Inimesed

"Kriminaalsust on Tammsaares küllaga!" 

Juhan Mellik, 11. aprill 2015, 08:00
SKANDINAAVIA TEGIJAD: Bo Tao Michaëlis, Kerstin Bergman ja vestlusringi juht Christer Haglund arutamas põhjamaise kriminulli tuleviku üle. Foto: Irina Vassiljeva/Norden.ee
Miks pole Eesti kriminull nii kuulus kui Skandinaavia oma?

"Niipalju, kui olen lugenud Taani ja Norra kriminaalromaane – relvad tulevad läbi Eesti. Huvitaval kombel nad oma naabreid nii palju siiski austavad, et lõbutüdrukud on peamiselt Lätist, Leedust, Venemaalt või Ukrainast," analüüsib kirjandusfänn ja ajakirjanik Jaan Martinson kogu maailmas ülimenukat Skandinaavia krimikirjandust.

Eestlased ärgu liigselt siiski muretsegu – kõige suuremad lurjused on alati KGB taustaga ja Venemaalt. Või siis Leedu või Serbia maffiast. "Eestlased on põhjamaade krimiromaanides sellised pisikratid," muheleb mees.

Neljapäeval peetud III Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorum keskendus sedapuhku Nordic noir’ile ehk põhjamaade põnevikule, autoritele, nagu Stieg Larsson, Liza Mark­lund ja Michael Larsen. Milline lugemishuviline inimene poleks kursis Larssoni romaaniga "Lohetätoveeringuga tüdruk", mis vallandas tänini kestva Skandinaavia krimihulluse.

"Maailma krimikirjanduses oli tekkinud seisak. Inglismaa istub oma külaromaani kütkes, kus mõrv ei muuda midagi ja elu läheb rõõmsalt edasi. Ühtäkki tuleb Skandinaavia romaan, mis peegeldab tegelikkust: politseinikud pole mingid superagendid, vaid kiilaspäised diabeetikud. Aga nende moodi tahetakse olla, nad on paganama sümpaatsed!" lahkab Martinson põhjamaise kirjanduse edulugu.

Eestist ainult Indrek Hargla

Miks pole midagi sarnast ette näidata Eestil? Esiteks ajaloolised põhjused. "Meie krimikirjanduses on seisak. Ajast, kui meie esivanemad tulid Uuralite tagant kuni tänapäevani on meil ainult üks, kelle romaane võib tõlkida – Indrek Hargla," vaeb Martinson kodumaist kirjanduspõldu.

Kuigi poole kohaga võib krimkaks pidada ka Andres Anvelti keskturu erastamisest pajatavat "Direktorit" ja üheksakümnendate metalliärist jutustavat "Punast elavhõbedat".

"Aga nad kirjeldavad kauget minevikku, kuigi ka tänasest päevast võiks välja tuua Tartu korrumpeerunud politseinike juhtumi. Sellest oleks saanud kirjutada küll ja küll."

Teiseks – krimikirjandust peetakse mingil põhjusel alaväärtuslikuks. Stieg Larsson või Barbara Cartland – rahvas vahet ei tee.

"Üks aspekt on veel: eestlased ei lase endale midagi öelda," mõtiskleb Martinson.

Ta kujutab ette, et kui keegi teeks midagi näiteks Tallinna linnavalitsuse teemal, pistetaks kohe kisama – midagi sellist pole juhtunud! "Me oleme hästi tundlikud," nendib raamatufänn.

"Nii kui Venemaalt tuleb mingi süüdistus Eesti pihta, viskuvad kõik kuni kõige kõrgema taseme poliitikuni ambrasuurile – meil on asjad korras! Kuigi tegelikult ei ole."

Eesti kriminaalromaani võimalikke juuri otsides võiks Martinsoni meelest heita pilgu hoopis legendaarse Anton Hansen Tammsaare poole. "Näiteks "Kõrboja peremees".

Sellest oleks saanud suurepärase krimka teemal, kuidas üks mees viiakse enesetapuni. Oleks pidanud ainult natuke ümber mängima – tooma sisse mõne politseiniku, kes hakkaks Katku-Villu surma uurima."

Tänapäeva kriminaalkoodeksi järgi oleks Kõrboja Annale ilmselgelt esitatud süüdistus enesetapule viimises.

Rääkimata "Tõe ja õiguse" esimesest osast, kus Vargamäe Andres Krõõda tööga ära tappis. "Kriminaalsust on seal küllaga! Vanasti oli see muidugi normaalne, et naine aeti kohe pärast sünnitamist rügama, aga tänapäeval oleks Andres kindlasti süüdistuse saanud."

Põhjamaades tegutsevad krimikirjanike kutseühingud

Kirjanduskonverentsil põhjamaade krimikirjanduse vestlusringis osalenud Taani kirjanduskriitik Bo Tao Micha?lis ja Rootsi ekspert Kerstin Bergman olid eri meelel selles osas, milline tulevik Nordic noir’i täpsemalt ootab. Kas vaikne mandumine või püsiv võidukäik?

Arvukad autorid üritavad populaarsest voolust kiiret kasu lõigata ja uute teoste tulv on nii suur, et lugeja ei jõua enam hoomata. Nagu juhtus ka pärast Dan Browni "Da Vinci koodi" – otsekui paisu tagant pääsesid valla kõikvõimalikud vandenõuteooriad müstilistest ristidest ja Jeesuse karikatest. "Millest vaid üksikud olid loetavad," nendib Martinson.

Siiski on olemas ka teatud kvaliteedipitser – nii Micha?lis kui ka Bergman kuuluvad vastavalt Taani ja Rootsi krimiakadeemiasse. "Need ongi nagu kutseühingud, igaühte sinna sisse ei võeta," selgitab eestlane.

Näiteks Rootsi akadeemiasse kuulub tema teada vaid 24 inimest.

Kui luua Eestis sarnane ühendus, kuuluks sinna täpselt üks inimene – Indrek Hargla. "No ja läbi häda võib-olla too noorem Uustulnd (kirjanik Albert Uustulndi poeg Lembit Uustulnd – J. M.). Anvelt ka, aga tema peaks end veel tõestama."

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee