Georg LurichFoto: wikipedia
Inimesed
11. aprill 2015, 08:00

Georg Lurichi kolp osutus naise omaks (8)

Esimese maailmasõja keerises Venemaale sattunud, 1920. aasta algul tüüfusesse haigestunud ning paarinädalase vahega surnud Eesti maadluslegendid Georg Lurich ja Aleksander Aberg maeti Krasnodari krais Armaviri linna.

Spordimuuseumi teadussekretär Kalle Voolaid on kirjutanud, kuidas juba 1921. aastal tekkis Eestis mõte meeste põrmud kodumaale tuua, kuid see jäi halva poliitilise kliima taha. 50.–60. aastatel käidi Armaviris haudu otsimas, kuid tulemusteta.

1982. aastal hakkas Lurichi ja Abergi saatuse vastu huvi tundma energiline asjaajaja Edmund Viisileht, kes viis aastat hiljem teatas, et on hauad leidnud.

Lugu tundus uskumatu, sest maadlejad maeti saksa kalmistule, kuid leiti endiselt õigeusu kalmistult. Viisileht tõi siiski Armavirist plekkmannergus kellegi kondid Eestisse, kus kohalik kohtumeditsiiniekspert J. Gubarev tunnistas skeletid kindlasti Lurichi ja tõenäoliselt Abergi säilmeteks.

Kuid pessimistid kahtlesid, sest väidetava Lurichi luudel ei leidunud jälgi tema kuulsatest vigastustest. Asja kontrollimisel Armaviris selgus, et kondid olid ekskavaatoriga üsna juhuslikust paigast välja kaevatud. Luud anti Moskva kohtumeditsiinieksperdi, professor V. Zvjagini kätte, kes tuvastas, et tegemist oli kokku kolme inimese – kahe mehe ja ühe naise – skeleti osadega.

Just naise kolpa oligi seni Lurichi oma pähe demonstreeritud. Skelettide uurimine tuvastas neis mitmeid Põhja-Kaukaasia elanikele iseloomulikke jooni. Meediakäraga Lurichi säilmetena esitatud kondid jäid professor Zvjagini tudengitele õppematerjaliks.