Inimesed

Robert Kitt: elus pole kõik saavutatav, küll aga on võimalik kõige poole püüelda! (2)

Andres Põld, 11. aprill 2015 08:00
Robert Kitt.Foto: Tiina Kõrtsini
ASi Swedbank juhatuse esimees Robert Kitt (37) on ehe tõestus panganduse muutumisest. Senisest konservatiivsest institutsioonist on saanud avatud ja ühiskonda panustav teenindusharu, mille juhtimiseks ei piisa enam käskude, keeldude ega korralduste süsteemist. Doktorikraadiga Kitt õpetab põhitöö kõrvalt tehnikaülikoolis ka tudengeid ja peab oma tegemiste juures oluliseks, et tal oleks maailmale midagi kasulikku anda ja tal endal oleks seejuures huvitav.

Ajame juttu Swedbanki peahoone Moskva ruumis. Miks ruum sellist nime kannab?

See on väga lihtne. Eestis on väga palju büroohooneid, kus on nõupidamisruumid ja niipalju, kui ma neis käinud olen, siis igaühel on nimi. Kas siis mingi linn, tähkuju, kreeka või ladina tähestik on väga populaarne. Meil on siis valitud linnad: Riia, Vilnius, Tallinn, on ka Stockholm, Hansapank toimetas kunagi Moskvas.

Olete ametis olnud lühikest aega. Olles lugenud teie arvamusartikleid, tundute pankuri kohta, ma kasutan nüüd stereotüüpe, ootamatult empaatiavõimeline. Kuidas ametis hakkama saate?

(Naerab.) Ma arvan, et siin on oluline, millises keskkonnas me töötame. Sada aastat tagasi töötatigi nii, nagu rääkis Alfred P. Sloan [kauaaegne autofirma General Motors juht], et teed organisatsiooni valmis ja siis tuleb ka tulemus. Kuna olen päris palju uurinud komplekssüsteeme, siis ma põhimõtteliselt ei usu millessegi sellisesse. Ma usun, et väga palju otsuseid ja tulemusi tuleb sellistest asjadest, mida ei saa ette kirjutada. Iga organisatsioon on tegelikult nagu elusorganism. Juhtimisvõtted, et siin on käskkiri, eesmärgid – tee! ­–, on möödas. Enam need ei toimi. Igal ettevõtetel on kolm sidusgruppi ­– omanikud, töötajad ja kliendid. Juhi tähelepanu käib nagu kaootiline protsess nende ümber – vauuuh! – ja iga olukord on erinev.

Te olete öelnud, et Eesti ülim eesmärk peab olema rahvuskultuuri säilimine. Erakondade valimislubadused keskendusid peaasjalikult ainult rahale. Aga kust see raha tuleb? Mulle võib olla meeldib ka mõte, et miinimumpalk võiks olla tuhat eurot.

Tõepoolest – kust see raha tuleb? Tuhandele eurole on töötajana tore mõelda. Riigist saan ma enam-vähem aru – kas või laenab. Aga eraettevõte? Kui alampalgapiir tõsta kõrgemale, kui ettevõtted suudavad maksta, siis neid ettevõtteid varsti lihtsalt ei ole.

Võiks teha tabeli, kus võtta ajatelg näiteks 25 aastat. Tõmmata joon keskmisest palgast, mis hakkab pihta 1000 kroonist ja on nüüd jõudnud 1000 euroni. Ja siis vaadata, mis ette­võtted mis ajal on ära kukkunud. Ma olen selle peale palju mõelnud. Kui keskmine palk ületas 4000 krooni, kadus ära selline ärimudel, et kilud pandi koos õliga karpi ja müüdi Ukrainasse. Mingil ajal kadusid ära teatud mööblitööstused.

Positiivne on ajas olnud ainult see, et seni on kõik läinud hästi. Palgad on tõusnud ja ärimudelid on juba läinud keerulisemaks. Tõsi, vahepeal on läinud ettevõtteid pankrotti, inimesed on jäänud töötuks. Aga tööpuudus on ikkagi struktuurne – tööd on küll, aga pole selleks sobivaid inimesi, või on inimesi küll, aga neil pole vajalikke oskusi. Tegelikult tööinimene, kes tahab tööd teha, tema ikkagi töö leiab. Tööstusettevõtetes on palk juba praegu sageli üle 1000 euro, aga sageli ei leita oskustöötajaid. Probleem on selles, et paljudes sektorites on ärimudelid veel nii lihtsad, et ei suudeta maksta üle 500.

Kui nüüd kõigile maksta 1000 eurot, siis ettevõttes, kus inimene sai enne 900, ta koondatakse. Kindlasti paljud ettevõtted ei tee nii, kannatavad ära. Aga lõppude lõpuks pole see jätkusuutlik olukord, kus üks kogu aeg kannatab. Samuti pole jätkusuutlik olukord, kus töötajad kannatavad. Mündil on ikka kaks poolt. Aga majandus ei toimi äärmuste kaudu. Ja kui lühikest aega ka toimib, siis on kellelgi alati väga halb.

Kuidas sellega ikka on, et eestlane on neli korda vaesem kui soomlane? Kas me teeme neli korda kehvemalt tööd, neli korda aeglasemalt või mis?

Kui võrrelda soome ehitusmeest ja eesti ehitusmeest, siis ma arvan, et meie oma teeb paremini tööd. Aga soomlasel on kruvikeeraja asemel käes akutrell. Ja nii ta suudabki tunnis teha rohkem kruve. Aga lähme sellelt kujundlikult võrdluselt terve majanduse peale üle. Soomes on läbi ajaloo tehtud väga palju investeeringuid ja kapitali päris palju kogutud. Tööstusettevõtetes on rohkem seadmeid. Üle maailma ostetakse praegu uusi seadmeid, et konkurentsis püsida. See aeg on möödas, kui Norrast toodi siia vanu masinaid. Miks on soomlased neli korda rikkamad – neil on olnud aega seda rikkust kasvatada.

Ja akutrelle jagub igaühele?

Jah.

Ma käisin suvel arvamusfestivalil Paides. Ma sattusin paneeli, mis pankurile pole võib-olla kõige harjumus- või tavapärasem. Nimelt arutasime seal laste vaesuse üle. Ja siis ma viisin natuke kurssi ennast, kui palju meil on vaesuses lapsi ja kuidas seda vaesust arvestada. Ja selgus, et vaesuse määr on metodoloogiliselt arvutatud selliselt, et mingi hulk lapsi on alati vaesed. See näitaja on keskmise palgaga mingit moodi ankurdatud ja kui sa oled sellest määrast allapoole, siis sa oledki vaene. Ka arvestades seda metodoloogiat, siis näiteks see, mida soome vaesed lapsed saavad endale lubada, see erineb oluliselt India vaese lapse omast.

Te olete kirjutanud, et meid on nii vähe, et kedagi ei tohi maha jätta.

Jah, me ei saa lubada sellist luksust nagu näiteks Singapur, kus on väga lihtne pensionisüsteem – no one, no money. Et kui sa hakkama ei saa, mine ära. Aga see, et meid vähe on, pole ka midagi apokalüptilist. Islandil on näiteks palju vähem inimesi. ÜROsse kuuluvatest rahvastest on kolmandik väiksemad kui meie. Nii et suht okei positsioon ju! Aga ma arvan, et me ei tohiks juba mentaliteedi poolest kedagi maha jätta.

Kuidas võõrtööjõu sissetoomisega on?

Kas see pole lihtsamat teed minek? Et selle asemel, et ise sünnitada, toovad eurooplased aga mujalt inimesi sisse?

Ma pole rahvastikuteadlane, aga eks poliitikud on ju meetmeid ka kasutusele võtnud. Emapalk näiteks. Ühest küljest jah – see rikkuse tootmine on probleem ja majandusarengu seisukohast on keeruline, kui inimesi on vähem, aga teisest küljest ei juhtuks meiega tõenäoliselt midagi ka siis, kui meid ongi suts vähem. Kas meie elu on läinud palju kehvemaks nüüd, kui nõukaaja 1,5 miljonist on jäänud alles 1,25 miljonit? Aga me ei tea kunagi, kus see piir on, millest alates pole enam tagasi­teed. Võtame näiteks akadeemilised teadustööd. Kui palju neid tehakse eesti keeles?

Sirp avaldas varem nimekirju kaitsmisele minevatest teadustöödest ja 30 töö peale oli ehk paar-kolm eestikeelset.

Õnneks kaks, mitte null. Samas mõnes valdkonnas ei saagi seda eesti keeles teha. Näiteks täppisteadused.

Mis keeles teie oma doktoritöö tegite?

Inglise. Aga kui vaadata teadusinfosüsteemist viimase nelja aasta töid, siis korralikke akadeemilisi asju on mul neli, millest kolm on ilmunud Akadeemias ja üks ühes ingliskeelses kogumikus.

Kas teil praegu on ka aega teadustöid kirjutada?

Viimane ilmus Akadeemias aasta tagasi. Pole paha ju. Rääkis Eesti majanduse visioonist. Hajutatud riskidega ja vähese vaesusega. Kogumik nelja aasta mõtetest. See oli mitu korda läbi laagerdunud ja sünteesinud. Sõnum sai poleeritud 2013. aasta Metsaülikooli tarbeks ja siis ma mõtlesin, et kui ma olen juba selle sõnumi valmis mõelnud, ma panen selle kirja ka. See sai Akadeemia sotsiaalia kategoorias hõbeauhinna möödunud aastal.

Mis on siis Eesti majanduse suurim mure?

Rahvaarv. Täiesti kindlasti kohe. See pitsitab meid kahest otsast. Pole kliente ja pole töölisi. Pank ja sotsiaalne ettevõtlus kõlab võib-olla kummaliselt, aga teisest küljest – oma inimesi peabki hoidma. Sest need on inimesed, kellega sa tegelikult väärtust lood nii kliendile kui ka omanikule. Iga ettevõte koosneb inimestest ja on nende nägu. Me tahaks olla võimalikult mitmekülgset nägu.

Suhtumine töötajatesse siin on ilmselt olnud ka üks põhjus, miks paljud eestlased on välismaale tööle läinud.

Ma arvan, et see on olnud ajastu märk. Selline kauboikapitalism ei ole enam lihtsalt võimalik. Tänapäeval oleme jõudnud majandusmudelisse, kus väärtust luuakse inimeste kaudu. Seda näitab ka statistika. Tööjõu­kulude osa SKTs on aina suurenenud. Neli-viis viimast aastat on olnud töötajate võidukäik.

Euroopa Keskpank hakkas riikide võlakirju kokku ostma. Kas Eesti peaks oma võlakirju hakkama emiteerima? Ja mida selle rahaga siis ette võtta?

Just, mida selle rahaga teha? Riigi võlakirjade väljalaskmine on riigi laenuvõtt. Hüva, võtame laenu. Riigikassase tuleb raha juurde. Kui me nüüd leiaks õige vastuse, mida rahaga peale hakata.

Valimisdebati teema võinukski miinimumpalga tõstmise asemel olla, mida hakata peale näiteks viie miljardiga.

A variant – ehitame Tartu maantee neljarealiseks. B variant – ehitame koos lätlaste, poolakate ja leedukatega Leetu tuumajaama. Need on suurprojektid, mille tarbeks oleks mõttekas laenu võtta. Rail Balticu võiks teha. Siis on veel mitu varianti kuni selleni, et jagame lihtsalt laiali. Hüva, jagasime laiali, nüüd tuleb see raha tagasi maksta. Olgu intress üks või kaks protsenti, see raha tuleb tagasi maksta. Minul pankurina on seisukoht, et enne kui laenu võtta, peaks olema selge, kuidas seda kasutada, kuidas see meid edasi aitab. Kui me selle laiali jagame, aitab see meid edasi kaks päeva. Või kaks aastat. Niikaua, kuni seda raha kontol on. Ja mis siis saab? Me oleme harjunud parema eluga, tagasi minna ei saa ja siis me jõuamegi sinna, kus on praegu Kreeka.

Kreeka. Eestlase üks lemmikraamatuid on "Rehepapp". Võib-olla tulekski panna tuima ja laenata nagu kreeklased?

See on demokraatia otsustada.

Aga mis Kreekast saab? Kas ongi nii, et üks riik võib elada üle võimete ning teistel ei jäägi muud üle, kui seda jõuetult pealt vaadata ja kinni maksta?

Ma arvan, et Kreeka poliitikud on mitme valiku ees ja kõik need valikud on väga halvad. Esimene variant on närutada oma rahvast, mida Kreeka on viis viimast aastat teinud, aga tänu sellele on Kreeka majandus laias laastus okei. See on sisepoliitiliselt äärmiselt ebapopulaarne variant, mida näitasid valimisedki, aga see on ära tehtud.

Teine väga halb variant on öelda laenuandnutele, et me enam ei maksa. Mis siis juhtub? Sulged väljastpoolt ukse ja lähed [euroalast] minema. Siis sa kaotad riigina igasuguse usalduse. Konkurentsivõime areneb ikka üldjuhul konkurentsi kaudu. Mida raskemad tingimused, seda rohkem pingutad. Kui Kreeka võtaks kasutusele oma valuuta, siis ega konkurentsivõime sellest eriti areneks. Kaoksid kõik välisinvesteeringud, Kreeka pangad ja majandus läheks pankrotti. Mida tähendab, kui pank läheb pankrotti? See tähendab, et kui sul pole madratsi all kullakangi, sa uut kodu osta ei saa, sest pangad raha ei anna. Elutingimuste parandamine lükkuks edasi. Seetõttu käiks omakorda alla mitu tootmisharu, näiteks ehitusmaterjalide tootmine, mis pole rahvusvaheliselt praegugi konkurentsivõimeline. Tulemuseks oleks kogu Kreeka vara järsk hinnalangus. Tekiks meeletu turbulents, rahvas jääks tunduvalt vaesemaks. Ainus hea asi on see, et seal on kogu aeg üsna hea ilm.

Ja rahvuslik uhkus on taastatud.

Jah. Aga lõpuks, kui hinnad on kukkunud kümnendikuni endisest, siis asendub rahvuslik uhkus välismaa investoritega, kes vara lihtsalt üles ostavad.

Kui nüüd Eesti juurde tagasi tulla, siis meil on olnud kogu aeg võimalus võtta laenu. See, et seda pole seni tehtud, annab meile võimaluse valida, milleks võiksime seda raha kasutada. Või ei laena üldse. Kreeka poliitikutel valikuvõimalust enam pole.

Kui Kreeka ei saa enam valida, siis meie ei suuda valida. Sisuliselt pole ju vahet. Tartu maantee üle jahutakse juba viisteist aastat.

Ma pole selle väitega päris nõus. Aga palun – Koseni saab täitsa ilusti sõita! Ja Pärnu maantee on ka päris sirge ja väga okei.

Mis on Swedbanki strateegilised eesmärgid Eestis, Baltikumis? Turg on hõivatud, tiksute lihtsalt vaikselt edasi? Lihtsalt olete, ajate sotsiaalset ettevõtlust, viite töökohti Eestis laiali?

Jah, Swedbanki oluline roll ongi olla ühiskonna osa. Ma turuosa peale ei mõtle. Eelmisel aastal saadi Eestis tänu meile 5337 uut kodu. Me andsime ettevõtetele 1,2 miljardit eurot laenu, mis on päevas 3,4 miljonit. Maksime riigikassasse päris palju makse, muuseas eelmisel aastal 53 miljonit eurot. Sellele lisandus veel hoiuste garantiifondi 10 miljonit. Nii et mullune administratiivne koormus oli meil 63 miljonit eurot.

Jutud, et raha läheb Rootsi, pole tõsi?

Me maksame dividende ja dividendide pealt makstakse tulumaksu. Tulumaksusumma eelmise aasta eest, mille nüüd lähiajal riigile üle kanname, on 26 miljonit eurot. Tegelikult on nii, et kui see raha on siin, siis me ei maksa makse, niipea kui see Eestist dividendina välja läheb, maksame.

Kui suur on Swedbank Eestil otsustus­õigus?

Kui peate selle all silmas, kui suuri krediidiotsuseid me siin teeme, siis piisavalt suuri. Mingist summast alates loomulikult peab kaasama laiema otsustajate ringi. Aga kõik otsused teeme kõigepealt siin ja kui vaja, siis kaasame ka kellegi teise. Aga seda on vaja väga harva.

Kas Swedbanki juhi koht on Eestis pankurikarjääri tipp?

Ükskõik, mis on sinna visiitkaardi peale kirjutatud, tähtis on, kuidas ma saan ennast teostada ja kuidas sellest tegevusest on kasu teistele. Ma olen muuseas ka TTÜ külalisprofessor. Jah, mul on huvitav, loodan et teistel on ka. Et äkki saab mingisuguse probleemi maailmas ära lahendada.

Kas Hansapanga aegu väiksematel koosviibimistel taga nutetakse?

See asi on sarnane kooli vilistlaste kokku­tulekutega. Muidugi, me olime noored ja tegime asju! Mina tulin Hansapanka tööle 1998. aasta 2. veebruaril, intervjuul käisin esimest korda juba 1996. aastal. Siis oli absoluutselt teine aeg, teised süsteemid. Kehtis Eesti kroon, väga populaarne oli investeerida Venemaa aktsiatesse. Aga taganutmine ei vii kedagi edasi. Samas – Hansapangas töötas pärast ühinemist väga palju Hoiupanga töötajaid, nemad tegid oma kokku­tulekuid juba Hansapanga ajal.

Millal viimane sularahaautomaat Eestis ära kaob?

Ma arvan, et ei kaogi. Vähemalt mitte niipea. Negatiivsete intresside kontekstis sularaha oli, on ja jääb.

Kas ühe automaadi ülalpidamine on tõesti suure ja rikka panga jaoks üle mõistuse kulukas?

On lihtsalt automaate, mida ei kasutata.

No ja mis siis. Las ta siis seisab seal!

Kui tehinguid on mingi 100 tükki kuus, miks ta seal siis seisab. Kulu ju ikkagi on. Meil on masinaid mingi 450 tükki ja kogu aeg toimub mingeid liigutamisi, aga suurusjärk on selline ja nii ta on plaanis jätta.

Aga nüüd on nii, et hoolimata sellest mitte-kedagi-ei jäeta-maha-mentaliteedist peavad õnnetud väikekohtade inimesed läbima üüratu maa, et automaadini jõuda?

Eelmisel kevadel, ma olin siis veel ettevõtete panganduse juht, sõitsin ühe meie panga­bussiga terve päeva kaasa, et vaadata, mis toimub. Kes on need inimesed ja mis asju nad pangabussis ajavad. Jah, bussis on sularahaautomaat ja seda kasutatakse. Aga miks? Näiteks selleks, et vaadata kontojääki. See on päris suur probleem. Kui sul on kogu palk rahakotis, tead sa päris täpselt, palju on läinud ja palju on alles. Kui see on aga kontol, pole täpset ülevaadet. Poes on ikka plass lugu saada tšekk, et kontol pole piisavalt raha.

Teine põhjus, miks käiakse kontoris, on deebetkaartide vahetamine. Tegelikult saab kontojäägi teada ka telefoni teel, kui sõlmida leping. Ja pangakaarte saadame me nüüd koju.

Millal teil viimati raha nappis? Et tahtsite midagi osta, ja siis mõtlesite, et pagan, mul pole see ikka praegu vist võimalik.

Ma ei teagi... (mõtleb). Eks ikka on olnud selliseid olukordi. Mu poiss on kümneaastane. Et issi, ostame selle Star Warsi lego! Ei osta. Et saad aru, mis see ka maksab, 168 eurot. Et ei osta. Aga miks me ei osta? No sul pole seda vaja. Meil oli lepe, et suvel maal on vaja korjata maa seest võililli, ohakaid ja kive. Et niidukiga niita saaks. Iga kivi oli 10 senti. Päevaga said nad 100 kivi ehk 10 eurot. Et mäletad, kui sa kive korjasid? Jaa! Oli lahe? Sa said päevas 10, aga lego maksab 168. Sai aru küll. See on nagu Kreeka riik, et ostame kõike asju. Ei ole vaja.

Kas te ise laenu olete andnud?

Ei ole, pangad on laenu andmiseks.

Mida te vabal ajal teete?

Mis see vaba aeg on? Pangavälisel ajal katsun oma vaimu terava hoida komplekssüsteemide uurimisega. Nüüd katsun ka sporti teha. Ma ei vea kihla, aga oli pakkumine, millest ei saanud keelduda. Punnisin tartu maratonil 31 kilti ära teha ja olen väga uhke selle üle. Aeg oli 3.40, kannatasin ära.

Millal 62 kilomeetrit ette võtate?

Siis kui lühema distantsi aeg on alla kolme tunni. Millal see juhtub, ei oska öelda, võib-olla mitte kunagi. Kõik on kättevõtmise asi, käisin kolm kuud suusatrennis, harjutasime ja... on võimalik teha küll!

Kas elus on kõik saavutatav, piisab vaid tahtmisest?

Ei ole, ma ei usu seda. Aga kõikide asjade poole pingutamine on võimalik.

Robert Kitt

2015 AS Swedbank, juhatuse esimees

2014 TTÜ, rahanduse ja komplekssüsteemide analüüsi külalisprofessor

20o3—2015 AS Swedbank, ettevõtete panganduse juht, varahaldustoodete divisjoni direktor, Investeerimisfondid, fondijuht, CEO

2001—2013 Tallinna tehnikaülikool, lektor, teadur, erakorraline dotsent

1999—2003 LHV Varahaldus, fondijuht, CEO

1998—1999 Hansa Aktivate Juhtimise AS, fondijuht

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee