Inimesed

Guinnessi rekordi­raamat sündis jahimeeste vaidlusest: kes on kiireim lind? 

Kais Allkivi, 4. aprill 2015 07:00
ESIMESED AUTORID: Kauaaegsed Guinnessi rekordiraamatute autorid Norris ja Ross McWhirter 1974. aastal – aasta enne seda, kui IRA Rossi mõrvas. Norris jätkas rekordiraamatu toimkonnas 1985. aastani ja oli pärast seda kümmekond aastat nõuandja rollis. Foto: Vida Press
"Guinnessi rekordiraamatu puhul satub kokku kaks asja: ühest küljest on see teatmeteos ja teisest küljest lasteraamat. Laste jaoks on sinna suurelt topitud mitmesuguseid nilbusi stiilis "kõige augustatum inimene" ja "kõige rohkem punnis silmad"," analüüsib rekordiraamatut eesti keeles välja andnud Tänapäeva kirjastuse peatoimetaja Tauno Vahter selle fenomeni.

Tauno Vahteri sõnul on küsitlused näidanud, et igal hilissügisel ilmuvat Guinnessi rekordiraamatut ostetakse kõige sagedamini 10–14aastastele poistele jõulukingiks. Tänavu 60. sünnipäeva tähistav teatmik, mis on kõigi aegade menukaim aastaraamat ja enim müüdud autoriõiguse alla käiv raamat, võlgneb kirjastaja meelest oma edu sellele, et on ühelt poolt tõsine ja hariv, teisalt lõbus ajaviide. "Suurem osa raamatu sisust on tegelikult asjalik – teadus, geograafia, sport –, aga eks tähele pannakse rohkem igasuguseid jaburusi," nendib ­Vahter. Olgu veidrustena näiteks toodud pikim suudlus – ühe Tai abielupaari 58 tundi, 35 minutit ja 58 sekundit kestnud sooritus – ja enim augustatud inimene, sakslane, kelle nahka läbistab 453 rõngast või neeti.

Alguse sai raamat aga peamiselt täiskasvanuile suunatud faktikoguna. Rekordiraamatu idee hakkas Guinnessi õlletehase tegevjuhi Sir Hugh Beaveri peas küpsema 1951. aasta novembris, kui ta Kagu-Iirimaal jahipeol käis. Pärast seda, kui tal ei õnnestunud kiire lennuga rüüdile lasuga pihta saada, läks ta sõpradega vaidlema selle üle, kas Euroopa kiireim jahitav lind on rüüt või hoopis rabapüü. Beaveril ei õnnestunud ühestki teatmeteosest küsimusele vastust leida. Nüüdseks on teada, et õigus oli temal: kärmemalt lendab rüüt, kelle lennukiiruseks on mõõdetud kuni 113 km/h.

Beaverile turgatas pähe, et pubides puhkeb igal õhtul lugematul hulgal taolisi vaidlusi, ent puudub raamat, mis aitaks neid lahendada. Ta taipas, et kõiksugu rekordite kohta infot sisaldav teatmik võiks populaarseks saada.

Raamatukoguvaraste lemmik

Mõte sai tegelikkuseks, kui Beaver tutvus spordiajakirjanikest kaksikvendade Norrise ja Ross McWhirteriga, kes pidasid Londonis Fleet Streetil faktikogumisagentuuri, mis tegi koostööd pressiga. Vennad asusid rekordiraamatu jaoks andmeid koguma 1954. aasta novembri lõpus. Kui materjal koos, kulus neil kirjutamiseks 13 ja pool 90tunnist töönädalat. Norris ja Ross ei lahkunud töölaua tagant ka nädalavahetuseti ja riigipühadel.

Raske töö tasus end kuhjaga ära. 1955. aasta oktoobris ilmunud 198leheküljelist raamatut, mida reklaamiti õlleklaasitaguste väitluste lahendajana, trükiti 50 000 tükki. Jõuludeks oli sellest Iirimaal ja Suurbritannias saanud tõeline menuk.

Aasta hiljem ilmus raamat ka USAs. 1960. aastaks oli müüdud 500 000 eksemplari, neli aastat hiljem ületas rekordiraamatute müük miljonipiiri. Nüüdseks on raamat müüki jõudnud 100 riigis. Alates sellest, kui vennad McWhirterid näitasid 70ndate algul oma entsüklopeedilisi faktiteadmisi BBC lastele suunatud telešõus "Rekordipurustajad", on vändatud ohtralt Guinnessi rekordite ainelisi telesaateid. Põnev tõik on seegi, et Ameerika avalikest raamatukogudest näpatakse kõige sagedamini just Guinnessi rekordiraamatuid.

2002.–2007. aastani Eestis "Guinnessi maailmarekordeid" avaldanud kirjastuse Tänapäev juht Vahter kinnitab, et siinmailgi müüs raamat päris kenasti ja tiraaž, ehkki aastati erinev, oli mitu korda suurem kui tavaline 1000. Aastatega huvi pisut langes: "Ilmselt polnud inimestel vajadust seda igal aastal uuesti osta."

Tulevik tume?

Miks raamat enam eesti keeles ei ilmu? "Guinnessi maailmarekordite bränd käis aastaid käest kätte. Pea igal aastal saabus uudis, et eelmine omanik müüs brändi suurema raha eest uuele omanikule edasi. Praegu kuulub see Kanada meediaettevõttele Jim ­Pattison Group, kelle käes on ka Guinnessi maailmarekordite suurim konkurent "Ripley Usu või ära usu". Kuna Guinnessi rekordiraamatu väljaandjad otsustasid keskenduda suurtele turgudele ja loobuda väikestest keeltest, siis oleme meie selle asemel avaldanud vahepeal Ripleyt, mille sisu kattub teatud asjades üsna palju," selgitab Vahter. Tõepoolest, varem 37 keeles trükitud Guinnessi raamatut tõlgitakse praegu vaid 20 keelde.

"Eks me ole igal aastal Guinnessi rekordiraamatu tegijatega ühendust hoidnud ja uurinud, kuidas olukord on, aga praegu on seis sama. Kui tulevikus tehakse nende kontoris teistsugune põhimõtteline otsus, siis ehk ilmub raamat kunagi jälle ka eesti keeles," ütleb kirjastaja. Probleem olla selleski, et viimastel aastatel on rekordiraamatu tiraažid kõvasti langenud. "Näiteks Soomes on müük langenud tervelt poole võrra. Kui veel seitse-kaheksa aastat tagasi oli tiraaž 70 000, siis mullust väljaannet müüdi umbes 35 000. See on ka üle­üldine tendents: interneti ja ­Wikipedia tõttu on üldised teatmeteosed tasapisi kadumas," möönab Vahter.

Rekordiraamat arvudes

Kokku on arvel 40 000 Guinnessi rekordit.

Igasse aastaväljaandesse jõuab 4000 rekordit.

Igal aastal 50 000 rekorditaotlust.

Aasta peale 900 avalikku rekordihindamist 60 riigis.

Palgatud 65 rekordikatsete hindajat üheksast riigist.

Aastas kinnitatakse 6000 rekordit.

Kogu maailmas on raamatut praeguseks müüdud üle 132 miljoni eksemplari.

Üle kolme miljoni e-raamatu ja Guinnessi maailmarekordite mobiilirakenduse allalaadimist aastas.

U 825 tundi filmimaterjali rekordite sooritamisest.

Üle 750 miljoni televaataja Guinnessi rekordeid tutvustavatel saadetel.

Eestlaste nimel on praegu 11 rekordit, näiteks pikima aistega üle võlli kiikumise, suurima tiku, kangeima alkoholi, rahvarohkeima allveekabetamise eest.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee