Video: Alar Truu
Videod
8. aprill 2015, 07:00

ÕHTULEHE VIDEO | Aleksandr Ivaškevitš: "Viiekümneselt alles hakkad mõistma armastuse sügavust." (3)

"Harkivi kunstiinstituudi kino- ja teatrinäitleja erialale astudes öeldi meile, et me oleme geeniused, kes muudavad teatrimaailma ja neljandal kursusel saame aru, et peame valima teise elukutse, sest me oleme lihtsalt üks suur null," meenutab peagi 55. sünnipäeva tähistav Vene teatri näitleja Aleksandr Ivaškevitš oma teatritee värvikat algust.

Aleksandr Ivaškevitš vihjab, et pärast keskkooli lõpetamist ja kõrgkooli astumist teab iga noor inimene, et just tema on maailma naba.

"Arvad ennast olevat kõige targem inimene maailmas," lisab nii teatri- kui kinomaailmas aktiivselt tegutsev näitleja, kes tegeleb veel iga päev stepptantsuga, on endiselt suurepärases vormis ning näeb välja vähemalt kümme aastat noorem.

"Geenidega pole siin midagi tegemist," ütleb Aleksandr. "Asi on pigem selles, et ma tahtsin juba nelja-aastaselt näitlejaks saada. Mitte ainult näitlejaks, vaid ka mustkunstnikuks. Mängida kinos. Kuueselt korraldasin ma juba igasugu plahvatusi, ronisin puude otsas ja püüdsin kukkuda just täpselt nii, nagu seda kinos tehakse," kirjeldab Aleksandr oma lapsepõlvemaailma, mis möödus Thbilisis.

"Ja mida suuresti kujundas televiisor, mida ma võisin lõputult vaadata. Vaatasin filme, tahtsin saada nende filmide tegelaste sarnaseks. Tegin palju sporti, et olla sama tugev kui filmikangelased. Võib-olla on sealt midagi tänaseni külge jäänud," usub Aleksandr.

Ometi läks noormees koolipingist hoopis tehasesse tööle.

"Mul polnud lihtsalt endasse usku. Kõik ütlesid: mis näitleja sa oled, sul on matemaatika kolm! Ainult tänu jumalale ma sinna sattusin, sest sõna otseses ta lükkas mind instituudi uksest sisse. Ise poleks ma eales üle selle maja läve astunud, ma isegi kartsin sellest mõelda," tunnistab Vene teatri üks esinäitlejatest.

"Taevas aitas mind, ma olen selles absoluutselt veendunud," usub Aleksandr. Lisades, et pigem on ta usklik, mida ilmestab seik, et viis aastat laulis ta Aleksander Nevski katedraali kooris.

Hiljem polnud lihtsalt enam jaksu, sest stepptants võttis kogu aja. Aleksandr vaid tantsis. Teatris. Enne etendust ja pärast etendust. Enne proovi ja pärast proovi. Ilma publikuta. Iseenda lõbuks ja vormi hoidmiseks.

"Teatris mulle nii öeldigi – sa oled lihtsalt hull. Kuigi väga raske on ainult enda lõbuks tantsida. Mäletan neid kordi, kui tulin varakult teatrisse ja esimesena tuli vastu koristaja. Panin ta toolile istuma, et palun, pühendage mulle veerand tundi. Ta vaatas mu etenduse ära, tänasin ja jätkasin tantsimist."

Tuleb end vormis hoida

Kui küsida Aleksandrilt, kust pärineb tema kirg stepptantsu vastu, tõstab ta silmad üles ja näitab näpuga taeva poole.

"Mulle hullult meeldivad head muusikalid. Muusikali näitleja peab olema täius ise nii laulmises, tantsimises kui näitlemises."

Aleksandr rõhutabki selle olulisust, et inimene iseendaga tegeleb. Nii vaimses kui füüsilises mõttes ennast vormis hoiab.

"Inimesel peab olema sisemine valmisolek uuteks väljakutseteks, ta peab leidma endas motivatsiooni midagi korda saata. Siis leiab ta endaga rahu, ta on tugevam ja kindlasti ka nooruslikum. Sa ei tohi endas kahelda, pead olema kindel, et teed õiget asja. Kui sul on veel pere, kes on sulle abiks ja toeks, on veelgi parem," teab Aleksandr.

"Kui tihti me kõrvalt kuuleme: no mida sa teha suudad, ah, jäta juba. Kui ma 32aastaselt Ameerikasse sõitsin, et ennast stepptantsus täiendada, näitasid kõik näpuga meelekohta. Mäletan ühte suurepärast fraasi, mille keegi minu plaanidest kuuldes pillas:

"Näed, seal on Kuu ja seal on New York. Kui sa tõesti peaksid jõudma New Yorki, tähendaks see sama, et sa oled jõudnud Kuule."

Kõige tähtsam on aeg

"Jah, nooruses võid sa eksida, läbi kukkuda, midagi valesti teha, sest sa alles õpid. Vanemast peast sa seda endale lubada enam ei saa. Sest aeg lendab. Kõige tähtsam siin ilmas – ja seda hakkad sa mõistma just vanemast peast – on aeg. Et sa ei raiskaks aega millelegi ebaolulisele. Seda on oluline mõista."

Samas ütleb Aleksandr, et tegelikult ei mõtle ta üldse oma vanusele.

"See on lihtsalt mingi klišee. Minu jaoks tähendab vanus ennekõike teadmisi ja oskusi. Vanasti oli nii, et mida rohkem sa teadsid, seda rohkem said aru, et sa mitte midagi ei tea. Nüüd on arvutiajastu, internet ja inimesed usuvad, et sõber Google aitab sind igas olukorras, annab sulle vastuse ükskõik millisele küsimusele.

Kuigi teadmised, mis sealt tulevad, on väga pealiskaudsed, see kõik on justkui ülesklopitud vaht. Täna saad midagi teada, homme oled juba unustanud. Midagi pole teha, selline see meie maailm praegu on. Kuigi loomulikult ja õnneks ei saa seda laiendada kõigi inimeste peale."

Taas vanusega seonduvate probleemide juurde jõudes ütleb Aleksandr, et just hiljuti rääkis ta filmivõtetel Venemaal ühe väga tuntud näitlejaga.

"Kes samuti nentis, et vanasti sa filmi ei saanud, kui sa polnud ennast näitlejana tõestanud, nüüd aga piisab sul vaid korraks kuskil vilksatada ja juba oledki kinonäitleja."

Nooruslikkust süstib Aleksandr endale ka koolides esinemas käies. "Ennekõike on see mulle endale huvitav ja põnev. Nende kohtumiste kaudu avastan justkui iseennast, hakkan mingeid asju mõtestama, sest kõik need kohtumised tähendavad ju dialoogi. Noorte jaoks pole praegu kerged ajad, võimalusi on palju, ahvatlusi on palju: ma tahan seda ja seda, ma tahan saada rikkaks, ma tahan saada kuulsaks.

Millega nad justkui kaotavad pinna jalge alt. Vanasti oli lihtne. Peaaegu kõik poisid tahtsid saada kosmonaudiks. Kas ka mina tahtsin, ei julge ma öelda, küll aga mäletan, et ühe karnevali jaoks tegin ma endale kosmonaudi kostüümi."

Aleksandr tunnistab suureks probleemiks olevat selle, et ta ei suuda teatri, kino ega tantsu puhul tuua välja seda üht ja ainust, millele ta ei anduks sada protsenti.

"Kui mul on teatris huvitav roll, annan ma endast kõik, sama on kinoga. Peagi lähen ma koos Marko Matvere ja Dave Bentoniga tuurile, kus ma tantsin ja laulan. Ma naudin seda tuuri juba ette, sest mulle meeldib ka väga laulda.

Pidevalt tuleb vormis olla," rõhutab Aleksandr.

"Nagu hobune. Kui ratsahobune ei saa kaks nädalat trenni teha, on ta kadunud, kõlbab vaid kolhoosi tööd tegema."

"Just keskeas oled täisväärtuslik looja."

Peale kõige muu jõuab Aleksandr veel fotograafiaga tegelda.

"Just hiljuti avasin oma näituse Kohtla-Järvel, kus elavad äärmiselt huvitavad inimesed. Inimesed, kes elavad väljaspool Tallinna, on hoopis teistsugused. Neil pole seal üldse kerge elu. Pigem raske. Aga nad naeratavad, naeravad. Kuigi jah, noored kipuvad minema. Välismaale. Mulle tundub, et ka see teema on seotud vanusega. Noortele on justkui kõik teed lahti, loodud suurepärased õppimisvõimalused, neile tehakse igasuguseid koolitusi. Aga seejuures vanemad inimesed justkui unustatakse ära. Minagi olen ju vanake," naerab nooruslik Aleksandr.

"Minusugused unustatakse ära. Või võtame minu koduteatri. On meil üks näitleja, 53aastane. Tuleb siis teatri juht ja ütleb, et meil tuleb teie palka vähendada, sest olete juba piisavalt vana. Me peame truppi noorendama. Muidugi tuleb noorendada. Aga teater vajab vanemaid näitlejaid samuti. Kui nii mõelda, siis ka mina, kes ma saan kohe-kohe viiekümne viie aastaseks, olen teatri jaoks juba liiga vana.

Mind pole enam vaja. Kuigi tegelikult on see kuldne iga. Kui sul on veel jõudu ja sul on teadmised, sul on elukogemus. Minu meelest on just see iga, kus sa oled täisväärtuslik looja. Ma julgeks isegi öelda, et alles selles eas hakkad sa mõistma armastuse sügavust, armastuse maitset."

Miks ma üldse läksin kunagi teatrisse, küsib Aleksandr retooriliselt.

"Ma teadsin, et teater õpetab mind olema keegi teine. Et näitlejana on mul võimalus palju lugeda, kehastada igasuguseid tegelasi, neilt kõigilt midagi õppida. Vürst Mõškin, onu Vanja, kõigist nendest tegelastest olen ma midagi õppinud. Iga oma tegelase sõna lasen ma endast läbi. See on väga oluline. Vähemalt minu jaoks. Vähemalt nüüd, kui ma saan peagi viiskümmend viis. Nooruses pahatihti paljud ei mõtle sellele."

Praegugi käib Aleksandr pea iga päev jõusaalis või ujumas, lisaks annab tunde stepptantsus ja harjutab endiselt ka ise stepptantsu.

"Teate, kui klaasist midagi välja valada, tuleb ta taas täis valada," toob ta järjekordse temale omase kujundliku näite. Vihjates, et energiat ära andes tuleb seda taas ka endasse akumuleerida.

"Inimene on oma olemuselt laisk. Nii ka mina. Alati võib leida põhjuse mingit tegevust või kohustust edasi lükata. Oled väsinud, seljataga on etendus. Mida iganes. Mäletan ühte naljakat lugu, kui mul oli auto remondis. Pidin sõitma trammiga. Oli juba õhtul hilja, kui helistatakse, et masin on korras, tule viia ära. Trammid käisid hilisel tunnil harva, kuid äkki sõitis üks tramm minust mööda. Ent peatuseni on veel tükk maad! Hakkasin jooksma, siis aga lõin käega: las olla, lähen järgmisega.

Korraga võttis see mõte mul jalad nõrgaks – et ma loobun jooksmast! Kuidas ma siis tormasin, et ikkagi selle trammi peale jõuda! Siin ongi see konks, et kui sa lased ennast lõdvaks või mõtled, et ah, mis siis, küll ma hiljem teen, siis sellest kõik algabki. Sa pead ennast kogu aeg sundima, ennast vormis hoidma."

 

Andekas mitmel alal

  • Aleksandr Ivaškevitš on sündinud 27. aprillil 1960. aastal Thbilisis.
  • Õppis aastatel 1978–1982 Harkivi kunstiinstituudis kino- ja teatrinäitleja erialal.
  • Töötanud Harkivi Vene teatris, Harkivi rahvusteatris, Läti Balti laevastiku teatris ja Kaliningradi teatris.
  • Aastal 1993 õppis ta New Yorgis Woodpeckersi stepptantsukeskuses ning 1996–1997 Broadway tantsukeskuses.
  • Aastast 1985 töötab Aleksandr Ivaškevitš Vene draamateatris, kus ta on teinud ligi 30 rolli.
  • 1993 lõi ta stepptantsustuudio Duff Tap Studio, kus ta on tantsuõpetaja.
  • Ta on teinud koreograafiat muusikalidele «No, No, Nanette», «Crazy for you» ja «Chicago». Mänginud enam kui kümnes Venemaal lavastatud mängufilmis. 2000. aastal tunnistas Eesti teatriliit ta vürst Mõškini kehastamise eest lavastuses «Idioot» aasta parimaks meesnäitlejaks. Aastal 2001 võitis ta Tartu festivalil «Draama 2001» auhinna Raudne Roos.
  • 2014. aastal pälvis Valgetähe V klassi teenetemärgi.