VILLU KANGUR KOGUB NALJA ELUST ENESEST: tulebki käia ringi lahtiste silmadega ja nähtu kõrva taha panna (3)

Villu Kangur (57) ütleb talle omase tagasihoidlikkusega, et ta polegi eriline humorist. Samas – kui ta jutte vestma hakkab, ei pääse teised eriti löögilegi. Pealegi tunduvad tema pajatused tihti kalameeste repertuaarist – aga võta näpust: just nii juhtuski! Sest Villuga lihtsalt juhtub igasuguseid naljakaid seiku.

Villul on kaks pahet: suits ja õlu. Aga nendeta poleks ka meile tuntud humoristi. Ta lihtsalt ei saa kirjutada ilma sigaretita ja kui lugu valmis, kuulub toimetamise juurde pudel õlut. Kõik need tööd käivad öösel. Villu on täielik ööloom.

Päeval on ta leebe ja tagasihoidlik, peidab end pigem kaadri taha. Nii ei teagi paljud, et just tema on lugematute poppide laulutekstide, telesketšide ja luuletuste autor.

Humoristiks vist ikka ei saa õppida, humoristiks sünnitakse. Kellelt sina oma huumorisoone pärisid?

Arvan, et see on ikkagi looduse poolt kaasa antud. Kuigi ma ei usu, et olen eriline humorist. Samas ei saa ma ühtegi asja väga tõsiselt teha. Oma eluslepp peab kaasas olema – mis tihti on väga naljakas. Lisaks tõepoolest geenidega kaasa antud saare huumor (Villu Kanguri emapoolne suguvõsa pärineb Muhumaalt – J. K.).

Mis tähendab, et ma tunnen ennast koduselt kõikidel saartel, mitte ainult Eesti saartel. Seal on iselaadsed inimesed, kuidagi rahulikud ja mõnusad. Olen näiteks Assoori saartel kuulnud, kuidas Portugali mehed omavahel nalja viskavad. Saamata sõnekesti aru, saan ma suhtest, vastastikusest lõõpimisest täpselt aru.

Kas eestlase huumorimeeles on midagi erilist?

See on kadestamisväärne, mis on meile antud: oskus saada ka väga tõsistest asjadest naljaga üle. Kui me Aivar Joonasega Turu linnateatris "Thori vasarat" tegime ja üksteise arvel mingeid nalju lubasime, küsisid soomlased tõsimeeli, et kas me oleme omavahel riidu läinud. Nii et kuskil tuleb piir vastu, kus nemad meie eneseirooniast enam aru ei saanud.

Milline oli sinu esimene luuletus? Kas seal oli ka juba vimka sees?

Esimesed luuletused kirjutasin kolmandas-neljanda klassis. Kahjuks pole mul need alles. Samas sain ma juba siis aru, et märka seda, mis su ümber toimub. Kohati toimub see su endaga.

Hüppan nüüd tublisti ajas edasi, perioodi, kui Eesti

Ekspressi toimetus asus Tatari tänaval. Oli ilus kevadine hommik, olin olnud varavalgeni tööl. Tulin mööda Tatari tänavat ja ühe maja korstna otsas istus vares. Vaatasin üles, et oi kui tore, esimene kevadine linnuke – kui korraga kukkus sealt korstna otsast mulle otse jalge ette telliskivi. Poleks ma üles vaadanud ja seda varest jälginud, oleks tellis mulle pähe potsatanud. Nii ma seisin keset tänavat ja naersin valju häälega, sest õnnetumat surma oleks raske ette kujutada.

Olid tosin aastat omaaegses Noorsooteatris näitleja palgal. Miks sa näitlemisega lõpparve tegid?

Tegelikult pole ma lõpparvet teinud. Nagu teatris ikka juhtub, sõltub näitleja töö lavastajast. Kui sind korraga enam ei kasutata, oledki ühel hetkel ilma tööta. Samas on mul sellest ajast olnud kohutavalt abi kas või tänast kirjatööd silmas pidades. Eesti on kahjuks – aga ka õnneks – sedavõrd väike, kus paratamatult kõik tunnevad kõiki. Kui sa tead oma kolleege, kellele ma kirjutan, hakkab käsi iseenesest paberile ridu vedama. Sest kõige tähtsam on eelhäälestus.

Sul on kaks selget firmamärki: sa kirjutad öösel ja magad päeval ning õlu tekitab sinus loomingulist pinget. Iga tohter ahastaks sellise kirjelduse peale.

Eks siin ole küsimus selles, millega keegi ennast parasjagu jalul hoiab. Elatakse vaid üks kord ja mis siis teha, kui loodus on niimoodi sättinud, et parimad mõtted tulevad öösel. Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et olen sotsiaalne inimene. Samas vajan ma tööks üksiolemist. Ega ma kobise omaette, aga mul on vaja vaikust.

Mitu tassi kohvi sul öösel kulub?

Kolmest-neljast päeval üritan ma ennast kohviga käima tõmmata ja seitsmest õhtul juba tööle hakata. Mul on välja kujunenud teatud rutiin. Hommiku ma magan maha, siis vaatan ära AK poole seitsmesed lühemad uudised, et olla kursis maailma uudistega, pärast mida olen eeltöö konditsioonis. Loen läbi mingid tekstid, mille põhjal tekivad mingisugused märkmed. Aga kirja saan ma neid hakata panema alles siis, kui maja vaikseks jääb. Kuskil kella üheteistkümnest õhtul.

Kas sinagi kuulud nende kirjameeste sekka, kelle motoks on: ei ühtki päeva reata?

Ei, kindlasti mitte. Mul on päevi, kus võtan aja täiesti maha, kus ma ei lähe isegi arvuti ligi, vaatan telerit, mingit filmi. Ühesõnaga, lasen ajul puhata. Mis samas tähendab, et nendel päevadel ei joo ma õlut, ei tee suitsu. Aga ilma nende kahe komponendita pole ma absoluutselt võimeline tööd tegema.

Mingil hetkel olid väga viljakas laulusõnade kirjutaja. Sinu tekstidele sündisid nii Tõnis Mägi kui Justamendi tähelepanuväärsemad lood. Mis põhjusel see koostöö on katkenud?

See koostöö pole katkenud! Ma ei saa küll avada telgitaguseid, aga praegugi on mõned

Justamendi lood minu käes. Samas ei taha ma teha kavereid. Kadestan oma sõpra Oja Tõnni, sest näiteks Tom Waitsi muusikale ei suudaks ma midagi lisada. Pigem on minus autoritruudus aastatega üha rohkem süvenenud. Selles mõttes võiks autorite ühing eesotsas Kalev Rattusega mõne suure naela seina lüüa, et ma pole kunagi püüelnud võõrale karjamaale. Ilm on geeniusi täis, tooge mulle originaallugu.

Ülipopulaarset teleseriaali "ENSV" kirjutad sa kahasse Gert Kiileriga. Kirjandusloost on teada mitu kirjanikepaari – kas või vennad Strugatskid –, kes on raamatuid kahasse kirjutanud? Kuidas teil Gerdiga see asi käib?

Seda pole võimalik seletada, aga meil sujub kõik suurepäraselt – kuigi Gert elab Viljandis ja mina Tallinnas. Tänapäeva tehnika võimaldab seda, et me oleme pidevalt ühenduses kas või teemal, kuidas kumbki miski stseeni lahti kirjutab. Mõnda stseeni kirjutame koos, mida siis vastastikku parandame ja nii see asi käib.

Räägitakse, et teatud hetkel hakkavad abikaasad ühtemoodi mõtlema ja saavad teineteisest aru poolelt sõnalt. Sama fenomeni olen ma viimasel ajal tundnud üsna tihti Gerdiga.

Kui täpsustada, siis dialoogi kirjutamine on rohkem minu pärusmaa ning Gert jälle on geniaalne ideede pritsija ja süstija. Ma pole kunagi varjanud, et mulle on vaja seljataha kubjast. On siis see kubjas tähtaeg või teine inimene, kellega ma koos kirjutan või tõlgin. Selles mõttes on Gert mu käivitaja. Mina olen pedant, nokitsen pigem dialooge. Et kõik oleks täiuslik.

Kui palju sa leiad oma lugude jaoks materjali nii-öelda tänavalt, inimeste keskelt?

Olen kogu aeg toonitanud, et lahtiste silmadega tuleb ringi käia ja nähtu kõrva taha panna. Kunagi ei või teada, millal sul see kasuks tuleb. Üsna palju asju, mis on otse elust võetud, kirjutan ma lihtsalt teistmoodi läbi. Tihti utreeritult. Mistõttu öeldakse, et Villuke, sa oled ikka päris lolliks läinud – elus ei saa ju nii juhtuda. Samas tunduvad just need elust üks ühele mahakirjutatud asjad täiesti uskumatud.

Näiteks?

Mäletan Noorsooteatris Kaarel Kilveti proove, kui ta parajasti lavastas "Kuning Herman Esimest". Kõik teavad, et ma olen jube hilineja. Olin jälle proovi hiljaks jäänud, tõsi küll, vaid kolm-neli minutit, aga kui ma uksest sisse astusin, lõkerdasid kõik naerda. "Nii, Villu, me kõik tahame kuulda, mis siis täna juhtus," küsib kadunud Kilvet, "millise vabandusega sa täna lagedale tuled?"

Kui ma seletasin, et kass tuli bussipeatusse mulle järele ning ma pidin ta koju tagasi viima, siis loomulikult keegi mind ei uskunud – kuigi täpselt nii see oligi. Vähe sellest, järgmisel päeval jäin jälle proovi hiljaks. Kilvet küsib, et mis siis täna juhtus? Aga mulle oli tulnud hommikul brikett ja nagu nimme hakkas sadama.

Loomulikult pidin ma briketi kilega kinni katma. Kui ma selle laulu ette laulsin, käsutas Kilvet: tule siia, näita käed ette! Mul olid sõrmealused paksult turbasodiga koos, aga tühja Kilvet mind uskus. Ütles hoopis, et vaadake nüüd, ta on viitsinud isegi oma käed mudaga kokku määrida.

Andrus Vaarik ütles mulle kunagi, kui ta oli ühe nädalaga kukkunud kaks korda ühte ja samasse kanalisatsioonkaevu Laial tänaval, et nüüd usun ma kõike, mida sa oled elus rääkinud. Vaene Andrus oli teist korda sellest kaevust mööda läinud ja nägi, et luuk oli peale pandud. Aga nii, kui ta sellele luugile astus, nii ta uuesti kaevu kukkus.

Millal su memuaarid ilmuvad?

Selleks pole lihtsalt aega. Ma ei saa isegi oma luuletusi järjestatud ja kokku pandud. Nüüd jõuame selle ebamugava teemani, et elada on ka vaja. Kuigi ma olen vandunud, et ma ei tee ühtegi asja raha pärast. Aga praegu on samuti nii, et neid asju, mida ma rõõmuga teen, on parasjagu nii palju, et ma ei saa teha neid asju, mida ma teeks veel suurema rõõmuga. Sest need ei too kahjuks midagi sisse. Ma tõesõna kirjutaks ainult värsis, kui sellest söönuks saaks.

Vabakutselise tee olen ma vabatahtlikult valinud ja üritan teha niipalju, kui jõuan. Ära sellest ei ela, kuidagi ots otsaga kokku tulen. Aga see variant rahuldab mind tunduvalt rohkem kui see, et ma peaks tegema midagi ainult raha pärast. Pealegi mina kuskile santima ei lähe, käsi õieli, et andke mulle toetust, et ma selle eest teen mingi asja.

Terve ilm on täis santijaid, kes peavad olema esireas igas pulmas ja matusel. Mulle pole seda vaja. Kui kellelegi on mind vaja, siis ta tuleb ise minu juurde.

Oled juba üle kümne aasta vabakutseline. Ühtepidi annab see staatus justkui suure vabaduse, teisalt nõuab tohutut enesedistsipliini. Kuidas sina ennast tööle piitsutad?

Üks asi tuleb kohe ära õiendada. Mul puudub täielikult enesedistsipliin. Sellega on mul suuri raskusi. Distsipliin tekib teiste faktorite kaudu. Teletöö on meeskonnatöö. Tead, et sa ei saa teistele alla sõita, kui nii suur meeskond on taga. Samas laulutekste ei suuda ma tõesti kellaaja peale teha. Ma saan need käest ära anda alles siis, kui olen nendega rahul.

Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?

Ma arvan, et see kaasasündinud laiskus. Peksta tuleb mind, peksta. Vahel anda ikka üsna kõva obadus, sest ma elan üks päev korraga. Mitte kunagi ei suuda ma mõelda homse päeva peale. Nagu ma ei suuda koguda ühtegi senti hinge taha. Nii ma elangi vaid tänases päevas.

Või elan tähtaja nimel, et oh, nüüd olen ma selle töö ära andnud. Ma olen sellega rahul, ja hakkame nüüd vaatama, mis edasi saab. Mitte et ma endale palju kokku ahmiks, aga jumal tänatud, mul on siiamaani olnud pakkumisi, millest ma olen õppinud ka ära ütlema. Mis tähendaks teatud ajaks kindlat sissetulekut, aga ma saan aru, et see pole minu rida.

Siinkohal pean ma tänama mõningaid oma sõpru, ennekõike Oja Tõnni, kellelt ma olen õppinud ausust. Ole vaene, aga ole aus. Ela ausalt. See on minu jaoks kõige tähtsam.

Pühapäeval võtad Palamusel vastu Lutsu huumoripreemia. Milliste mõtete ja tunnetega sinna sõidad?

Tõenäoliselt pean ma selle sündmuse jaoks miski luuletuse ette valmistama. Õnneks on mu eluloos fakte, mis mind Palamusega seovad. Nüüd saan ma need Palamuse rahvale ära rääkida. Aga mida siin eputada, tunnustust on alati vaja ning võib-olla on tunnustus parem stiimul kui raha. Kui keegi sind märkab ja heas mõttes meeles peab. Tore! Et lase aga edasi. Homme olen veel parem kui täna.