunstnik taastas selle teksti valge värviga.

"Täielik juhuslik leid, et õige koha üles leidsime," ütleb Sepp.

Koos kahe eesti pataljonimehega puhastas ta poetessi kalmu ja tegi sellele puust aia ümber. Tõsi, õige pea oli aed minema viidud. Sepp pakub, et tegu polnud hauarüüstamisega, vaid et kroonlinlased tahtsid lihtsalt küttematerjali. Sepp käis Tallinnas tähtsate tegelaste juures uudist teatamas. Nood ütlesid, et hoidku Sepp hauda korras, kirjutagu juurde venekeelne silt, kellega on tegu, ning et sügisel tullakse ja maetakse Koidula Metsakalmistule ümber. Kui 1946. augustis mindi Tallinnast delegatsiooniga Koidula põrmu Eestimaa mulda ära tooma, õnnestus ka Sepal väljakaevamist eemalt jälgida. Kalmistu oli huvilisi täis. Sepp tundis meie omadest ära Juhan Smuuli, Debora Vaarandi, Mart Raua jt. Kunstnik Evald Okas tegi kõigest toimuvast söejoonistusi, millele võttis juuresviibijate autogrammid. Need tööd on talletatud Pärnu muuseumis.

"Väljakaevamisega oli ametis kolm arsti. Kui haud oli lahti, võeti ette parempoolne kirst. See avati. Sealt tuli välja suur pikk mehejalg. Sellest kirstust ei võetud enam midagi, pandi tagasi. Siis avati teine kirst, sealt tulid välja naise luud," räägib lähedal seisnud Sepp, et üks arst võttis kirstust säilmeid, andis teisele ja too omakorda kolmandale, kes need linale laotas.

Koidula maeti koos ehetega, sealhulgas sõrmus sõrmes. Kuhu kadus tema sõrmus? Sepp ütleb, et hauas toimetanud arst tegi Koidula sõrmelüli võttes liigutuse, millest võis aru saada sõrmuse endale võtmist.

Väljakaevamine algas Sepa mäletamist mööda kuue paiku õhtul. Töö võttis kaua aega, iga pisiasi tuli eraldi kild killu haaval paika panna. Arstid tõstsid poetessi säilmed uude puusärki, asetades sinna ka tema tammekirstu tükke.

"Pool kaks öösel lõpetati väljakaevamine. Haud jäi lahti. Leppisime kokku, et päiketõusul tuleme tagasi ja ajame haua kinni," meenutab Sepp.

Kui ta aga varavalges naasis, oli keegi juba ette jõudnud – haud oli kinni aetud.

Mis sai selgroolülist?

Sealsamas, kus oli puusärk, vedeles maas üks selgroolüli. "See oli suur raske lüli. See võis väljakaevamiste käigus maha pudeneda. Mõtlesime, et mis tast seal maha matta, viime Eestisse," meenutab ta.

Samas leidis ta Koidula kirstu küljest välja tõmmatud kirstunaelu ja kirstu kaunistusi. Sadamas viidi läbi tseremoonia. Koidula põrm toodi Kroonlinnast ära aurikul Gustav. Poetess sängitati Tallinnas Metsakalmistu kodumaamulda 60 aastat hiljem.

"Aga miks mees maha jäeti? Mina olen selle poolt, et Koidula abikaasa, lätlasest arsti põrmu oleks pidanud ka sealt ära tooma. Aga aeg oli selline, ei saanud," lisab Sepp.

Mis sai selgroolülist ja teistest asjadest, mille Sepp leidis? Sama aasta sügisel ehk 1946. aasta septembris viis Sepp need Pärnu muuseumisse. Samuti andis ta muuseumile pilte ümbermatmisest. "Panin selgroolüli paberi sisse ja andsin tollase juhataja Omar Volmeri kätte," ütleb ta.

Kui mehed mitu aastat hiljem taas kokku said, öelnud Volmer Sepale, et mattis selgroolüli Koidula muuseumi hoovi maha. Täpset asukohta ei tea keegi, kirstunaelu pole ka enam tuvastatud ega leitud.

Ajaloolane Peep Pillak: ümbermatmine on küllalt kallis

Eesti muinsuskaitse seltsi esimees, ajaloolane Peep Pillak: "Ümbermatmine on küllalt kallis. Kui võimalik, tuleks ikka hauda kohapeal säilitada ja üürilepingut pikendada. Kui see on Eestile olulise tähendusega isik, siis tuleb ikkagi kaaluda ümbermatmist. Eriti muidugi, kui see on olnud kadunu soov – saada maetud kodumaamulda.

Oluline on, et vabariigi valitsuse eksiilis peaministrid presidendi ülesandeis on kodumaale ümber maetud, seda on korraldanud riigikantselei ja Enn Nõu Rootsist. Venemaal hukatud või vangilaagrites surnud ühiskonnategelaste ja sõjaväelaste haudu vaevalt leida õnnestub.

Eesti muinsuskaitse selts korraldas möödunud aastal koostöös kaitseministeeriumiga kolonel Arthur v. Buxhoevedeni ümbermatmise Karlsruhest kaitse­väe kalmistule.

Järgmisena on päevakorras Johannes Soodla (1897–1965), kes suri Saksamaal Goslaris 26.05.1965 ja on maetud Goslari linna vanale kalmistule. Tema haua üüritähtaeg on üle ja sugulased seda ilmselt pikendamas ei ole. Kui mõne aasta eest kohal käisime, siis oli küll haud heas korras ja hooldatud. Loodame, et vahepeal kedagi peale ei ole maetud.

Kindral Laidoneri haua asupaika ei ole õnnestunud välja selgitada. Tõenäoliselt pole matmise kohta dokumentatsiooni (ka president Pätsi haua asukohta ei olnud dokumentides fikseeritud). On vaid teada, et Laidoner suri samal päeval Poola asepeaminister Jan Jankovskiga ja nad maeti koos. Vladimiri vangla asub kalmistu kõrval ja surnud vangid maeti kalmistule vanglamüüri äärde.

Sinna peaks olema maetud sakslasi, jaapanlasi, poolakaid, ukrainlasi jne. Oletatav ala on ligikaudu 50 x 200 meetrit. Väljakaevamisi tuleks teha koostöös kõigi nende riikidega. 1990. aastate teisel poolel uurisime ka sakslaste, poolakate ja jaapanlaste huvi, kuid eri põhjustel koostööst asja ei saanud. See ei tähenda muidugi, et edaspidi uuesti üritada ei võiks. Muidugi mitte praegu Venemaal valitsevas olukorras.

Seniks on aga Vladimiri kalmistul memoriaal, kus ka Laidoneri tahvel. Eesti Moskva saatkond viib sinna igal aastal kindrali sünnipäeval lilled ja küünlad, kooliõpilased kirjutavad temast kodu-uurimuslikke töid."

Ümbermatmisi kodumulda

• 1992 – Oma kodukohta Kullamaale maeti helilooja, organist ja koorijuht Rudolf Tobias, kes suri 1918. aasta oktoobris ning maeti Berliini Wilmersdorfi surnuaeda.

• 1997 – Tori vallast pärit kirjanik Andres Saal jõudis elada Eestis, Saksamaal, Indoneesias Jaava saarel ning Ameerikas. Ta suri Hollywoodis ning tuhk saadeti 1931. aastal Eestisse. Ometi maeti ta Tori kalmistule alles 1997. aasta augustis.

• 1999 – Tallinna Metsakalmistule maeti ümber 1976. aastal Saksamaal Augsburgis surnud Eesti sõjamehe, kolonel Alfons Rebase põrm. Ümbermatmine toimus kõige kõrgemate sõjaväeliste auavalduste saatel.

• 2006 – riiklike auavalduste saatel maeti Metsakalmistule ümber endise riigivanema ja Eesti vabariigi valitsuse eksiilis peaministri presidendi ülesannetes August Rei ja tema abikaasa Therese Rei põrm.

• 2008 – Läänemaal Kirblas maeti Eesti riigimees ja korporatsioon Rotalia asutajaliige Jüri Uluots. Uluots oli peaminister alates 1939. aastast ning toimis presidendi ülesandeis 1940. aastast kuni surmani 1945. aastani. Uluots toodi kodumulda Stockholmi Metsakalmistult – kuna seal tema haua eest keegi ei hoolitsenud, ähvardas hauda ülematmine. Sestap riik ümbermatmise korraldaski.

• 2008 – kirjanik ja poliitikategelane Jaan Lattik maeti algselt Stockholmi Metsakalmistule. Tema 130. sünniaastapäeval, 22. oktoobril 2008 jõudsid Alice ja Jaan Lattiku säilmed Rootsist Eestisse. Ümbermatmine Viljandi Vanale kalmistule toimus 2008. aasta novembris.

Ümbermatmisi ei ole korraldatud ainult välismaalt kodumulda. Näiteks Eduard Bornhöhe oli maetud Kopli kalmistule. Nõukogude võim otsustas 1951. aastal kalmistu likvideerida ja hauad buldooseriga maatasa lükata. Bornhöhe oli üks kolmest isikust Konstantin Türnpu ja Netty Pinna kõrval, kes maeti ümber Metsakalmistule.